vaid teeskleb magamist, ja peaaegu tundis, kuidas tema sisemuses kerkib kivi kivile. Kummalisel kombel muutus armatsemine sellest veelgi tulisemaks, aga lõplik hüvastijätt St Denis’ rongijaamas jäi pisarateta.
„Igatsen teda,“ jätkas JJ elavalt, „sest ega mu uuest uurijast talle suuremat asendajat ole. Tema on ka naine, aga silmale pooltki mitte nii hea vaadata.“
„Kas kutsud ta seda juhtumit lahendama?“
„Veel mitte. Meil pole seni isegi pritsimeestelt süütamise kohta ametlikku kinnitust. Aga sain pärast lõunat Pariisist ühe neist salajastest kõnedest, kus öeldi, et nad tahavad kiiret lahendust. See pole nende tavaline mure ökosabotööride pärast, vaid siin on kellegi kõrgema nina huvi mängus. Mis sa oskad mulle rääkida?“
Bruno jutustas öistest sündmustest, ebatavalisest veevarustusest, krundi varasemast kuuluvusest kaitseministeeriumile, ning kirjeldas lõpuks Agricolae ettevõtte maksupõlgurlust ja ehitusloa puudumist.
„Mina seda ökosabotööride versiooni ei usu,“ lisas ta. „Tavaliselt ajavad nad ju avalikkuse tähelepanu taga ja kutsuvad ise ajakirjanikud ja telekaamerad kohale?“
JJ kehitas õlgu ja keerutas jääkuubikut klaasis, valas vett juurde ja jälgis, kuidas Ricard piimjaks muutub. Ta võttis helde sõõmu. „Mul on prefektilt su linnapeale ametlik taotlus määrata sind selle juhtumi peale, et meid vaeseid linnapollareid kohalike teadmistega aidata. Nii et võid end värvatuks lugeda. Mul on Périgueux’s juba uurimisrühm sõjakaid ökomökusid kontrollimas ja praeguseks on Bergeracist üks kriminalistikarühm juba põllule jõudnud. Mida sa kohalikest ökomökudest tead?“
„Ei midagi erilist. Üks valiti meil linnavolikokku, selline vanapoolne hipi, kellel on mägedes oma kommuun. Kena mees, kuldse südamega, võtab kodutuid ja hulguseid kostile. Siis on üks rühm, mis korraldab protestimarsse ja nõuab kohaliku saekaatri sulgemist, kuna see ajab korstnast saasta välja. Aga tõeliselt sõjakas pole keegi. Rohelised ei saa häältesaagist kümmet protsentigi. Lähme astume depoost läbi ja räägime Albert’iga. Laboriaruandeid tal veel olla ei saa, aga ehk on juba teada, kas see oli tõesti tahtlik süütamine või mitte.“
„Tahtlik?“ sekkus kohvikuomanik Fauquet, kes tundis suurt uhkust, et tal on esimese kõlakate kuulja maine. Ta nõjatus letile ja libistas nende poole kaht kohvitassi. „Maja kulul, härrased. Kas ütlesite, et keegi pistis sinna meelega tule alla?“
„Ei, seda ma ei öelnud,“ nähvas JJ ja tõukas kohvitassi nii jõuliselt tagasi, et osa selle sisust Fauquet’ valgele särgile pritsis. Suure turske mehena, kelle kasimata välimuse taga peitus terav mõistus, võis JJ hirmu nahka ajada küll.
„Ja kui ma kuulen, et teie see pistja olitegi, olen siin tagasi terve armeetäie kahtlustavate terviseameti inspektoritega ja vahistamisordeniga takkapihta. See on tõsine politseiasi. Saite minust aru, monsieur?“
3. peatükk
Bruno meelest oli põllumajanduslik uurimisjaam Les Eyziesi maantee ääres paikneva vana talumaja kõrval seisvale ühekorruselisele hoonele liiga uhkeldav nimi. Selle St Denis’le hankimine oli linnapea hiilgavamaid saavutusi. Uurimisjaamas toimetas vaid neli teadlast ja neli tehnikut, aga talu ja kasvuhoonete eest hoolitsemiseks peeti palgal poolt tosinat kohalikku. Direktori ja vanemteaduri Gustave Petitboni kabinet paiknes vana talumaja kunagises parimas toas. See pikk kiitsakas, silmatorkava küüruga mees istus poole kannikaga kirjutuslaua serval ja vahtis tõrksalt kaht politseinikku.
„Ma ei või teile öelda, mida seal kasvatati, mitte ilma volituseta. See on nimelt ärisaladus,“ teatas ta. Bruno oli Petitboni mõnikord kohanud linna ragbimatšidel ja paaril linnapea vastuvõtul, kus Petitbon seisis enamasti eraldi nurgas ja piirdus klaasikese veiniga. Ta elas linnas oma abikaasaga vaikset elu ja neil polnud ka lapsi, kes võinuks Bruno ragbi- või tennisetrennis käia.
„Monsieur Petitbon, mul on Pariisist siseministri korraldus uurimine läbi viia,“ andis JJ rangelt vastu, hääl iga sõnaga kerkimas. „Vaevalt seda oleks juhtunud, kui keegi üsna prominentne isik põllumajandusministeeriumist, kes on teie tööandja, poleks palunud siinse departemangu juhtivuurijal asi isiklikult käsile võtta. Olen ootele pannud ühe mõrva, kahe vägistamise ja pangaröövi juurdlused, et siia tulla. Seega mu aja raiskamise asemel soovitan teil helistada Pariisi ministeeriumisse ja saada mis iganes volitust teil vaja läheb, enne kui ma helistan oma ministeeriumisse ja teatan neile teie vahistamisest juurdluse takistamise eest.“
Petitbon näis olevat kohkunud ähvardusest, mida kujutas endast ainuüksi JJ suur kogu, ja kobis töölaua taha telefoni manu. Siis keeras ta end oma pöördtoolil neile uhkeldavalt selja ja pomises telefoni. Ta kuulas valvsalt, kui hääl teises otsas talle nähtavasti korraldusi haukus. Toru lajatati hargile, enne kui Petitbon oma aupakliku „Oui, Monsieur le Directeur’iga“ ühele poole sai. Petitbon võpatas kergelt, pööras end koos tooliga ja pani telefoni ära.
„See, mida mul teile öelda on, siit kabinetist kaugemale ei jõua,“ alustas ta tähtsalt, ajades selja väga sirgu. „Põlenud vili oli riikliku tähtsusega projekt, mida toetas põllumajandusministeerium, aga algatas selle kaitseministeerium. Murest kliimamuutuste pärast soovitas kaitseministeerium teha eriprojekti põuakindlate põllukultuuridega, mis kasvaksid väheviljakatel muldadel. Projekt hõlmas üht farmaatsiafirmat ja üht agrokeemiafirmat, ja selleks, et teadustööd korraldada ja rahastada, moodustati uus eraettevõte Agricolae SA. Me oleme katsetanud mitmesuguseid põllukultuure, nagu sojat ja teisi kaunvilju, maisi ja kartulit, mõnd viinamarjasorti. Need olidki hävitatud külvid. Nüüd on äärmiselt oluline kiiresti välja selgitada, kes selle teo eest vastutab ja kes võis üldse projektist haisu ninna saanud olla. See oli ülimalt salajane.“
Brunole meenus väike lipp, mille ta katsejaamast kaasa oli haaranud. „Väike metallist tähis kirjaga Agricolae Sech oleks tõenäoliselt teie oma? Leidsin põllult ühe sellise.“
„Agricolae Sech – pikemalt Sécheresse ehk põud – tähistab seda põuakindlat geeni, mida me üritame aretada. Osa külve kasvab siin talumaadel ka, aga tahtsime neid katsetada ka viljatutel muldadel. Sellepärast me need sinna kõrgmaale külvasime. Ja tundub, et kõik on hävinud koos hulga kaustade ja uurimismärkmetega. Kolme aasta töö.“
„On teil mingi konkreetne põhjus, miks seda tahtlikuks süütamiseks pidada?“ küsis Bruno kergel toonil. „Mõni vaenlane, vihane endine töötaja, armukade abikaasa?“
Petitbon naeratas ja ta kitsas kirvenägu muutus peaaegu meeldivaks. „See viimane oleks parim. Aga ei, mulle ei tule küll ühtegi vaenlast pähe, kui just need sõgedad ökosõdalased kõne alla ei tule. Oli see siis süütamine?“
„Ootame laborianalüüsi vastuseid.“
„No võib-olla saan teile ise öelda. Meil oli kuuri küljes veebikaamera, mis edastas pilti siia katsejaama arvutisse, et saaksime pilti tagasi kerida ja võrrelda kasvukiirust, värvust, küpsusastet ja nii edasi. Seal peaks ka näha olema, kas põllul või kuuri ümber oli kahtlast liikumist. Isegi kui oli hämar või öine aeg, annab pilti tõenäoliselt natuke teravdada.“
„Kas kaamera ära ei põlenud? Ja kust see toidet sai?“
„Meil oli päikesepaneel üleval ja sellest oli enam kui küll. Kaamera on tõenäoliselt hävinud, aga lindistus on arvutis tallel. Kavatsesingi seda vaatama hakata, kui te tulite.“
„Tunnen selle kolme aasta töö pärast kaasa, monsieur.“
„Aitäh. Lähme parem labori poolele. Seadmed on seal.“
„Üks asi veel,“ sekkus Bruno. „Need viljasordid, mida te aretasite, kas need olid geneetiliselt muundatud, nagu see kraam, mille vastu rahvas kisa tõstab?“
„Muidugi. Sellepärast neid kõiki salajas hoitigi. Ja me oleme seal mäel mõne sojaoa geeniga päris häid tulemusi näinud.“
„Kui paljud siit katsejaamast selle projekti sisu teavad?“ küsis JJ.
„Pakun,