Frida Kahlo ja elu värvid. Caroline Bernard

päevadel külastasid. Aga kui Alejandro ise ei saanud tulla, miks ta siis ei kirjutanud? Kas Alejandro siis ei tundnud vajadust teda lohutada, temast midagi kuulda? Oli Alejandrol ükspuha, kuidas tema kannatas? Äkki veel süüdistas teda selle eest, mis juhtunud oli? Kui Frida ei oleks viivitanud, turult südant ostnud ja tagatipuks veel oma sirmi maha unustanud, oleksid nad sõitnud trammiga – siis poleks seda õnnetust juhtunud.

      „Kas sa rääkisid Alejandroga? Kas ta on minu peale pahane?” küsis ta Miguelilt, kes ilmus pärastlõunal, käes lilled ja šokolaad. Frida ei suutnud talt pilku pöörata – ta paistis nii noor, nii terve, nii seiklushimuline. „Räägi juba, kas ta on mu peale pahane ja ei võta sellepärast ühendust?” Miguel langetas pilgu ja Frida võis imetleda tema pikki ripsmeid. „Ma ei tea,” vastas ta. „Parem, kui sa ise ta käest küsiksid.”

      „Aga ma ei saa seda teha, kui ta ei tule! Kas ma peaksin ise tema juurde minema?”

      Öö oli rahutu. Mõni voodi edasi palvetas üks naine, sõrmitsedes roosikrantsi, ikka uuesti ja uuesti. Frida surus ärritunult silmad kinni. Kõige meelsamini oleks ta naisele karjunud, et palved on tulutud.

      Ta ise oli juba aastate eest kogenud, et pole olemas mingit heatahtlikku jumalat … Ta mäletas seda päeva veel selgesti. Toona oli ta kolmeteistaastane ja saatnud koos õdedega nagu tavaliselt ema jumalateenistusel. San Juan Bautista kirik oli nende majast vaid mõne tänava kaugusel. Emal oli seal reserveeritud pink, millel seisis tema nimi. Niipea kui Frida tema ja õdede järel raske ukse vahelt läbi astus, sattus ta teise maailma. Väljas kiiskavast kuumusest jõudis ta kiriku jahedasse hämarusse. Rasvas praetud churro’de lõhn kadus viirukilõhna. Tänavalärmist sai palvetajate vaikne pomin. Frida astus üle siledate põrandaplaatide, mida raamistasid puulauad. Pink nagises vaikselt, kui nad risti ette lõid ja istet võtsid. Frida lasi pilgul ringi rännata – salamisi, et ema ei märkaks. Talle meeldisid kullatised altaril, brokaadist altarilinad ja laemaalid. Mitte nende religioosse tähenduse, vaid värvide pärast. Ühest külgaknast langes kirikulöövi lai päikesevalguse vihk, milles tantsisid miljonid tibatillukesed tolmukübemed ja mis pani Jeesuse ristil hiilgama. Frida vaatas mööda valgusvihku ülespoole ja märkas laelaudades sügavaid pragusid. Nurkades rippusid tihedad ämblikuvõrgud. Tagasi Jeesuse poole vaadates ei paistnud too enam leebelt naeratavat. Ta näis ükskõikne. Ja korraga sai Fridale selgeks: see luider mees seal ristil ei võinud küll kuidagi maailma päästja olla! Kui ta seda oli, miks lubas ta siis linnatänavatel inimesi maha lasta? Miks oli kirik Mehhikos rõhumise ja kontrrevolutsiooni vahend? Miks oli teda tabanud lastehalvatus, kuigi ta oli siis süütu kuueaastane laps? Miks kannatas tema isa, läbinisti hea mees, langetõvehoogude all? Vihase puhinaga hingas ta välja, ema vaatas talle hoiatavalt otsa. Kõik kees Fridas. Ta ei suutnud lõpetada oma avastuse üle mõtlemist ja tundis metsikut võidurõõmu. Tema üksi pidi kandma lastehalvatuse tagajärgi, ükski jumal ei lohutanud teda seejuures. Kuid selle eest oli ta vaba! Vaba suhtumises oma puudesse, laskmata sel ennast muserdada. Vaba usu koormast. Iseseisev. Milline suurepärane tunne. Kui ema neid minekule utsitas, lahkus Frida õdede järel viimasena kirikust. Esimest korda elus ei löönud ta altari juures risti ette. Ta kõhkles, enne kui tõstis jala üle kõrge ukseläve, siis astus ta suure sammuga vabadusse. Teda ei tabanud välk. Ta hingas sügavalt sisse ja välja.

      Vanemad tulid haiglasse alles kolm nädalat pärast õnnetust. Nii kaua oli emal kulunud närvivapustusest toibumiseks.

      Pelglikult oli Frida endalt küsinud, kas ema süüdistas äkki salajas teda selle eest, mis oli juhtunud.

      Kuid nüüd olid need kõhklused ununenud ja ta oli vanemaid nähes lihtsalt õnnelik. Ta oli ikka veel oma korsetti nööritud, kuid vähemasti sai pead pisut pöörata ja tõsta, nii et ta nägi, kuidas ema, kumaras ja raskelt isale toetudes, ilma vasakule või paremale vaatamata tema voodi poole tuli. Fridat silmates hakkas ta pidurdamatult nuuksuma. Kogu külastuse jooksul ei öelnud ta ühtki sõna. Guillermo näol paistis jahmatus ja valu.

      „Jumaluke, Frida,” sosistas isa. Isa oleks tahtnud teda kallistada ja musitada, kuid ei saanud aparaatide pärast, millega ta oli ühendatud, talle ligi. Abitu liigutusega pööras ta kõrvale.

      „Ma saan uuesti terveks, isa,” ütles ta. „Ma tahan koju. Ma ei suuda enam siin olla. Kas sa saaksid midagi ette võtta?”

      Ta nägi, kuidas isast käis nõksatus läbi. Guillermo võis olla tugev, kui tahtis. Ja ta tahtis alati, et Frida käsi käiks hästi.

      „Ma räägin veel täna arstidega,” ütles ta siis.

      „Aitäh, isa,” lausus Frida.

      Nädal hiljem lasti Frida haiglast välja. Kaks sanitari tõstsid ta kanderaamile ja tassisid autosse, mille isa oli tellinud. Mehed püüdsid olla ettevaatlikud, sellegipoolest kõikus kanderaam ning valulained läbistasid ta keha.

      Ükspuha. Lõpuks ometi tagasi koju! Lõpuks ometi tunda taas näol päikest ja kuulda linde aias laulmas! Ta naeratas valudest hoolimata. Üle pika aja oli ta taas rõõmus ja tulvil lootust.

      Kui esimesel päeval kodus tema voodi välja sisehoovi paigutati, oli ta peaaegu õnnelik. Ta mängis koertega, lasi endale lilli ja puuvilju tuua ning kuulas, kuidas kokk pottidega kolistas ja süüa tehes laulis. Iga kord, kui ema voodist möödus, pomises ta palveid, millesse mõnikord lipsas paar hellitussõna.

      Mõni nädal hiljem tohtis Frida esimest korda üles tõusta. Algul suutis ta vaid üksikud sammud astuda, kuid ajapikku muutus tugevamaks. Aga miski polnud ikka veel korras. Kõndimine ja seismine valmistasid talle raskusi, kuna valud seljas ei tahtnud kaduda.

      Doktor Calderón, ema kauge sugulane, oli nõutu. „Me peame seljast röntgenülesvõtte tegema. Haiglas on see senini tegemata jäänud.”

      Frida märkas murelikku pilku, mille isa emaga vahetas. Asi polnud mitte ainult tema tervises, vaid ka kulutustes, mida tekitasid paljud arstivisiidid ja uuringud.