vaid pool aastat Teise Alta Lahingu ressursside kaotusest, aga meie moraali plahvatuslik tõus – ja fakt, et meie piloodid püsisid kauem elus, et oskusi lihvida – tegid meid iga päevaga tugevamaks.
Kuna takistasime vaenlast siin väljas ega lasknud neid lähedusse, olime suutnud laiendada oma päästeoperatsioone ja seetõttu polnud me mitte ainult hõivanud lähima kaitseplatvormi, vaid olime ka päästnud materjale üha rohkemate ja rohkemate laevade jaoks.
Kõik see tähendas, et laevaehitus ja värbamine suurenesid muljetavaldavalt. Meil on varsti küllalt tõusukive ja küllalt piloote, et mehitada sadu tähelaevu.
Kõik see kokku muutis asjad lumepalliefektina üha paremaks. Siiski, osa minust muretses. Krellid käitusid kummaliselt. Ja peale selle oli neil suur eelis. Nad võisid rännata läbi galaktika, samas kui meie olime ühel planeedil lõksus.
Kui ma ei õpi oma võimeid kasutama.
„Hm, Spensa?” ütles M-Bot. „Jorgen helistab ja arvan, et ta on pahane.”
Ohkasin, siis ühendusin liiniga. „Taevasselend Kümme, kuuldel.”
„Kas kõik on korras?” küsis ta rangel häälel.
„Jah.”
„Tore. Arutame seda hiljem.” Ta lahkus kanalilt. Võpatasin. Ta polnud pahane… ta oli raevunud.
Sadie – uus tüdruk, kes oli mulle partneriks määratud – oli startinud minu kannul Taevasselend Üheksal. Tunnetasin tema laeva asendis närvilisust, kuigi ehk olin tunnetusega liialdama hakanud. Vastavalt meie plaanidele olin ta eemale jätnud juhuks, kui krellid minu hävitamiseks ülekaalukaid jõude saadavad. Õnneks oli tal küllalt mõistust, et järgida käske ja jääda teiste juurde ning mitte mulle järgneda.
Pidime ootama käske Juhtimiskeskuselt, enne kui planeedi poole tagasi suundusime, seepärast jäime mõneks ajaks kosmosse heljuma. Ja kui me seda tegime, tõi Kimmalyn oma laeva minu oma kõrvale, nii et nägin teda läbi ta kabiini kaitsekatte. Mul oli teda alati pisut veider näha kiivriga, mis kattis ta pikki, tumedaid juukseid.
„Hei,” ütles ta mulle privaatliinil. „Kas kõik on korras?”
„Jah,” ütlesin. See oli vale. Iga kord, kui ma kasutasin oma kummalisi võimeid, tunnetasin konflikti enda sees. Meie esiisad olid kartnud minusuguseid, kütooniliste võimetega inimesi. Enne, kui meie laevad olid Detritusel hukkunud, olime töötanud laevade mootoriruumides, varustades neid energiaga ja rännakut suunates.
Nad kutsusid meid lihtsalt mootorimeesteks. Teised meeskonnaliikmed vältisid meid, käitudes vastavalt meie kultuuritraditsioonidele ja eelarvamustele, mis olid püsima jäänud isegi pärast seda, kui olime unustanud, mida kütoonik tähendas.
Kas võis see kõik olla vaid ebausk, või peitus selles midagi rohkemat? Olin tundnud silmade pahatahtlikkust. Enne oma surma oli mu isa enda inimesi rünnanud. Süüdistasime selles krelle, kuid ma olin mures. Ta paistis salvestistel nii vihasena.
Olin mures, et kes ma ka polnud, võis mu tegevus kaasa tuua rohkem ohtusid, kui keegi meist mõistis.
„Kuulge?” küsis Sadie, juhtides oma laeva minu oma kõrvale. „Mida see hoiatus mu juhtpuldil tähendab?”
Vaatasin välkuvat valgust lähedusmonitoril, siis vandusin endamisi ja skannisin kosmost. Võisin vaevalt näha krelli jälgimisjaama seal kaugemal, ja kui vaatasin, ilmus selle kõrvale midagi uut. Kaks objekti, mis olid isegi suuremad kui kosmosejaam.
Suured sõjalaevad. „Kaks uut laeva saabusid just süsteemi,” ütles M-Bot. „Mu pikamaasensorid kinnitavad seda, mida Juhtimiskeskus näeb. Need paistavad olevat lahingulaevad.”
„Neetud,” ütles FM liinil. Seni olime tegelenud vaid võitlussüstikutega – kuid me teadsime varastatud luureandmetest, et vaenlasel oli võimalik kasutada vähemalt mõnda sellist võimsamat lahingulaeva.
„Meie andmed selliste laevade relvastuse kohta on piiratud,” ütles M-Bot. „Sõjaline teave, mille mina ja sina varastasime, sisaldas vaid üldiseid andmeid. Kuid mu protsessorid ütlevad, et need laevad on tõenäoliselt võimelised planeeti pommitama.”
Pommitama. Nad võisid planeedi kaugemalt kosmosest pommidega üle külvata ja kasutada küllaldaselt tulejõudu, et tuhastada ka need, kes elavad sügavais koobastes.
„Nad ei suuda kaitseplatvormidest mööda pääseda,” ütlesin. Oletasime, et just sel põhjusel olid krellid seni alati kasutanud mitte orbitaalset, vaid madalalt kõrguselt pommitamist. Planeediümbruse platvormidesse oli ehitatud kaitse suurelt kauguselt pommitamise vastu.
„Ja kui nad lihtsalt hävitavad esimesena platvormid?” küsis Sadie.
„Kaitse on selleks liiga tugev,” ütlesin.
See oli suuresti bravuuritsemine. Me ei teadnud kindlalt, kas Detrituse kaitserajatised suudaks pommitamist takistada. Ehk kunagi, kui me kontrollime neid kõiki, siis saame otsustada nende täieliku võimekuse üle. Õnnetuseks olime sellest veel kuude kaugusel.
„Kas sa kuuled midagi?” küsis Kimmalyn.
Sirutasin oma kütoonilised meeled välja. „Ainult nõrka, vaikset muusikat,” ütlesin. „Peaaegu staatikat, kuid… ilusamat. Peaksin lähemale jõudma, et täpsemalt aru saada, mida nad räägivad.”
Olin alati suutnud kuulda hääli, mis tulid tähtede juurest. Kui olin noorem, mõtlesin sellest kui muusikast. Oma treeningukuude jooksul, ja vanaemaga vesteldes olime otsustanud, et „muusika” on valgusest kiirem kommunikatsioon, mis saadetakse eikusagilt. Tõenäoliselt oli see, mis ma praegu kuulsin, jaama või lahingulaevade hääl, mis tuli sidepidamisest ülejäänud Ülemvõimuga.
Ootasime kaua, käskude järgi pidime positsioonile jääma, et näha, kas lahingulaevad tulevad edasi. Nad ei teinud seda. Paistis, et mis iganes nad ka tegema pidid, ei juhtu see lähimas tulevikus.
„Käsud saabusid,” ütles Jorgen viimaks üldliinil. „Need lahingulaevad jäävad positsioonidele, nii et peame Esimesele Platvormile tagasi suunduma. Hakkame minema.”
Ohkasin, siis pöörasin laeva ringi ja suundusin planeedi poole. Olin lahingu üle elanud.
Nüüd oli aeg lasta enda peale karjuda.
3
M-Bot arvestas meile maandumiskoridori.
Teised ei tundnud end tema läheduses ikka veel väga mugavalt. Arvutiprogramm, mis võis mõelda ja rääkida nagu inimene? Vanaema – kes oli olnud väike tüdruk neil päevil, kui meie rahvas oli Detritusel hädamaandunud – ütles, et ta oli kuulnud sellistest asjadest, kuid need olid olnud keelatud.
Siiski pakkus M-Bot meile eelist, mida me eirata ei saanud. Tema äärmiselt tõhusate arvutuste abil suutsime kergesti navigeerida läbi Detrituse kaitseplatvormide ilma VKV matemaatikute abita. Säilitasime ettevaatlikult tema näidatud kurssi, möödudes mäeahelike suurustel metallplatvormidel asuvatest kahuritest just väljaspool laskeulatust. Märkasin kõrghoonete varje. Kooliskäimise ajal olin kohustuslikus korras õppinud põlvnemisajalugu – seal olime näinud pilte Vanast Maast, ja meid oli viidud vaatama mitmesuguseid loomi erilistes koobastes, kus neid kasvatati. Nii et ma teadsin sealsest elust, ja asjadest nagu kõrghooned, isegi kui olin alati pidanud vanaema lugusid iidsetest aegadest palju huvitavamaks kui põlvnemisajaloo kursused.
Need kõrghooned näitasid, et platvormid Detrituse ümber olid kunagi olnud asustatud, nagu oli olnud ka planeet, kuid miski oli need elanikud sajandeid tagasi hävitanud.
Kõigi nende platvormide nägemine – mis paistsid kuhugi lõpmatusse kaarduvat – pani mind alati õhku ahmima. Sellega võrreldes olid meie viiskümmend tähevõitlejat vaid tolmukübemed. Kui kaua oli võtnud aega, et see kõik valmis ehitada? Võitlejate Koobaste võrgustikes elas võib-olla sada tuhat inimest, kogu meie rahvas. Kuid terve see elanikkond kaoks lihtsalt ära ühele neist platvormidest.
Saabus