kaugusel nii Bois de Boulogne’ist kui ka Barrès’ avenüült.
„Ja kui ma teie lauatelefonile helistaksin, monsieur, kas keegi oleks siis vastamas, et teie nime kinnitada?“ Bruno tegi kõneka pausi ja kiikas Porsches istuva neiu poole. „Vahest madame Dupuy?“
Dupuy nägu vahetas värvi ja hakkas tõmbuma polosärgi roosaga sama tooni. „Sellel kellaajal vaevalt.“
„Ja teie töökoha aadress, kui te vastu pole.“
Mees avas uuesti rahakoti ja õngitses välja visiitkaardi, millel seisis ta tiitel chef d’entreprise ehk omanimelise ärikonsultatsioonifirma tegevjuht, ning kontori aadress Monceau avenüül. Bruno tõmbas taskust mobiiltelefoni. „Ja kas sellel Pariisi numbril saab kellegagi rääkida, monsieur, kes kinnitaks teie isikut ja seda, et see auto kuulub teile?“
„Jah, mu sekretär. Aga mul on autopaberid ja kindlustus ja ...“
Bruno tõstis käe, pöördus kõrvale ja valis numbri, et helistada Philippe Delaronile, kes tegutses pulmapiltnikuna ja kirjutas Sud-Ouesti ajalehele uudiseid kohalikest spordivõistlustest, et poole kohaga spordireporter kaameraga kohale kutsuda. Bruno pöördus tagasi nüüd vaikiva salga poole.
„Ma pole kindel, et oleks sooritatud kuritegu, aga kindlasti terendab siit tsiviilkohtumenetlus, kuhu mind kindlasti tunnistajaks kutsutakse. Niisiis palun teil kannatust varuda, kuni teen endale korralikult selgeks, mis siin juhtus,“ selgitas ta sihilikult pika igava ettekande maneeri kasutades. „Ja sellest tulenevalt olen palunud meiega liituda fotograafil, kes mõnikord politseid vaidlusi tekitavate kuriteopaikade jäädvustamisega abistab.“
„Kas sa mõtled Philippe’i, kes ajalehe jaoks pilte teeb?“ tahtis Nathalie teada. Seekord märkas Bruno enda meeleheaks, et Dupuy’ roosa nägu hakkas taas valgeks tõmbuma. Bruno vaatas veinipoe töötajate poole, kes olid Porsche kapoti ümber kobaras.
„Madame, teen ettepaneku, et nüüd, kus kõik on kontrolli all, tuleksite oma postilt maha ja läheksite poodi kundesid teenindama.“
Nathalie hüppas kapotilt maha ja tema kõrval istunud noor ilus võõras libistas end sealt alla vähem graatsiliselt, nagu Bruno pidi tõdema. Ta märkas ka, et Hubert sirutas end otsekohe teda alla aitama, kuid Max jõudis ette. Nathalie, Hubert’i kauaaegne armuke, oli samuti Hubert’i kaitserefleksi märganud ja ta lõug tõmbus pingule.
„Sa pole vist veel tuttav meie uue välismaa praktikandi mademoiselle Jacqueline Duplessis’ga Québecist. Terane tüdruk – taipas esimesena auto otsa ronida, kui pudel ära lõhuti ja klient üritas vehkat teha,“ kiitis Hubert. „Ta õpib Californias veini ja töötab selle aasta meie juures, et meie tavasid õppida. Tema Kanada suguvõsa toodab väga huvitavat dessertveini.“
Bruno pakkus kätt neiule, kes seda karva võrra liiga kauaks hoidma jäi, tervitas Brunot imeliku prantsuskeelse Kanada aktsendiga ja peaaegu silitas mehe peopesa, kui Bruno käest lahti lasi. Bruno lõi käed jäigalt seljal kokku ja pomises viisakusi, enne kui tagasi keldriukse poole pöördus, kaaludes, kuidas oleks kõige parem edasi toimida. Esimese asjana katsub ta asja nii vaka all hoida kui võimalik.
„Enam pole siin midagi vaadata, Messieurs-Dames!“ hüüdis Bruno väikesele vaatajaskonnale ukseavas. „Minge õige sisse ja jätkake ostmist.“ Ta astus edasi, käed laiali sirutatud, aga naeratus näol, et neid sisse ajada. Siis manas ta uuesti näole ametliku ilme ja pööras end Pariisi valgepäise kavaleri poole.
„Monsieur Dupuy, te ei vaidlusta, et käsitsesite Château Pétrusi pudelit ja see kukkus teil käest maha?“
„Noh, see libises. Pudel oli rasvane.“
„Lähme siis sissepoole ja vaatame need pudelikillud üle. Kui te lubate, monsieur de Montignac?“
See veinikelder oli üks Bruno lemmikkohti. Kõige ees seisid Hubert de Montignaci enda veinid, tema edu allikas. Ta oli hakanud erinevate kohalike viinamarjakasvatajate valgeid veine segama omaenda Bergeraci kaubamärgi valgete, punaste ja roosade veinidega. Siis oli ta omandanud väikese viinamäe Monbazillaci lossi lähedal, et toota oma versiooni sealsest magusast ja kuldsest dessertveinist. Hiljem tuli partnerlus ühe inglise ärimehega, kes oli soetanud hooletusse jäetud veinimõisa ja viinamarjaistanduse Bergeraci külje all ja tootis veini, mis võitis preemiaid kuulsatel Dijoni ja Pariisi laatadel. Paremal seisis keldri au ja uhkus: rivide kaupa Bordeaux’ parimaid veine, aastakäikude kaupa Latoure ja Lafite’e. Cheval Blanc ja Angélus ning katkematult toodetav Château Pétrus. Vasakule jäi üks parimaid valikuid linnaseviskisid väljaspool Šotimaad, nagu räägiti, ning üks parimaid kogusid vanade aastakäikude armanjakke Prantsusmaal.
Nende kahe tiiva vahel oli veinikeldri süda: kuus kõrget plastsilindrit. Need hiiglaslikud vaadid väljastasid külge monteeritud kütusepumpadest hulgikogustes veini. Kõik saabujad võisid neist endale kaasa tankida kohalikku Bergeraci valget ja punast ja roosat veini, vin de table’it ehk lauaveini ja magusaid valgeid veine hinnaga euro liiter või vähemgi, eeldusel, et tulijal oma plastnõu kaasas on ja ta ise tankimisega hakkama saab. Siit ostis Bruno oma igapäevase veini. Õhk oli paks veiniaroomidest, nii vanade kui ka noorte, värskelt valatute ja äsja avatute, vähemalt osa neist hingematvalt kallid.
Kuna Bruno teadis, kus Pétrusi riiulid asuvad, juhtis ta oma väikese saatjaskonna selle veinitempli altari ette ja jäi leinavalt silmitsema plaaditud põrandale puruks lennanud pudelit. Château Pétrus ’82.
Austusest võttis ta mütsi peast ja põlvitas seda lähemalt uurima. Hind, kirjutatud hoolikalt valget värvi ja elegantselt kitsaste valgete joontega, oli 2200 eurot.
Bruno koondas pilgu suurimale pudelikillule. Sellel oli tõesti rasvajälg, mis meenutas piklikku laiali määritud sõrmejälge. Ta pööras end ja vaatas Dupuy higist pärlendavasse näkku.
„Monsieur, ma märkasin ennist teie auto juhipoolses uksetaskus päikesekreemi tuubi. Päikesekreem on muidugi väga mõistlik valik, kui kabrioletiga sõita, kuigi mõnevõrra rasvane. Millal te seda viimati näo peale määrisite?“
Dupuy kehitas õlgu, samal hetkel avanes uks ja sisse astus Delaron, kaamera kaelas rippumas.
„Monsieur Delaron, vahest pildistate kõigepealt seda Porschet, mis ukse ees seisab, ja vaadake kindlasti, et numbrimärk peale jääks, kõrvalreisijast rääkimata,“ alustas Bruno juhtnööridega. „Siit võib lehe jaoks ka uudise saada: „Kaheksakümne teise aasta Pétrusi õnnetu surm“ ...“
„Ma maksan pudeli kinni. See võis ikkagi minu süü olla,“ sekkus Dupuy ja ulatas Nathaliele musta värvi krediitkaardi. Ja siis unustame, et selline asi juhtus.“
„Vedas teil, et see kuuekümne esimese aasta oma polnud,“ ütles Nathalie. „See maksab neli tuhat ükssada eurot. Muide, Bruno, mis su juustega juhtus?“
„See on väga kena žest, monsieur, just see, mida võiks ühelt džentelmenilt oodata,“ kiitis Bruno, eirates Nathalie märkust, aga kattis oma pooleldi nüsitud juuksed kiiresti mütsiga. „Kahju, et teiesuguseid mehi rohkem pole. Ja ma olen kindel, et leppimise märgiks sooviks monsieur de Montignac pakkuda teile klaasikese ...“
Hubert oli juba leti taga ja õngitses külmikust pudelit. „Mõtlesin degusteerida uut üheksakümne viienda aasta Krugi saadetist, kui monsieur Dupuy tahaks minuga liituda, ja mademoiselle muidugi ka.“ Ta koputas pudeli põhja, et see üle ei hakkaks ajama, ja eemaldas korgi mõõduka, kuid piduliku pauguga. Jacqueline vudis pokaalidega lähemale ja Nathalie seisis rangelt ukse juures, näpu vahel krediitkaardi tšekk, mis ootas Dupuy’ allkirja. Max ilmus tohutust taga-angaarist mopi ja kühvliga ning hakkas koristama. Bruno läks õue ja kutsus igavleva mademoiselle d’Alambert’i nendega klaasikest šampanjat mekkima. Naine väljus autost hämmastava kiiruse ja kintsuvälgatusega, jättes puudli sinnapaika.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст