p>
Caroline Bernard
Frida Kahlo ja elu värvid
Originaali tiitel:
Caroline Bernard
Frida Kahlo und die Farben des Lebens
Aufbau
2019
© Aufbau Verlag GmbH & Co. KG, Berlin 2019
Published with Aufbau Taschenbuch;
„Aufbau Taschenbuch” is a trademark of Aufbau Verlag GmbH & Co. KG
© Tõlge eesti keelde. Piret Pääsuke, 2021
Toimetanud ja korrektuuri lugenud Anu Stolovitš
Kujundanud Britt Urbla Keller
ISBN 978-9985-3-5088-1
e-ISBN 9789985351604
Kirjastus Varrak
Tallinn, 2021
www.varrak.ee
www.facebook.com/kirjastusvarrak
Trükikoda OÜ Greif
PROLOOG
Detsember 1939
Hilisel ennelõunal astus Frida kiirel sammul oma ateljeesse. Sel ajal mõjusid valuvastased tabletid alati kõige paremini. Aknast langes venivalt kuldset päikesevalgust, mis pani molberti hõõguma. „Tere hommikust, õeke,” tervitas ta papjeemašeest skeletti, mille ta oli kirjuks värvinud ja ühe oma alusseelikuga varustanud ning mis ootas teda nurgas toolil. Vanal tisleripingil olid käepärast klaaspurgikestes värvid. Nende kõrval savitopsid pintslitega – päris peenikestega, mille karvad polnud suurt paksemad ta ripsmetest, ja jämedamatega, mis olid katsudes ta isa habemeajamispintslite moodi.
Seinad olid üleni täis riputatud fotosid, joonistusi ja vanu maske, mis näisid päikesevalguses elavat. Mitmel laual ja madalal kapikesel lebasid ja seisid ta nukud ja muinasjutulised olendid, mida ta oli aastate jooksul valmistanud, tema raamatud, märkmikud, lopsakad lillekimbud ja veel hulk muid asju, mida ta armastas ja meeleldi silmitses ja mis andsid talle inspiratsiooni. Võõrale võis see ruum mõjuda lohakile jäetuna ja täis topituna, Frida jaoks oli siin kõik omal kohal. Raamatud seisid teemade järgi paigutatult riiulitel, kaustad ajaleheartiklite ja kirjadega olid korralikult märgistatud. Diego nokkis teda vahetevahel selle pärast, kuid Frida ütles siis, et ta on pärinud selle oma saksa isalt. Ta vajas mõlemat: paljusid asju enda ümber ja korda, millele kõik allus.
Naeratusega ahmis ta kõike endasse ja tundis heameelt selle tuttava, hoolikalt kujundatud ümbruse üle.
Juba ette rõõmustades astus ta molberti juurde ja haaras rätikust, mille oli eelmisel õhtul pildi peale riputanud. Esimest korda oli ta valinud elusuuruses formaadi. Aga sedapuhku pidi nii olema. Kõik pildid olid talle olulised, kuid see siin tähendas rohkem kui teised. Hoogsalt tõmbas ta rätiku kõrvale ja mõlemad pead tulid nähtavale. Kahekordselt vaatasid talle otsa ta oma silmad tihedate kulmude all, mis kohtusid ninajuurel ja meenutasid laialiaetud linnutiibu. Ometigi olid erinevused nende kahe Frida vahel selgelt nähtavad. Vasakpoolsel oli heledam, ühetasasem nahk kui parempoolsel, kelle nägu oli tume just nagu mõnel indiaaninaisel. Vasak naine oli kergelt meigitud, juuksed kunstipäraselt põimitud ja läikivatesse lainetesse seatud. Paremal oli naiselik vuntsiude, juuksed olid rangelt kokku kammitud, need ei läikinud ka eriti. Sellised väikesed erinevused olid mõistatuslikud, et neid nimetada, selleks pidi pilti õige teraselt vaatlema.
Frida silmitses pilti kaua, võttis siis pintsli kätte ja töötas edasi tausta kallal, mille moodustas üksnes valgete pilvedega taevas, kuid ta mõtted tiirlesid kahe lõuendil oleva Frida ümber. Need on need kaks naist, kes minus ühinenud, mõtles ta, lisades lõuendile valgeid tupse. Naine, kes tahab elada nii, nagu talle meeldib, ja naine, kes kannab endaga kaasas traditsiooni ja ajaloo koormat.
Rinnus oli tunne, justkui peksleks seal mingi suur lind ägedalt tiibadega. Selline tunne, nagu hüppaks süda prõmdi rinnust välja – see valdas teda niipea, kui ta kuulis taas Diego sõnu, seda üht sõna, mis võiks ta elu muuta. Pintsel oli õhku tardunud. Ta peab keskenduma pildile, maalima, ta peab leidma ennast üles neis kahes Fridas pildi peal, kuna ta oli end kaotamas.
Kaua põrnitses ta lõuendit – midagi oli puudu, midagi päris otsustavat. Ja korraga teadis ta, mis see on. Ta viskas pintsli kärsitult lauale, ei raisanud aega selle puhtakspesemisega, vaid võttis teise. Ta segas kokku punase tooni, mis sisaldas ka pisut magentat, tema lemmikvärvi, mis tähendas tema jaoks kõike Mehhikole iseloomulikku – elu ja armastust. Pööramata pilku pildilt, haaras ta selja tagant riiulilt ühe oma paljudest anatoomiaraamatutest. Põgusa lehitsemise peale leidis ta õige lehekülje. Siis visandas ta kiirete tõmmetega oma idee: kummagi Frida kleidi peale maalis ta südame. Südamekojad ja veresooned lahtiselt, punased arterid üle kanga jooksmas. Üks lõppes avatult euroopaliku Frida valgel kleidil. Verd tilkus seelikuosale, asjatult püüdis ta veritsust klemmiga sulgeda.
Frida vaatas uuesti käsi, mille naised olid teineteisele ulatanud. Kuid side nende vahel oli palju tugevam ja pidi saama veelgi selgemaks! Ta maalis peene kitsa joone – arteri, mis ühendas omavahel kaht südant. See oli üks ja sama veri, mis nendes voolas, üks ja sama pulsilöök, mis neile jõudu andis. Koos leiavad kaks Fridat, keda ta endas ühendas, piisavalt jõudu, et jääda ellu, tulgu, mis tuleb.
1. PEATÜKK
September 1925
„Lõpeta nüüd ometi see kohmitsemine ja tule!”
Alejandro haaras Fridal käest ja tahtis ta minekule tõmmata. Frida tundis kananahka seljal abaluude vahel, mis tekkis alati, kui nad teineteist puudutasid. Sellegipoolest rebis ta end lahti. „Üks hetk. Mul jäi vihik laokile.”
Kui ta tagasi tuli, ootas Alejandro koos nende ühise sõbra Migueliga teda koridori lõpus. Frida aeglustas sammu, et noormeest segamatult vaadelda. Alejandro Gómez Arías oli nägus, pikka kasvu, tal olid läikivad juuksed, ja ülikonda kandis ta lohaka elegantsiga. Alejandro oli talle kohe esimesel päeval silma jäänud. Poiss oli kolm klassi temast kaugemal ja kuulus sõpradekampa, kes kutsus end cachucha’deks – nokkmütside järgi, mida nad kandsid. Cachucha’d olid targad, kursis uuema kirjandusega ja armastasid maalikunsti. Nende suur eeskuju oli revolutsionäär José Vasconcelos, kes oli haridusministrina alustanud kirjaoskuse kampaaniat ja seadnud kunstis uued mõõdupuud. Enne kui Frida nendega kampa lõi, oli grupeering koosnenud eranditult noormeestest. Eks ettevalmistuskursustel käiski õige vähe tütarlapsi. Frida valmistus siin ema kõhklustest hoolimata meditsiini tudeerimiseks. Ta tahtis saada arstiks. Ennekõike aga tähendasid ettevalmistuskursused Fridale vabadust. Siin sai ta ometigi põgeneda oma perekonna kitsusest ning vanemate ja naabrite silma alt. Iga päev sõitis ta Coyoacáni agulist trammiga kesklinna.
Frida tõmbas kootud sukad üles, kuni serv kadus tumeda volditud seeliku alla, ja pistis jooksma. Jooksu pealt nügis ta Alejandrot küünarnukiga. „Kuhu sa jääd?” Siis tormas ta teisest mööda trepist alla.
„Frida! Oota nüüd ometi. Sa käitud täiesti võimatult.”
Frida võttis hooga trepikäänaku, seelik lehvimas jalgade ümber. Ta hoidis käsipuust kinni ja pooleldi lendas üle astmete alla.
„Frida!” hüüdis noormees veel kord. „Sa ruineerid selle kooli naiste maine.”
Frida pööritas silmi. Ta armastas Alejandrot kogu südamest, kuid miks ei võinud too lihtsalt mõista, et igasugust laadi liikumine oli osa temast? Hoolimata läbipõetud lastehalvatusest ja kängu jäänud paremast jalast. Ta ei suutnud elu ilma kiiruseta, ilma ronimiseta ja tantsimiseta üldse ette kujutada. Alejandro pidi seda nüüd juba ometi teadma. Miks nõudis kogu maailm, et Frida peab kombekalt trepist alla astuma ja mitte iialgi hingeldama hakkama? Sellepärast, et ta on naine? Loomulikult on ta naine, ja täpselt nii tormakas, nagu ise tahab!
Ta