economicus: alati on eesmärk isiklik kasu, nagu isekal kalkuleerival robotil. Sellele arvamusele inimloomusest rajavad majandusteadlased teooriate ja mudelite katedraali, mis toetub tervele mäekõrgusele seaduspärasuste virnale.
Ometi pole mitte keegi veel uurinud, kas homo economicus tegelikult üldse olemas on. See tähendab, nii oli, kuni majandusteadlane Joseph Henrich oma meeskonnaga võttis teema aastal 2000 käsile. Teadlased käisid viies maailmajaos kaheteistkümne riigi viieteistkümnes kogukonnas, küsitlesid talunikke, nomaade ning kütte ja korilasi, seda kõike otsides hominiidi, kellest lähtudes on majandusteooriat arendatud aastakümneid. Täiesti tulutult. Saadud tulemused näitasid iga kord, et inimesed on lihtsalt liiga korralikud. Liiga kenad.59
Pärast selle mõjuka avastuse avaldamist otsis Henrich edaspidigi seda müütilist olevust, kelle ümber palju majandusteadlasi punusid oma teooriad. Viimaks ta leidiski selle: lihast ja luust homo economicuse. Kuigi homo ei ole siinkohal päris õige sõna. Tuli välja, et homo economicus ei ole inimene, vaid šimpans. „Homo economicust puudutavad kanoonilised ennustused osutusid tähelepanuväärselt edukaks šimpansi käitumise ennustamisel lihtsates eksperimentides,” märgib Henrich kuivalt. „Seega ei ole kogu teoreetiline töö raisku läinud, vaid selle objektiks peeti lihtsalt valet liiki.”60
Mitte just nii huvitav on see, et niisugune ähmane arvamus inimloomusest on toiminud notseebona juba kümneid aastaid. 1990. aastatel huvitus majandusprofessor Robert Frank, kuidas arvamus, et inimesed on ülimalt egoistlikud, võib mõjutada tema üliõpilasi. Ta andis neile hulga ülesandeid, mille eesmärk oli mõõta nende heldekäelisust. Tulemus? Mida kauem nad majandust õppisid, seda isekamaks nad muutusid. „Meie saame selleks, mida me õpetame,” teeb Frank kokkuvõtte.61
Õpetus, et inimesed on loomupäraselt isekad, on läänes püha traditsioon. Niisugustel suurtel mõtlejatel nagu Thukydides, Augustinus, Machiavelli, Hobbes, Luther, Calvin, Burke, Bentham, Nietzsche, Freud ja Ameerika Ühendriikide rajajad oli õhukese tsivilisatsioonikihi teooriast igaühel oma versioon. Kõik nad eeldasid, et elame planeedil B.
Niisugune küüniline seisukoht oli levinud juba vanade kreeklaste hulgas. Seda võib leida antiikaja suurima ajaloolase Thukydidese töödest, kui ta kirjeldab, kuidas 427. aastal eKr puhkes Kérkyra saarel kodusõda. „Kui tavapärased tsiviliseeritud elu kombed on segamini paisatud,” kirjutab Thukydides, „on inimloomus isegi siis, kui on olemas seadused, alati valmis neid rikkuma ja sellega ilmutama end oma täies hiilguses.”62 See tähendab, et inimesed käituvad nagu elajad.
Negatiivne hoiak on saatnud ka kristlust selle algusaegadest peale. Kirikuisa Augustinus (354–430) aitas propageerida ideed, et inimesed on sündinud patusena. „Sinu ees pole keegi patust puhas,” kirjutab Augustinus, „ei ka laps, kelle elu maa peal kestab ühe päeva.”63
See pärispatu mõiste jäi laialt levinuks kogu reformatsiooni ajaks, kui protestandid lahkusid roomakatoliku kiriku alluvusest. Teoloogi ja reformaatori Johann Calvini sõnul „pole meie loomus üksnes tühi ja ilma jäetud headusest, vaid nii rammus ja viljakas pinnas igasugustele pahedele, et see ei saa püsida jõude”. Niisugune uskumus on sisse kirjutatud niisugustesse tähtsamatesse protestantlikesse tekstidesse nagu Heidelbergi katekismus (1563), mis teavitab meid, et inimesed on „täiesti võimetud tegema ükskõik missgust head ja kalduvad tegema ainult halba”.
Kummalisel kombel ulatuvad nii traditsioonilise kristluse kui ka valgustusajastu – mis seadis mõistuse usust kõrgemale – juured just selle inimloomusele armutu hinnangu andva seisukohani. Tõsiusklikud on veendunud, et meiesugused on põhiolemuselt kõlvatud ja parim, mida võime teha, on katta end õhukese vagaduse kestaga. Valgustusajastu filosoofid arvasid samuti, et me oleme kõlvatud, aga soovitasid varjata määndunud olemust mõistusega.
Kui rääkida arvamustest inimloomuse kohta, siis torkab silma lääne mõtteviisi järjepidevus. „Sest eks või ju inimeste kohta öelda üldiselt, et nad on tänamatud ja tujukad, valelikud ja silmakirjalikud,” võtab kokku poliitikateaduse rajaja Niccolò Machiavelli. „Igast inimesest võib saada türann, kui tal on võimalus,” nõustub Ameerika demokraatia rajaja John Adams. „Me pärineme lõputust mõrtsukate põlvkondade jadast,” paneb diagnoosi nüüdisaja psühholoogia alusepanija Sigmund Freud.
Üheksateistkümnendal sajandil murdis Charles Darwin end rambivalgusse oma evolutsiooniteooriaga ja sellestki sai kiiresti osa eelnimetatud spooniteooriast. Tunnustatud teadlane Thomas Henry Huxley (keda teatakse ka kui „Darwini buldogit”) jutlustas, et elu on üksainus suur võitlus „inimene inimese vastu ja riik riigi vastu”.64 Filosoof Herbert Spencer müüs sadu tuhandeid raamatuid tänu oma väitele, et me peaks selle võitluse leegi veelgi suuremaks puhuma, sest „looduse kõik jõupingutused on suunatud sellele, et saada lahti [vaestest] – puhastada maailm nendest ja teha ruumi parematele”.65
Kõige kummalisem on see, et neid mõtlejaid on peaaegu üksmeelselt ülistatud kui realiste, teistsugusel arvamusel olnud mõtlejad aga naerdi välja, sest nad uskusid inimese korralikkusse.66 Feminist Emma Goldman, kelle võitlus vabaduse ja võrdsuse eest tõi talle eluks ajaks kaela laimu ja põlguse, on kord kirjutanud: „Vaene inimloomus, missuguseid kohutavaid kuritegusid on sooritatud sinu nimel! […] Mida suurem vaimne šarlatan, seda kategoorilisemalt kõlavad tema väited inimloomuse nurjatuse ja nõrkuse kohta.”67
Alles päris hiljaaegu on mitme eri valdkonna teadlased jõudnud järeldusele, et meie masendavat arvamust inimkonnast tuleks radikaalselt revideerida. See arusaam on siiski nii algstaadiumis, et paljud neist teadlastest ei mõista veel, et neil on mõttekaaslasi. Nii hüüatas üks tuntud psühholoog, kui rääkisin talle uutest hoovustest bioloogias: „Oh jumal, nii et sealgi arenevad asjad sinnapoole?”68
4
Enne kui asun tutvustama oma otsinguid teel uudsele vaatele inimkonnale, tahan teha kolm hoiatust.
Esiteks, asuda väitma inimeste headust tähendab astuda võitlusse hüdraga, selle seitsme peaga koletisega, kellel kasvas kohe kaks pead selle asemele, mille Herakles maha raius. Künism toimib paljuski täpselt samuti. Iga inimvaenuliku väite asemele, mille te põrmustate, tekib kohe kaks uut. Spooniteooria on nagu zombi, mis ikka ja jälle ilmub tagasi.
Teiseks, asuda väitma inimeste headust tähendab astuda võitlusse võimul olevate jõududega, sest kindel ja lootusrikas usk inimloomusesse on lausa ohtlik. Õõnestav. Mässumeelne. See tähendab ju, et me polegi isekad elajad, keda on vaja ohjes hoida, talitseda ja valitseda. See tähendab, et meile on vaja teistsugust juhtkonda. Sisemiselt motiveeritud töötajatega firma ei vaja juhte, kohusetundlike kodanikega demokraatia ei vaja karjääripoliitikuid.
Kolmandaks, asuda väitma inimeste headust tähendab, et tuleb üle elada naeruvääristamise tormid. Teid hakatakse nimetama naiivseks. Juhmiks. Iga nõrk koht teie väidetes tuuakse halastamatult esile. Üldiselt on kergem olla küünik. Pessimistist professor, kes jutlustab õpetust inimese pahelisusest, võib ennustada ükskõik mida tahab, sest kui tema ennustus ei täitu kohe, siis oodake: see õnnetus võib varitseda siinsamas nurga taga. Või teisiti öeldes, tema mõistuse hääl hoidis ära kõige hullema. Hukatuse eest hoiatajad räägivad ju nii sügavmõtteliselt, ükskõik mida nad ka ei kuuluta.
Põhjused olla lootusrikas on seevastu alati provisoorsed. Midagi pole läinud halvasti – muidugi esialgu. Teid pole veel alt veetud – esialgu. Idealistil võib olla kogu elu õigus, aga ikkagi kuulutatakse ta naiivseks. Käesolev raamat on mõeldud seda muutma. Sest see, mis tänapäeval ei tundu mõistlik, realistlik ega võimalik, võib osutuda homme paratamatuks.
On aeg astuda uude realismi. On aeg näha inimkonda uues valguses.
2. peatükk
Tõeline „Kärbeste jumal”
1
Kui asusin käesolevat raamatut kirjutama, oli mulle juba selge, et on üks lugu, millest pean rääkima.