kombel asusid riigi sõjandusasjatundjad saadud kogemustest hoolimata seisukohale, et vaja on murda rahva moraal. Just pommidega. Tõsi küll, brittide puhul ei andnud see tulemusi, aga nagu põhjendati, olid nemad ju eriline tõug. Mitte ükski teine rahvas maailmas ei olevat nii tasakaalukas ega meelekindel. Ja kohe kindlasti polevat seda sakslased, kellel iseloomukindlust pole ollagi, mis tähendas, et nad „ei talu veeranditki niisugusest pommitamisest”, mille britid olid üle elanud.14
Nende hulgas, kes esindasid seda seisukohta, oli ka Churchilli hea sõber Frederick Lindemann, keda teatakse ka kui lord Cherwelli. Ühel vähestest fotodest temast näeme jalutuskepi, kõvakübara ja jäise näoilmega pikakasvulist meest.15 Tulises vaidluses õhurünnakute strateegia üle jäi Lindemann järeleandmatuks: pommirünnakud mõjuvad. Nii nagu Gustave Le Bon, oli temagi rahvamassist halval arvamusel, kandes selle maha, kuna see on argpükslik ja satub kergesti paanikasse.
Tõestamaks oma seisukohta, saatis Lindemann psühhiaatrite meeskonna Birminghami ja Hulli, mis olid Saksa pommirünnakute tõttu pidanud maksma eriti ränka lõivu. Küsitleti sadu mehi, naisi ja lapsi, kes olid pommitamiste tagajärjel kaotanud kodu, ning uuriti ka kõige väiksemaid üksikasju, nagu „joodud õllepinte ja apteegist ostetud aspiriini koguseid”.16
Meeskond esitas paar kuud hiljem Lindemannile oma raporti. Suurte tähtedega tiitellehele trükitud järeldus kõlab:
MORAALI LANGUSEST POLE MINGEID TÕENDEID17
Mida Frederick Lindemann niisuguse ühemõttelise avastusega peale hakkas? Ta jättis selle tähelepanuta. Lindemann oli juba jõudnud otsusele, et strateegiline pommitamine on kindel värk ja mingid tõsiasjad tema seisukohta ei kõigutanud.
Nii ütlebki tema märgukiri Churchillile hoopis vastupidist:
Uuringud tunduvad näitavat, et kodu purustamine on moraalile kõige ohtlikum. Inimesed hoolivad sellest rohkem kui sõprade või koguni sugulaste hukkumisest. Hullis olid pinged ilmsed, ehkki purustatud on ainult kümnendik maju. Eelöeldu näitab, et meie võime tekitada sama palju kahju kõigile Saksamaa 58 tähtsamale linnale.18
Sellega lõppesidki vaidlused pommirünnakute tõhususe üle. Kogu sellel episoodil oli, nagu üks ajaloolane hiljem märkis, „ilmselge nõiajahi hõng”.19 Vastutustundlikud teadlased, kes olid vastu taktikale, mis tegi sihtmärgiks Saksamaa tsiviilelanikud, kuulutati argpüksideks, koguni reeturiteks.
Pommirünnakute pooldajaile tundus, et vaenlasele tuleb anda veelgi karmim vastulöök. Churchill andis loa ja Saksamaal pääses valla täielik põrgu. Kui pommirünnakud kord lõppesid, loeti hukkunuid kokku kümme korda rohkem kui pärast Blitzi. Üheainsa ööga sai Dresdenis surma rohkem mehi, naisi ja lapsi kui Londonis kogu sõja jooksul. Üle poole Saksamaa linnadest hävitati. Kogu riigist sai üks suur suitsev rusuhunnik.
Kogu selle aja ründas ainult väike osa liitlaste õhujõududest niisuguseid strateegilisi sihtmärke nagu tehased või sillad. Kuni sõja viimaste kuudeni kinnitas Churchill, et kindlaim tee võidule on pommitada tsiviilelanikke eesmärgiga murda rahva võitlustahe. Jaanuarist 1944 kinnitab seda ka kuninglike õhujõudude märgukiri: „Mida rohkem pommitame, seda rahuldavam on tulemus.”
Peaminister kriipsutas need sõnad oma kuulsa punase pliiatsiga alla.20
Kas pommirünnakutel oli siis soovitud mõju?
Lubage jällegi alustada pealtnägija ülevaatega lugupeetud psühhiaatri sulest. Maist juulini 1945 küsitles doktor Friedrich Panse peaaegu sadat sakslast, kelle kodu oli hävitatud. „Pärast seda,” seletas üks, „olin väga äksi täis ja panin ette sigari.” Üldine meeleolu pärast pommirünnakut oli eufooriline, „justkui pärast võidetud sõda”.21
Massihüsteeriast polnud märkigi. Vastupidi, äsja rünnaku alla jäänud kohtades tunti kergendust. „Naabrid olid imestusväärselt abivalmid,” kirjutab Panse. „Kui pidada silmas ränka ja pikka aega kestnud vaimset pinget, oli üldine meeleolu tähelepanuväärselt rahulik ja vaoshoitud.”22
Saksamaa elanikkonnal hoolega silma peal hoidnud Sicherheitsdiensti ettekanded annavad samasuguse pildi. Pärast pommirünnakuid tõttasid inimesed üksteisele appi. Ohvrid toodi rusudest välja, kustutati tulekahjusid. Hitlerjugendi liikmed ruttasid hoolitsema kodutuks jäänute ja vigastatute eest. Keegi toidukaupluse omanik riputas oma poe ette naljatleva sildi „SIIN MÜÜAKSE KATASTROOFIVÕID”!23
(Nojah, briti huumor oli parem.)
Varsti pärast Saksamaa alistumist mais 1945 külastas USA kaitseministeeriumi ülesandel kaotanud riiki liitlasriikide majandusteadlaste meeskond uurimaks pommirünnakute mõju. Eelkõige tahtsid ameeriklased teada, kas see taktika on hea viis sõda võita.
Teadlaste järeldus oli veendunud: tsiviilobjektide pommitamine oli läbikukkumine. Õigupoolest tugevdasid pommirünnakud nähtavasti Saksamaa sõjaaegset majandust, pikendades niiviisi ka sõda. Selgus, et aastail 1940–1944 kasvas Saksamaa tankitoodang üheksa korda ja hävituslennukite toodang neliteist korda.
Rühm Briti majandusteadlasi jõudis samasugusele järeldusele.24 Kahekümne ühes purustatud linnas, mida nad uurisid, oli tootmine kasvanud kiiremini kui neljateistkümnes kontrollrühma moodustanud ja pommitamata jäänud linnas. „Hakkame aru saama,” tunnistas üks Ameerika majandusteadlane, „et seisame silmitsi ühe suurema, võib-olla suurima sõjaaegse valearvestusega.”25
Mulle pakub kogu selles kahetsusväärses loos kõige rohkem huvi asjaolu, et kõik peategelased langesid samasse lõksu.
Hitler ja Churchill, Roosevelt ja Lindemann, kõik nad kirjutasid alla psühholoog Gustave Le Boni väitele, nagu oleks meie tsivilisatsioonikiht kõigest sama paks kui nahk. Nad olid kindlad, et õhurünnakud löövad selle õrna kesta kildudeks. Ent mida rohkem nad pommitasid, seda paksemaks see läks. Jääb mulje, et see polnudki õhuke membraan vaid paks sarvkest.
Sõjanduse asjatundjad olid kahjuks pika taibuga, et asjast aru saada. Kakskümmend viis aastat hiljem heitsid USA väed Vietnamile kolm korda rohkem lõhkeaineid kui üldse kogu Teise maailmasõja ajal.26 Seekord ebaõnnestus üritus veelgi suurejoonelisemalt. Isegi siis, kui asitõendid on meil otse nina all, oskame ikka neid mingil moel eitada. Tänapäevani on paljud endiselt veendunud, et brittide Blitzi ajal ilmutatud vastupidavus tuleb panna ainult brittidele ainuomase iseloomujoone arvele.
Aga see ei ole ainuomane brittidele. See on üldinimlik.
1. peatükk
Uus realism
1
Käesolev raamat räägib ühest radikaalsest ideest.
Ideest, millest juba ammu on teada, et see ajab valitsejad närvi. Ideest, mida on eitanud religioonid ja ideoloogiad, ignoreerinud uudiseid edastav meedia ja mis on kustutatud maailma ajaloo annaalidest.
Samas on tegu ideega, mille tunnistavad õigeks sisuliselt kõik teadusharud. Ideega, mida kinnitab evolutsioon ja kinnitab igapäevane elu. Ideega, mis on inimloomusele niivõrd omane, et seda ei märgata ega panda tähele.
Kui meil ainult oleks julgust võtta seda tõsisemalt, siis on see idee, mis võiks algatada revolutsiooni. Pöörata ühiskonna pea peale. Sest kui taipame, mida see tegelikult tähendab, pole see midagi ei vähem ega rohkem kui mõistust mõjutav narkootikum, mille mõjul me ei vaata maailma enam kunagi sama pilguga.
Mis radikaalne idee see siis on?
Et enamik inimesi on sügaval sisimas väga korralikud ja head.
Ma ei tea kedagi, kes selgitaks seda ideed paremini kui Groningeni ülikooli sotsiaalpsühholoogia professor Tom Postmes Hollandist. Juba aastaid on ta esitanud üliõpilastele ühe ja sama küsimuse.
Kujutlege, et lennuk teeb hädamaandumise ja puruneb kolmeks osaks. Kui