kahelda.“
„Mul on vaja nende töötajakaustu ja üht ruumi siin jaamas uurimisrühma jaoks. Siin oleks nende töö ehk diskreetsem kui kesklinnas.“
„Olgu pealegi,“ nõustus Petitbon. „Eks kasutage siis minu kabinetti. Ma saan alati laboris ka töötada. Ja läki nüüd vaatama, mis veebikaameral näidata on.“
Aga veebikaameral oli näidata vähe. Kuuriräästa alla paigaldatud kaamera ei olnud salvestanud midagi tähelepanuväärset, kuni taimer kuvas kellaaega 03.02, mil põllu kauges lääneservas oli märgata esimesi märke liikumisest. Kell 03.06 paistis veel liikumist põhjaserval ja siis hakkas kaamerapilt värisema.
„See võis olla sissetungija, kes katsus, kas uks on lukus,“ pakkus Petitbon. „Lukus see oli, aga selle järgi, kuidas kaamerat järjest tugevamalt raputatakse, kahtlustan, et uks murti lahti.“ Kell 03.09 ilmus kaamera vaatevälja hägus tulekuma, mis paistis väga kaamera lähedalt, ja siis ootamatu leegipahvak.
Veebikaamera ülekanne lõppes kell 03.18.
„Noh, vähemalt saime aja teada,“ ütles JJ. „Kas saate sellest kriminalistide jaoks koopia teha? Nad saavad seda ehk teravdada ja midagi nendest liikumistest välja lugeda. Aga kui minu käest küsida, siis see bensiinivalaja teadis täpselt kaamera asukohta ja tegevust, niisiis peab meie esimeseks uurimissuunaks olema see, kas tegu polnud mitte asutusesisese kuritööga.“
„Ainult üks küsimus veel,“ lisas Bruno, „kas teil on veel veebikaameraid?“
Petitbon noogutas. „Jah, jälgime osasid teisi külve ka.“
„No ma arvan, et pange need õige siia üles, ümber kontori ja kasvuhoonete. Kes see ka polnud, kes vilja maha põletas, võib tahta tagasi tulla ja jaamas ka puhta töö teha.“
4. peatükk
Pärast kolme viljatut päeva uurimisjaama töötajate ülekuulamist oli Bruno just jõudnud viimaks oma igakuisel lõikusel meestejuuksuri toolis lõõgastuda, kui sai kõne Nathalielt, kassapidajalt Hubert de Montignaci viinamarjaistanduse veinipoes. Nimetatud „Hachette’i veiniteejuhis“ üheks parimaks veinikeldriks Prantsusmaal, oli see üks ainult kolmest kohast väljaspool samanimelist viinamarjaistandust, mis on tootnud Château Pétrusi veini katkematult alates 1944. aastast. Bruno jaoks, kes mõistis hästi, et suur osa seadusesilma kohustest on ülal hoida Prantsusmaa ja St Denis’ vahvaid traditsioone, oli tegu vaat et pühapaigaga. Ta kargas juuksuritoolist püsti, hoolimata Baptiste’i välkuvatest kääridest, heitis endalt lina pealt ja tõmbas ametimütsi pooleldi nüsitud lokkidele. Peatudes vaid selleks, et sinine vilkur katusele panna, pani ta mootori möirge saatel ajama.
Nathalie polnud hädaolukorda kuigi täpselt kirjeldanud, öeldes vaid, et jama on majas ja Bruno tulgu parem kiiresti kohale. Brunol võttis alla kolme minuti, et end sillaotsa ringteel läbi tavapärase liiklusummiku pressida ja Hubert’i masaja ühekorruselise küüni eesõue pöörata. Hoolimata luuderohust ja õiekobaratest, mis igasugu vanadelt veinivaatidelt alla rippusid, polnud see Hubert’i tunnistuse kohaselt just muljet avaldavaim sissepääs, mida nii kuulus asutus väärinuks. Ent samas, nagu Hubert armastas selgitada, eelistas ta raha kulutada sisu, mitte välimuse peale. Enda välimuse pealt ta siiski ei säästnud ja hoidis inglise härrasmehe joont, kandes tviidist spordijakke ja Viyella särke, kootud lipse ja käsitööna valminud raskeid tugevaid kingi, mida ta Londoni ostureisidelt kaasa tõi.
Bruno nägi õuel tavalist autovalikut: Mercedeseid ja BMWsid, Citroëne ja Renault’sid ja Peugeot’sid kõikjalt Prantsusmaalt. Ta pilk jäi pidama rohelisel Briti numbrimärgiga Range Roveril.
Pühendunud jahimehena, kes leidis end liigagi sageli vedamas hirverümpi mööda pikki konarlikke metsateid, oli see ainuke sõiduk, mis temas kadedusepiste tekitas. Aga ta teadis, et talle sobiks paremini sõjaväe ülejäägist eraldatud Citroëni džiip, mille jaoks ta raha kogus.
Bruno vaatas õuel kiirelt ringi. Sissepääsule kõige lähemal seisis ühe avatud uksega valge Porsche kabriolett, mille ümber käis vali vaidlus. Kõrvalistmelt paistis äärmiselt kena noor naine.
Hubert ise seisis juhipoolse ukse ees ja hoidis kämmalt roolil, et üks väga vihane erkkollastes pükstes ja roosas polosärgis mees ei saaks autosse istuda ja minema sõita. Morni näoga Nathalie toetas end Porsche kapotile, tema kõrval seisis üks Brunole tundmatu neiu, tõenäoliselt mõni uus töötaja. Päike tema paksudelt blondidelt juuksekräsudelt ja suurtelt tumedatelt silmadelt vastu helkimas, oli uus tüdruk piisavalt pilkupüüdev, et Bruno teda silmitsema jääks. Tüdruk vahtis julgelt vastu, pilk nii otsekoheselt hindav, et säärast võinuks oodata vanemalt ja kogenumalt naiselt.
Neiu kõrval seisis Max – nägus blondiks värvitud salkudega noormees, kelle nahk tervisest hiilgas.
Brunot nähes ajas ta suu kõrvuni, kuna Bruno oli talle ragbitrenne andnud. Nüüd Bordeaux’ ülikoolis õppiv Max oli suveks Hubert’i juurde tööle tulnud. Porsche ümber toimuva stseeni taustal oli veinikeldri ukse juurde kogunenud väike salk vaatepildist kütkestatud kliente.
Sinine vilkur alles töös, oli Bruno peatanud oma mikrobussi esiotsa peaaegu Porsche külje vastas, et selle ärasõitu takistada. Ta võttis märkmiku välja ja pani autonumbri kirja. See lõppes 75-ga, mis tähistab Pariisi. Siis sammus ta seltskonna juurde, kes nüüd vait jäi. Harjumuspäraseks muside ja käepigistuste ringiks polnud õige aeg. Oli hoopis aeg demonstreerida seaduse anonüümset majesteetlikkust.
„Messieurs-Dames,“ alustas Bruno, puudutades tervituseks teravatipulist mütsi ja lastes pilguga üle seltskonna. „Politseiülem Courrèges teie teenistuses.“
Bruno vaatas hoolega üle võõrad näod ja kalli auto. Roosasse ja kollasesse riietunud mees pidi olema hilistes viiekümnendates. Tal oli uhke peatäis pikki lokkis valgeid juukseid, ees väike õllekõht ja sõrmes kuldne abielusõrmus. Porsches istuv naine paistis olema kahekümnendates. Ta kandis suuri päikeseprille ja kingi, mis maksid Bruno hinnangul vähemalt tema kahe nädala palga. Ta täheldas, et naisel oli sõrmes muljet avaldav kollektsioon teemante, aga abielusõrmust mitte. Naise jalge ees istus suurepäraselt pügatud väike valge puudel, kaela ümber võltsteemantidega ehitud rihm.
„Ta kukutas 82. aasta Château Pétrusi põrandale ja keeldub seda kinni maksmast,“ kuulutas Hubert toonil, mis sobinuks kalli sugulase surmast teatamiseks.
„Tahad öelda, et ta lõhkus selle ära?“ küsis Bruno hämmastunult. „Kaheksakümne teise aasta pudeli?“ See oligi kalli sugulase surm.
„Kahe tuhande kahesaja euro väärtuses veini puha põrandal laiali!“ kilkas Nathalie vahele.
„See oli õnnetus,“ lausus roosas särgis mees. „Pudel oli libe, rasvane. Polnud minu süü.“
„Ja teie olete, monsieur?“ päris Bruno.
„Lihtsalt turist, lühipuhkusel.“
„Teie dokumendid, palun.“
„Kuulge, ma olen ainult läbisõidul. Sõidan kohe edasi, kui need siin auto eest ära tulevad ...“
„Teie dokumendid, monsieur. Ja teie omad ka, madame.“
„Mademoiselle,“ parandas teda hoolitsetud noor daam ja sobras käekotis isikutunnistuse järele. Bruno märkas äratuntavat Chaneli kaubamärki.
„Andestust, mademoiselle ... ahaa, d’Alambert. Kas see on teie kehtiv aadress – Maurice Barrès’ puiestee Pariisis?“
Naine noogutas. Bruno pani selle kõik märkmikku kirja. Naine oli 24-aastane ja sündinud Lille’is.
Sellest Põhja-Prantsusmaa tööstuslinnast oli omajagu pikk hüpe Barrès’ puiesteele, kust avaneb vaade Bois de Boulogne’ile, Pariisi rikkaima linnaosa kuulsale tänavale. Naise elukutseks oli märgitud modell.
„Monsieur,“ kordas Bruno, „teie dokumendid.“ Mees ajas huuled tõrksalt torru, kehitas