langesid talle laubale, huuled õhetasid. Noormees kummardus ja surus oma suu tema suule. Frida lasi end suudelda, siis lipsas teise käte alt läbi ning jooksis edasi trepist alla ja läbi varjulise sisehoovi.
Tänaval võttis teda vastu pärastlõuna lämbe kuumus. Oli september, vihmaaeg lähenes lõpule, õhk oli niiske. Hommikul oli pisut sadanud ja majad näisid puhtaks küürituna.
Nad läksid mööda Calle Argentinat allapoole Zócalo suunas. Zócalo oli linna hiigelsuur keskväljak katedraali ja Rahvuspaleega. Siin said kokku kõik: silmamoondajad ja pillimehed, kaubitsejad ja kelmid, poliitikud ja lihtsad inimesed. Frida viitis aega, sest tal polnud tahtmist koju sõita. Coyoacánis oli ju nii igav. Ainsana pakkus vaheldust tolmune Plaza Hidalgo kiriku ees. Kuid kõik tundsid seal kõiki, alati oldi naabrite ja kirikuõpetaja range pilgu all. Pealinna tänavatel tunglesid inimesed turgudel ja välikohvikutes. Zócalol mängis muusika, inimesed liikusid loosungitega ringi või esitasid mustkunstitrikke. Alati oli midagi vaatamisväärset. Ja siin võis ta karistamatult Alejandrot suudelda.
Ilma tõttu oli kohvikuterrassidel täna vähe külastajaid. Sellegipoolest olid indiaani naised oma lihtsad laudadest müügiletid üles seadnud. Frida tegi oma väikese vihmasirmi lahti ja jalutas aeglaselt väljapanekutest mööda. Kauplejad istusid katedraali ümbritseva sepisaia ees või majaseinte varjus ning pakkusid puu- ja juurvilja, tikitud rõivaid ja savinõusid. Juba oli näha isegi esimesi kirjust suhkrumassist pealuusid, olgugi et surnutepühani oli veel paar nädalat aega.
„Kas sa ei pidanud täna Fernando juurde minema?” küsis Alejandro ja püüdis ta sirmi eest kõrvale hoida. „Vihma ei saja ju ometigi!”
„Aga see on nii kena sirm, on ju?” Frida keerutas seda käes, nii et servadesse kinnitatud narmad lehvisid. „Ja Fernando juurde ma täna ei lähe.”
Fernando Fernández oli reklaamikunstnik ja tema isa sõber, kelle juures ta kaks korda nädalas joonistamist õppimas käis. Tasuks selle eest aitas ta meest tolle kaupluses.
Nad seisatasid Frida lemmikleti ees, kus müüdi amulette ja väikseid pleki peale maalitud votiivpilte. Nendel pildikestel, mis olid mõeldud kaitsepühakutele kas tänutäheks või palveanniks, kujutati kõige pöörasemaid lugusid väikeste inimeste hädadest ja muredest. Frida libistas sõrmedega üle mõne retablo ja luges sissepressitud kirjutisi. Peaaegu nagu mehhiko rahva hinge maalitud väljendus, mõtles ta aupaklikult. Vanem indiaanlanna tundis ta ära.
„Mira,” ütles ta, „vaadake siia, need on uued,” osutas ta paarile postkaardisuurusele pildikesele.
„Ennäe, üks naine tänab selle eest, et ei tabanud oma meest abielurikkumiselt, ja tõotab talle nüüdsest alati truu olla! See võiks täitsa sinu suust tulla,” märkis Alejandro.
„Ma igatahes rääkisin sulle Fernandost. Pealegi pole ma temaga lõpuni läinud. Kui ma sind järgmine kord petan, siis palun eelnevalt jumalikku abi, et sa mulle peale ei satuks.”
Neetud, miks ta seda ütles? Kiirelt haaras Frida noormehe käe ja andis sellele suud. „See oli nali,” pomises ta muretult. Umbes peopesasuurune amulett äratas ta tähelepanu. See oli hõõguvalt punane, kollaste tähnidega. Selle kõrval lebas väike plekist süda kirjus emailraamis. Südamel oli näha mehe ja naise profiil, ilmselt armastajapaar.
Frida võttis mõlemad kätte ja näitas Alejandrole. „Kumb?” küsis ta.
„Võta see.” Alejandro osutas amuletile.
„Ah, ei. Ma võtan parem südame.” Seejuures vaatas ta teisele paljutähendavalt otsa.
„Nüüd võime minna,” ütles ta naeratades ja haakis end noormehe käevangu, kui oli südame hoolikalt seelikutaskusse pannud.
Nende kõrvale ilmus hobutramm, mis liikus vaevalt kiiremini edasi kui nad ise. Higiste loomade kirbe lõhn tungis Fridale ninna.
„See sobib meile,” ütles Alejandro ja tahtis trammi peale minna.
„Oota, ma unustasin oma sirmi leti äärde!” hüüatas Frida. „Ma toon selle kähku ära.”
Kui ta tagasi Alejandro juurde jõudis, oli tramm juba ära sõitnud.
„Sõidame siis bussiga. See vähemalt ei haise niimoodi,” tegi ta ettepaneku.
Autobussid olid linnas üsna uus nähtus. Enamasti olid need vanad, Põhja-Ameerikast pärid Fordi mudelid, mis seadistati ümber. Aga bussiga sõitmist peeti peeneks. Just sel hetkel ilmus nurga tagant punane buss, ees kiri Coyoacán. Frida jooksis sõiduki kõrval edasi, kuni jõudis ukseavani.
„Pidage! Ma tahan peale tulla!” hõikas ta juhile ja hüppas astmelauale.
Juht pidurdas ja esiklaasi külge kinnitatud püha Guadelupe neitsi pilt kõikus metsikult edasi-tagasi.
„Ja minu sõber samuti,” lisas Frida hingeldades. Ta sirutas Alejandrole käe, ka noormees hüppas peale.
Frida trügis tahapoole, mööda sõitjatest, kes istusid mõlemal pool pikkadel puupinkidel. Autobuss jätkas sõitu, raputas, Frida paiskus kellegi suure kõhuga mehe vastu. Ta pingutas, et leida tasakaalu, ja haaras ühest käsipuust kinni. Alejandro puges tema kõrvale. Ta tundis noormehe keha enda vastas, vaatas üles ja naeratas. Avatud akendest tungis sisse tortiljade lõhna. Juht võttis hoogsalt kurvi ja Frida suruti veel tugevamini Alejandro vastu. Ta võis tunda, kuidas teise süda lööb. Oma alakehas tundis ta meeldivat tõmblust.
„Vabandust,” pomises Alejandro, kuid ta pilgust paistis, et temagi naudib seda puudutust.
Järgmises peatuses tulid bussi kaks meest, nende rohmakad kuued olid üleni värviplekilised. Frida tundis tärpentini lõhna, kui nad tema kõrvale seisma jäid. Neil oli kaasas ämber ja üks mees hoidis käes ajalehest keeratud tuutut. Selle serv sädeles päikese käes. Aeg-ajalt eraldus sellest paar sillerdavat kübet.
„Kas selles on kuld?” päris Frida uudishimulikult.
Mees noogutas. „Ooperiteatri freskode jaoks.” Ta keeras tuutut nii, et Frida võis näha selles tillukesi lehtkulla ribasid.
Vastassuunast tuleva trammi kriginat kuulis ta vaid põgusalt, tema tähelepanu köitis ikka veel sädelev kullatolm. Üks kübe hõljus läbi õhu ja takerdus ta käsivarre karvakestesse. Ta proovis seda sõrmeotsale võtta. Korraga kõlas kile kellakõlin, buss keeras järsult, hakkas lengerdama. Abitult püüdis Frida uuesti haarata käepidemest, millest ta oli kullatolmu püüdes lahti lasknud.
Siis kostis kõrvulukustav krigin ja kääksumine, kuldset tolmu langes Frida peale. Kokkupõrke hoog lõi tal jalad alt.
„Diós mio!” kuulis ta üht naist enda kõrval paanikas hüüdmas. Ta nägi kuldselt virvendavat õhku, kuulis jubedat ragisemist, inimeste karjeid. Ta käed olid korraga allpool, jalad õhus. Ta ei näinud enam muud kui vaid kulda, mis sädeles ta käsivartel. Siis lisandusid hõbedakarva killud ja Frida mõtles teemantidele. Seejärel virutati ta vastu maad. Hele päikesepaiste langes ta peale ja ta sädeles, just nagu oleks ise kullast. Kus oli Alejandro? Alles äsja oli noormees olnud tihedalt tema ligi. Siis lendas miski talle vastu, kuid sedapuhku mitte kullast, see oli pikk ja terav. Ja siis tuli valu.
2. PEATÜKK
Frida ärkas ja nägi sillerdavat kullatolmu. Või oli see hele lamp, mis talle silma paistis? Ta tahtis oma kehale pilku heita, kuid ei suutnud pead tõsta. Oli tunne, justkui olnuks see padja külge kinni naelutatud – nii nagu kogu kehagi. See tundus täiesti võõras, ühtaegu kuum ja jääkülm ning otsekui vatti pakitud. Ta märkas, et lamab mingisuguses kastis, mis tegi igasuguse liigutamise võimatuks. Ta püüdis varbaid liigutada, aga see ei õnnestunud. Paanika tulvas temast üle. Ilmusid mingid ähmased meenutused: lärm, killud, krigin. Ma olen surnud, mõtles ta meelt heites. Ma olen surnud ja laman kirstus.
„Frida. Ma olen siin, sinu juures.”
Keegi kummardus tema kohale, näoga tema