firma esindaja.41
Aga oli juba liiga hilja. Haigussümptomid levisid üle kogu Belgia ja teisele poole piiri Prantsusmaale. Kiirabi vajasid paljud kahvatud ja nõrkenud lapsed. Mõne päevaga levis kahtlus kõikidele Coca-Cola toodetele. Fanta, Sprite, Nestea, Aquarius … kõik need näisid olevat lastele ohtlikud. Nn Coca-Cola intsident oli üks rängemaid rahalisi hoope firmale selle 107-aas-tase ajaloo jooksul, mis sundis võtma Belgias tagasi seitseteist miljonit kasti karastusjooke ja hävitama ladudesse kogunenud varud.42 Kokkuvõttes läks see maksma üle 200 miljoni dollari.43
Siis juhtus midagi kummalist. Paar nädalat hiljem, kui toksikoloogid võtsid ette laborite ettekanded, mida nad siis pärast kokakoola purkide uurimist leidsid? Mitte midagi. Ei mingeid pestitsiide. Ei mingeid haigust tekitavaid mikroobe. Ei mingeid mürgiseid metalle. Mitte midagi. Ja mida andsid sadadelt patsientidelt võetud vere- ja uriiniproovid? Mitte miskit. Teadlased ei suutnud leida ühtki keemilist põhjust sümptomitele, mis selleks ajaks olid tuvastatud rohkem kui tuhandel poisil ja tüdrukul.
„Need lapsed olid tõepoolest haiged, selles pole vähimatki kahtlust,” tõdes üks uurijatest, „aga mitte kokakoola joomisest.”44
Coca-Cola intsident tõstatab igiammuse filosoofilise küsimuse.
Mis on tõde?
Mõned asjad on tõesed, kas te usute neid või mitte. Vesi läheb keema temperatuuril 100 °C. Suitsetamine tapab. President Kennedyle tehti Dallases 22. novembril 1963 atentaat.
Teised asjad võivad osutuda tõeks, kui me neisse usume. Meie usust saab nähtus, mida sotsioloogid nimetavad isetäituvaks ennustuseks: kui te ennustate, et pank variseb kokku, ja see veenab paljusid oma kontosid sulgema, siis pank varisebki kokku.
Või võtame platseeboefekti. Kui arst annab teile võltsravimi ja ütleb, et see aitab teid vaevava häda vastu, on võimalik, et te hakkategi end paremini tundma. Mida dramaatilisem platseebo on, seda suurem see võimalus on. Süst on üldjuhul tõhusam kui tabletid ja vanasti võis isegi aadrilaskmine mõjuda – mitte seetõttu, et keskaegne arstiteadus oli nii arenenud, vaid inimestele tundus, et nii drastiline protseduur peaks ju ometi kuidagi mõjuma.
Ja ülim platseebo? Kirurgia! Tõmba selga valge kittel, pane patsient narkoosi alla, siis aga aja selg sirgu ja vala endale tass kohvi. Kui patsient toibub, ütle talle, et operatsioon oli edukas. Ajakirja British Medical Journal korraldatud ulatuslik uurimus, kus võrreldi tegelikult tehtud kirurgilisi protseduure võltslõikustega (näiteks seljavalu ja kõrvetiste puhul), näitas, et platseebost on abi kolmveerandil kõikidest juhtumistest, kusjuures pooltel juhtudel on see sama tõhus kui tõelise ravi puhul.45
Aga see mõjub ka vastupidi.
Võtke võltstablett, arvates, et see teeb teid haigeks, ja on võimalik, et nii juhtubki. Hoiatage oma patsienti, et ravimil on tugevad kõrvalmõjud, ja tõenäoliselt nii juhtubki. Ilmselgetel põhjustel pole notseeboefekti, nagu seda nimetatakse, kuigi laialdaselt uuritud, kuna pole kuigi eetiline veenda terveid inimesi, et nad on haiged. Sellegipoolest kinnitavad kõik leiduvad tõendid, et notseebo võib olla väga tõhus.
Just sellele järeldusele jõudsid Belgia tervishoiuametnikud 1999. aasta suvel. Võimalik, et ühel või paaril kokakoolal, mida lapsed Bornemis jõid, oli midagi viga. Kes seda teab? Aga ühes on teadlased ühel meelel: sajad teised lapsed üle kogu riigi nakatusid massipsühhoosi. Selges eesti keeles öeldes: nad kujutasid kõike ette.
Millega ei taheta öelda, nagu oleks ohvrid teeselnud. Üle tuhande Belgia lapse kannatas iivelduse, palaviku ja peapöörituse käes. Kui midagi küllalt tugevasti uskuda, võib see saada tõelisuseks. Kui notseeboefektist teha mingi järeldus, siis on see, et ideed pole kunagi kõigest ideed. Me oleme seda, mida usume. Me leiame seda, mida otsime. Ja mida ennustame, saab teoks.
Võib-olla olete juba märganud, kuhu ma selle jutuga sihin: meie karm hinnang inimkonnale on samuti notseebo.
Kui me usume, et suuremat osa inimestest ei või usaldada, siis kuidas me üksteist üleüldiseks kahjuks kohtleme? Vähesed mõtted kujundavad maailma rohkem kui meie arvamus teistest inimestest. Sest lõppude lõpuks te saate ju seda, mida ootate saavat. Kui tahame tõsiselt käsile võtta meie aja suurimad väljakutsed – alates kliimakriisist kuni kasvava umbusuni üksteise vastu –, siis minu arvates peab alustama meie hinnangust inimese olemusele.
Et kõik oleks selge: käesolev raamat pole jutlus inimeste täielikust headusest. Ilmselgelt pole me mingid inglid. Oleme komplitseeritud olendid, kellel on head ja mitte-nii-head küljed. Küsimus seisneb selles, kumba külge me eelistame.
Mina väidan lihtsalt seda, et meie – oma olemuselt, asustamata saarele sattunud lastena, sõja puhkedes või kriisi alates – eelistame siiski oluliselt oma paremat külge. Esitan siin arvestatavaid teaduslikke tõendeid, mis näitavad, kuivõrd tõene on positiivne vaatenurk inimloomuse olemusele. Samas olen veendunud, et see võiks olla veelgi tõesem, kui hakkaksime seda uskuma.
Internetis liigub ringi teadmata päritolu mõistujutt. Minu meelest peitub selles lihtne, ent sügav tõde.
Vana mees ütleb pojapojale: „Minu sisemuses käib võitlus. See on kahe hundi vihane võitlus. Üks neist on paha – kuri, ahne, kade, kõrk ja argpükslik. Teine on hea – rahumeelne, armastusväärne, tagasihoidlik, helde, aus ja usaldusväärne. Need hundid võitlevad ka sinus ja üldse igas inimeses.”
Hetke pärast poiss küsib: „Kumb hunt jääb võitjaks?”
Vana mees naeratab.
„See, kumba sa toidad.”
3
Iga kord viimase paari aasta jooksul, kui olen kellelegi rääkinud raamatust, mille kallal ma töötasin, kergitati selle jutu peale kulmu. See väljendas umbusku. Saksa kirjastaja lükkas minu raamatu avaldamisettepaneku pikema jututa tagasi. Tema sõnul ei usu sakslased inimeste sisemisse headusse. Üks Pariisi intelligentsi esindaja veenis mind, et prantslased vajavad valitsuse kõva kätt. Ja kui olin Ameerika Ühendriikides pärast 2016. aasta presidendivalimisi ringsõidul, küsisid kõik igal pool, ega ma ole nupust nikastanud.
Enamik inimesi on korralikud? Kas ma olen üldse televiisorit vaadanud?
Üsna hiljaaegu tõestas kahe Ameerika psühholoogi uurimus jälle kord, kuivõrd kangekaelselt usutakse ideed meie isekast olemusest. Uurijad tutvustasid katsealustele olukordi, kus keegi teine tegi midagi head. Ja mis selgus? Põhiliselt see, et meid on õpetatud nägema isekust igal pool.
Näeme kedagi vanurit üle tänava aitamas?
Vaat kus kehkleja.
Näeme kedagi kodutule raha andmas?
Küllap tahab enesehinnangut parandada.
Isegi pärast seda, kui uurijad esitasid katsealustele vaieldamatuid andmeid, kuidas täiesti võõrad inimesed tagastavad kaotatud rahakoti või et enamik inimesi ei ole petised ega vargad, ei hakanud enamus katsealuseid inimesi positiivsemas valguses nägema. „Selle asemel,” kirjutavad psühholoogid, „leidsid nad, et näiliselt omakasupüüdmatu tegevus peab ikkagi olema omakasupüüdlik.”46
Künismiga saab kõike seletada. Küünikul on alati õigus.
Nüüd võite küll mõelda: oot-oot, mind küll niisuguses vaimus ei kasvatatud. Seal, kust mina olen pärit, usaldati üksteist, aidati üksteist ja uksi ei lukustatud. Ja teil on õigus, ning niisugustes oludes on kerge eeldada, et inimesed on korralikud. Niisugused inimesed, nagu on meie peres, samuti meie sõbrad, naabrid ning kaastöötajad.
Kui aga laiendame pilti kogu ülejäänud inimkonnale, saavad kahtlused kiiresti võitu. Võtame näiteks ülemaailmse väärtushinnangute uuringu, mida ühiskonnateadlaste võrgustik on alates 1980. aastatest korraldanud peaaegu sajas riigis. Üks standardne küsimus on: „Kõige üldisemalt, kas ütleksite, et enamikku inimesi võib usaldada, või et peate inimestega