kuid noogutasin talle julgustavalt.
„Võib-olla saan varsti samasuguseks nagu sina, Spin!”
„Sa said imeliselt hakkama, armas,” ütles Kimmalyn, Sadie’t õlale patsutades. „Kuid ära kunagi püüa olla see, kes sa pole; sul pole kaugeltki nii palju praktikat, et seda välja mängida.”
„Tõsi, tõsi,” ütles Sadie, tuhnides oma taskus ja tõmmates välja väikese märkmiku ja pliiatsi. „Ära kunagi… kes sa pole…” Ta kritseldas mõttetera üles, nagu oleks see pühakiri, kuigi olin kindel, et Kimmalyn oli selle kohapeal välja mõelnud.
Vaatasin Kimmalyni. Ta rahulik ilme oli raskesti läbinähtav nagu alati, kuid naerusäde ta silmades reetis, et talle meeldis, kui keegi ta ütlusi kirja pani.
„Soovin, et oleksin saanud sulle järgneda, Spin. Paistis nii ohtlikuna, kui sa seal üksi lendasid.”
„Ainus asi, mida tahan, et sa järgiksid, Sadie,” ütles range hääl, „on su käsud. Kui ainult teised sedasama teeksid.”
Ma ei pidanud vaatama, et teada, et Jorgen – lennujuht ja vahel Tõpranägu – oli viimaks meiega ühinenud ja seisis mu selja taga.
„Hm, tänan, sir,” ütles Sadie, andis siis au ja lippas söökla poole.
„Õnn kaasa,” sosistas Kimmalyn mul käest haarates. „Saagu sa ainult seda, mida väärid.” Ja siis ta muidugi jättis mu üksinda.
Noh, hüva, ma suudan selle eluka ise maha tappa. Pöörasin ringi, lõug üles tõstetud – siis pidin pead pisut tahapoole kallutama. Miks ta pidi olema nii neetult pikk? Pähkelpruuni nahaga Jorgen Weigh oli viimistletud, reegleid järgiva otsusekindluse kehastus. Ta läks igal õhtul magama, VKV reeglikogumik padja alla pistetud, ta sõi hommikust patriootlikke kõnesid kuulates, ja ta kasutas eksklusiivselt söögiriistu, mille käepidemeile olid graveeritud sõnad: ära lase Spensal lõbutseda.
Võib-olla olen mõned neist asjadest välja mõelnud. Sellest hoolimata mulle tõesti paistis, et ta veetis kaugelt liiga suure osa oma elust minu üle kaeveldes. Noh, ma olin ülbitsejate keskel üles kasvanud. Ma teadsin, kuidas enda eest seista, kui mind…
„Spensa,” ütles ta, „palun ära ole enam selline ülbitseja.”
„Ooooooh,” ütles mu randmelt M-Boti hääl. „Kena.”
„Jää vait,” pomisesin talle. „Ülbitseja? Ülbitseja?” Toksisin sõrmega Jorgenile rinda. „Mida sa sellega mõtled, ülbitseja?” Ta põrnitses mu sõrme.
„Ma ei saa sinuga ülbitseda,” ütlesin. „Sa oled pikem kui mina.”
„See asi ei käi nii, Spensa,” torises Jorgen häält tasandades. „Ja… mis asi see sul näo peal on?”
Näo peal? See oli nii ebaloogiline, et ma hetkeks unustasin temaga sõnelemise, et vaadata oma peegelpilti poleeritud metallseinal. Mu näole silmade alla olid maalitud mustad jooned. Misasja?
„Must silmavärv,” ütles M-Bot mu randmelt. „Värv, mida kannavad Vana Maa atleedid. Sa ütlesid Kimmalynile, et…”
„See oli nali,” ütlesin. Nahavärv oli hologramm, mille M-Bot oli oma mobiilse retseptori abil mulle projekteerinud. „Sa tõesti peaksid laskma kellelgi oma huumoriprogrammi ümber kirjutada, M-Bot.”
„Oooohhhhh,” ütles ta. „Vabandust.” Ta kustutas hologrammi.
Jorgen raputas pead, siis pühkis minust mööda ja kõndis mööda koridori, jättes mu jooksma, et talle järele jõuda.
„Sa oled alati sõltumatu olnud, Spin, ma saan sellest aru,” ütles ta. „Kuid nüüd sa kasutad oma võimu ja staatust kõigist teistest – kaasa arvatud Cobbist – ülesõitmiseks. Sa ignoreerid protokolli ja käske, sest sa tead, et me, ülejäänud, ei saa sinna mitte põrgutki parata. Nii käitub ülbitseja.”
„Ma püüan teisi kaitsta,” ütlesin. „Ma tõmban vaenlase eemale! Sean end märklauaks!”
„Plaan oli, et sa teed seda, siis juhid neid tagasi meie poole, nii et võiksime neid küljelt rünnata. Panin tähele õige mitut võimalust, kui sa oleksid võinud seda teha, ja sa teadlikult otsustasid iga kord, et jätkad nendega üksi veel vihasemat võitlust.” Ta vaatas mind tähelepanelikult. „Sa püüad midagi tõestada. Mis sinuga viimasel ajal lahti on? Varem olid sa alati valmis meeskonnaliikmena töötama. Neetud, sa praktiliselt tekitasid selle meeskonna. Nüüd käitud niimoodi? Nagu oleksid sa ainus, kes midagi tähendab?”
Ma…
Mu vastuväited hajusid. Sest ma teadsin, et tal oli õigus, ja ma teadsin, et väljavabandamine oleks vaid võitlus vale relvaga. Oli vaid üks asi, mis oli kunagi Jorgenile tõeliselt mõjunud. Tõde.
„Nad on otsustanud mind tappa, Jorgen,” ütlesin. „Nad saadavad meile kallale kõik, mis neil on, kuni ma surnud olen.”
Peatusime koridori lõpus, erevalge lambi all.
„Sa tead, et see on tõsi,” ütlesin, ta pilgule vastates. „Nad on aru saanud, kes ma olen. Kui nad mu hävitavad, võivad nad meid igavesti Detritusel lõksus hoida. Nad tapavad kõik, et minuni jõuda.”
„Nii et sa teed selle neile kergemaks?”
„Ma juhin nende tähelepanu kõrvale, nagu ma ütlesin, nii et…” Sõnad surid mu huultel. Neetud Tõpranägu ja ta pingsalt teadvad silmad. „Hästi, olgu. Ma püüan end tagant sundida. Ainsal korral, mil ma seda tegin, ainsal korral, mil ma hüperhüppasin, olin plahvatuse keskmes. Olin meeleheitel, hirmunud, suremas. Ja ma mõtlesin, et kui suudan seda emotsiooni uuesti tekitada, suudaksin ehk seda uuesti teha. Ehk suudaksin välja mõelda, milleks ma võimeline olen, mis see on… kes ma tegelikult olen.”
Ta ohkas, vaadates üles lae poole ilmel, mis tundus mulle melodramaatilisena. „Pühakud aidaku meid,” pomises ta. „Spin, see on hullumeelne.”
„See on vapper,” ütlesin. „Sõdalane paneb end alati proovile. Tõukab end tagant. Otsib oma võimete piire.”
Ta põrnitses mind, kuid ma ei taganenud. Jorgen suutis kuidagi mind panna välja ütlema asju, mida ma tavaliselt ei tunnistanud, isegi mitte iseendale. Võib-olla tegi see temast hea lennujuhi. Neetud, fakt, et ta suutis minuga teatud määral hakkama saada, oli selle küllaldaseks tõestuseks.
„Spensa,” ütles ta. „Sina oled parim asi, mis meil on. Sa oled eluliselt tähtis VKVle… ja mulle.”
Sain järsku teadlikuks sellest, kui lähedal ta seisis. Ta nõjatus pisut allapoole, ja hetkeks paistis, nagu ta tahaks kaugemale minna. Õnnetuseks takistas meid miski, mis ei lasknud sündida sellel, mis iganes oleks meie vahel olla võinud. Kõigepealt, lennujuhi ja piloodi suhe oli ebamugav.
Kuid oli rohkem põhjuseid. Tema oli korra kehastus ja mina… noh, mina polnud. Ma ei teadnud, mis või kes ma tegelikult olin. Endaga aus olles pidin tunnistama, et just sellepärast ma polnudki temaga nende viimase kuue kuu jooksul edasi liikunud.
Jorgen tõmbus viimaks eemale. „Me teame, et Rahvaste Liidu arvates oled sa liiga tähtis, et sinuga lahingus riskida. Et nad tahavad sind tagasi hoida.”
„Tahaksin näha neid proovimas,” ütlesin, sellest mõttest vihasena.
„Osa minust tahaks seda samuti,” ütles ta sõbraliku naeratusega. „Kuid on siis vaja neile selleks ka laskemoona anda? Sa oled meeskonna liige. Meie oleme meeskonna liikmed. Ära hakka mõtlema, et sa pead asju üksi tegema, Spensa. Palun. Ja tähtede nimel, jäta enda ohtu panemine. Me leiame teise viisi.”
Noogutasin, kuid… tema jaoks oli lihtne selliseid asju öelda. Vanaema rääkis, et minutaolisi inimesi oli kardetud isegi siis, kui meie esivanemad olid kuulunud nendega samasse laevameeskonda.
Mootorimehed. Hüperajamid. Me olime kummalised. Võib-olla isegi ebainimlikud.