Esmatasandi arstiabis on klassifikatsioonisüsteemid vaja-likud ühetaoliste andmete kogumiseks. Sellisel süsteemil on mitu eesmärki.
− Enda perearstikeskuses aitavad konkreetsed klassifikat-sioonisüsteemid koguda andmeid perearstikeskuse sta-tistiliste eesmärkide jaoks (saada süsteemne ülevaade praksise profiilist ja tegevustest) või selleks, et tegeleda süstemaatilise kvaliteedi parandamisega (lk 67).
− Suhtlus teiste tervishoiu osapooltega sõltub mõlema-poolselt mõistetavast koodikeelest. Nii muutub info-vahetus tervishoiutöötajate, arstide ja patsientide vahel oluliselt lihtsamaks. Alles siis, kui andmed standardi-seeritakse üldaktsepteeritud kokkulepete järgi, on neil sama tähendus ka teiste jaoks. Näited on arstitõendid, haiguslehed, saatekirjad, retseptid jt.
− Peremeditsiini teadus- ja arendustöö nõuab klassifikat-sioonisüsteeme, mis mitte ainult ei võimalda regist-reerida diagnoose, vaid ka patsientide vaevuseid ja sümp-tomeid, nende põhjuseid pöörduda tervishoiuasutuse poole ja diagnostilise protsessi teisi elemente.
Maailma vanimad ja enim kasutatavad diagnoosi klassi-fikatsioonisüsteemid on Rahvusvaheline Haiguste Klassi-fikatsioon RHK (International Classification of Diseases, ICD). Selle omanik on Maailma Tervishoiuorganisatsioon. RHK-st on praegu kasutusel selle 10. versioon. See põhineb biomeditsiinilisel arusaamal haigustest ja on väga detailne, sisaldades üle 15 000 diagnoosi. RHK-10 kasutatakse kõigis Eesti haiglates ja perearstikeskustes ja selle alusel toimib ka tegevuspõhine rahastamissüsteem. RHK-10 kasutamiseks vajalik diagnostiline täpsus on nii suur, et tavaliselt on see hästi saavutatav ainult haiglates. Esmatasandi arstiabis on aga arstide kohatavad seisundid tihti lühiajalised, need on mööduvad ja sageli ei ole vajalik ka diagnostilist protsessi täiesti lõpuni viia. Ühtlasi näevad perearstid haigusi tihti nende varajases faasis, kui patsient saab ravi sümptomite põhjal ja kus diagnoosi täpsustumine võib tulla alles oluliselt hiljem, mõnikord ka kuude möödudes. Uuringud on näida-nud, et 25–50% perearstipraksise patsientidest ei saa mitte kunagi etioloogilist või anatoomilist diagnoosi. Sel juhul võib sümptomipõhine diagnoos olla praktilisem ning väga paljudes riikides on esmatasandi arstiabis kasutatav eraldi klassifikatsioonisüsteem.
Rahvusvaheline esmatasandi klassifikatsioonisüsteem (ICPC)
1970ndatel hakkas rühm perearste välja töötama esma-tasandi arstiabi klassifikatsioonisüsteemi. Süsteem sai nimeks International Classification of Primary Care (ICPC) ja nüüdseks on kasutusel selle teine versioon. ICPC omanik ja arendaja on maailma perearste ühendav organisatsioon WONCA.
90
Osa 1. Esmatasand
ICPC-2 sisaldab palju vähem koode ja seda on palju liht-sam kasutada kui RHK-d. Ühtlasi annab ICPC võimaluse registreerida mitut tüüpi andmeid:
− tavalisimad diagnoosid ja haigused, millega perearst kokku puutub;
− miks patsient arsti poole pöördub (pöördumise põhjus);
− patsiendi esitatud terviseprobleem (sümptomid);
− mida arst patsiendiga vastuvõtu jooksul teeb (meetmed, kliiniline protsess).
Eestis pole ICPC kasutusele võetud. ICPC-d ei kasuta ka kõikide Põhjamaade perearstid. Kõik Norra perearstipraksise andmebaasisüsteemid kasutavad ICPC-d diagnoosimis- ja registreerimisalusena. Taanis kasutas 2006. aastal ICPC-d 70% perearstidest, kohustuslikuks muutus see 2012. aastal. Rootsis kasutatakse RHK-10 ja Soomes kasutavad ICPC-d üksikud.
ICPC, mis on põhimõtteliselt anatoomilise orientat-siooniga, on üles ehitatud kahele teljele (joonis 1.5.1). Horisontaaltelg on jaotatud 17 peatükiks. On üks üld-peatükk, 14 elundipeatükki, üks psüühiliste probleemide ja üks sotsiaalsete probleemide jaoks. Igale peatükile on antud tähekood, kus osa tähti jääb paremini meelde ingliskeelse elundisüsteemi esitähe järgi.
Vertikaaltelg on jaotatud 7 komponendiks ehk osaks, millest igaühel on mitu alarühma. Igale positsioonile on antud kahekohaline arvkood 01-st 99-ni.
ICPC-kood koosneb seega ühest tähest ja kahest numbrist, süsteem on nn tähtnumbriline.
− Komponent 1 sisaldab sümptomeid ja vaevusi, millega patsient arsti juurde tuleb, ja neid sümptomdiagnoose, mida perearst enamasti kasutab. See komponent sisaldab valusid, hirmu vähi ees, hirmu teiste haiguste ja vähe-nenud füüsilise, psüühilise või sotsiaalse funktsioneeri-misvõime ees. Arvkoodid ulatuvad igas peatükis 01-st 29-ni. Komponent 1-s on ühtekokku ligi 350 koodi.
− Komponent 2 katab diagnostilised, skriining- ja enne-tavad meetmed, „soovib tervisekontrolli“, „tuleb vere-proovi andma“ või „vajab hepatiidi vaktsiini“.
− Komponent 3 hõlmab ravimeid, ravi ja teisi ravivõtteid, „vajab uut retsepti“, „iseloomustust“ või „tuli kipsi eemal-dama“.
− Komponent 4 hõlmab proovide tulemusi, näiteks kui patsient tuleb saama või arutama varem tehtud proovide vastuseid, „soovib uriiniproovi vastuseid“ või „tahab teada, mida soolestiku röntgenülesvõte näitas“.
− Komponent 5 on mõeldud administratiivsete tingi-muste jaoks, näiteks kui arsti poole pöördumise põhjus tuleneb muust kui patsiendist endast, kui patsient soovib „tervisetõendit“ või „tõendit juhilubade“ jaoks.
− Komponent 6 hõlmab suunamisi teiste tervishoiutöötajate juurde, näiteks suunamine füsioterapeudile, eriarstile, polikliinikusse või haiglasse.
− Komponent 7 sisaldab klassikalisi diagnoose ja haigusi ning on oma pea 400 ühikuga ICD-10 enam kui 15 000 üksuse ehk diagnoosi „kontsentraat“. Arvkoodid ulatuvad
70-st 99-ni. Ainult 30 võimaliku diagnoosikoodiga igas peatükis pannakse erilist rõhku nendele seisunditele, mida perearstipraksises võib sageli näha, teised ja harul-dasemad seisundid on koondatud lisakategooriatesse. Näiteks L88 sisaldab nii reumatoidartriiti kui ka Behterevi tõbe, S99 nii seniilset keratoosi kui ka Lichen planus’t.
Komponente 2–6 nimetatakse meetmeteks ja koodid on seotud arsti tegevustega või sellega, mis vastuvõtule tulema ajendas. Arvkoodid ulatuvad 30-st 69-ni ja on samad kõiki-des peatükkides. Siis näitab täht ära, mis elundisüsteemiga on tegu. Näiteks artriidi kontrolli käigus tehtud settereakt-siooni analüüsi kood on L34, samas kui sama proov kopsu-põletiku kontrollimisel on koodiga R34.
ICPC kasutamine praktikas
Enne ICPC klassifikatsiooni kasutamist tuleb otsustada, millise peatüki (elundsüsteemi) alla terviseprobleem kuu-lub. Kui tegu on üldise probleemiga nagu palavik, on tegu peatükiga A, ärevus või depressioon kuuluvad peatükki P ja üleminekueavaevused peatükki X. Seejärel tuleb hinnata, mida tuleks registreerida. Selleks võib olla
− pöördumise põhjus,
− sümptom,
− uuringud,
− üks või mitu ravivõtet,
− diagnoosid.
Selle põhjal valitakse õige komponent. Iga komponendi raames tuleb otsida kood, mis kirjeldab toimunut kõige paremini. Üldise kõhuvaluga pöördunud patsient klassifit-seeritakse D01-na. Patsient, kes tuleb sooviga saada rohkem vererõhuravimit, klassifitseeritakse K50-na ja emakavälise rasedusega naine W80-na.
Peremeditsiinilistel vastuvõttudel puudutatakse tihti rohkem terviseprobleeme, mõnikord viit kuni kümmet. Lisanduvad erinevad võtted. Kas arst peaks kõik need koodid registreerima, sõltub registreerimise eesmärgist, kuid tavaks on registreerida üks põhidiagnoos ja üks või mitu kõrval-diagnoosi. Ulatuslik meetmete registreerimine on tavaliselt vajalik ainult eriprojektide raames piiratud perioodil.
ICPC-2