olid nende ümber mäslevad vahused laineharjad. Poisid heiskasid purje, mille tuul rebis otsekohe ribadeks. Järgmisena murdus tüür. „Kui jõuame koju,” naljatas Sione, vanim, „peame ütlema Tanielale, et tema paat on täpselt samasugune nagu tema ise – liiga vana ja logisev.”84
Järgnenud päevadel oli vähe põhjust nalja heita. „Triivisime kaheksa päeva,” rääkis Mano mulle. „Ilma toiduta. Ilma veeta.” Poisid üritasid kala püüda. Neil läks korda koguda tühjaks õõnestatud kookospähkli koortesse pisut vihmavett, mis jagati võrdselt omavahel, igaüks sai ühe sõõmu hommikul ja teise õhtul. Sione üritas gaasipõletiga vett keeta, aga see kukkus ümber ja suur osa tema jalast sai põletada.
Siis, kaheksandal päeval märgati silmapiiril imet. Maa. Väike saar, kui olla täpne. Mitte troopiline paradiis õõtsuvate palmipuude ja liivarannaga, vaid rohmakas kivine mass, mis tõusis rohkem kui kolmesaja meetri kõrgusele ookeani kohale.
Tookord peeti ‘Atat elamiseks kõlbmatuks. Keegi hispaanlasest seikleja oli jõudnud sellele järeldusele kõigest mõne aasta eest. Tema arvates võis see olla sobiv koht laevahukuretkede jaoks, mida ta korraldas ebaharilike soovidega rikastele huvilistele. Ta otsustas asja uurida, aga kõigest üheksa päeva pärast pidi vaene mees laskma end ära tuua. Kui ajakirjanik küsis, kas tema firma laieneb ka sellele kaljurahnule, ei olnud vastuses kahtluse varjugi.
Kaheksapäevane triiv Vaiksel ookeanil
Kuue poisi teekond ‘Atale
„Mitte kunagi. Olud saarel on liiga rasked.”85
Teismeliste kogemus oli hoopis teistsugune. „Selleks ajaks kui meie sinna jõudsime,” kirjutab kapten Warner oma mälestustes, „olid poisid rajanud väikese kommuuni, kus oli aed, tühjaks õõnestatud puutüved vee hoidmiseks, kummaliste raskustega võimla, sulgpalliväljak, kanaaedik ja alaliselt põlev tuli, kõik vana noatera ja suure sihikindlusega käsitööna tehtud”.86
Stephen – hiljem sai temast insener – oli see, kellel läks pärast loendamatuid nurjunud katseid korda saada kahe kepi abil tuld. Kui väljamõeldud „Kärbeste jumala” poisid läksid tule pärast kaklema, siis tegelikkuse kärbeste jumalad hoolitsesid oma tule eest, nii et see rohkem kui aasta jooksul kunagi ei kustunud.
Lapsed leppisid kokku töötada kaheliikmeliste meeskondadena, koostasid täpse graafiku aia- ja köögitöödeks ning valvekorraks. Mõnikord tülitseti, aga iga kord, kui nii juhtus, lahendati olukord sellega, et võeti n-ö aeg maha. Nääklejad pidid minema teine teise saare otsa maha rahunema ning „pärast umbes nelja tundi,” meenutas Mano hiljem, „lasime nad uuesti kokku ja ütlesime: „Nii, nüüd paluge vabandust.” Niiviisi jäimegi sõpradeks.”87
Poiste päevad algasid ja lõppesid laulu ning palvega. Kolo meisterdas randa uhutud puutükist, poolikust kookospähklikoorest ja kuuest oma paadist päästetud terastraadi jupist hädapärase kitarri – selle on Peter kõik need aastad alles hoidnud – ja mängis seda, et aidata tuju üleval hoida.
Ja tuju oli vaja üleval hoida. Kogu pika suve ei sadanud peaaegu üldse, mistõttu poisid kannatasid meeletu janu käes. Nad üritasid ehitada parve, et saarelt lahkuda, aga see purunes kohe murdlainetes.88 Siis käis üle saare torm ja kukutas puu otse nende osmikule.
Mis kõige hullem, Stephen libises ühel päeval, kukkus kaljult alla ja murdis jalaluu. Teised poisid aitasid ta tagasi üles. Keppide ja lehtede abil pandi luud paika. „Ära muretse,” viskas Sione nalja. „Meie teeme sinu eest töö ära, sina aga lesid siin nagu kuningas Taufa‘ahau Tupou ise!”89
Poisid päästeti viimaks pühapäeval, 11. septembril 1966.
Kehaliselt olid nad tippvormis. Kohalik arst doktor Posesi Fonua tunnistas hiljem, et teda hämmastas nende lihaseline keha ja Stepheni ideaalselt paranenud jalg.
Sellega polnud poiste väike seiklus aga veel lõppenud, sest kui jõuti tagasi Nuku‘alofasse, oli neil vastas politsei. Võiks arvata, et politseinikudki olid elevil, et kuus kadunud poega tagasi jõuavad. Aga ei. Politsei tuli Peteri laevale, arreteeris poisid ja viis nad vangi. Taniela Uhila, kelle purjeka poisid olid viieteistkümne kuu eest „laenanud”, oli ikka veel vihane ja otsustas esitada neile süüdistuse.
Poiste õnneks oli Peteril küpsenud plaan. Talle tuli pähe mõte, et nende laevahuku lugu on ideaalne Hollywoodi materjal. Kuus poissi omapäi üksikul saarel … see oli ju lugu, mida inimesed räägivad veel aastaid. Ja kuna Peter oli ka isa firma palgal, korraldas ta selle filmiõigusi ja tundis televisioonitegelasi.90
Kapten teadis täpselt, mida teha. Kõigepealt helistas ta juba Tongalt Sydneysse televõrgu Channel 7 juhile. „Teie võite saada õigused Austraalias,” pakkus ta välja. „Mulle jätke ülemaailmsed õigused. Seejärel aitame poisid vanglast välja ja viime saarele tagasi.” Edasi läks Peter paadiomanik Uhila jutule ja maksis tema vana paadi eest 150 naelsterlingit ning tõi poisid vanglast välja tingimusel, et nad aitavad filmi teha.
Paari päeva pärast saabus iidse lennukiga DC-3, mis lendas korra nädalas Tonga vahet, kohale juba Channel 7 võtterühm. Kirjeldades seda stseeni Maartjele ja mulle, Peter muigab. „Lennukist kobis välja kolm linnaülikonnas ja terava ninaga kingadega tüüpi televisioonist.”
Selleks ajaks, kui jõuti koos kuue poisiga ‘Atale, oli kogu Channel 7 meeskond merehaige. Mis veel halvem, nad ei osanud ujuda. „Ärge muretsege,” rahustas Peter neid. „Küll need poisid päästavad teid ära.”
Kapten sõudis värisevad mehed otse murdlainetesse. „Siin tuleb maha minna.”
Isegi viiskümmend aastat hiljem toovad mälestused Peterile pisarad silma – seekord küll naerupisarad. „Siis ma lükkasin nad välja ja kõik need Austraalia telemehed vajusid kohe põhja, tongalased aga sukeldusid ja tõid nad pinnale, viisid läbi murdlainetuse ning toetasid vastu kaljusid.”
Järgmise tööna tuli rühmal ronida kaljule, milleks kulus kogu ülejäänud päev. Kui viimaks üles jõuti, varisesid telemehed väsimusest kokku. Polnud siis mingi üllatus, et dokumentaalfilmi ‘Atal juhtunust ei saatnud edu. Asi polnud üksnes selles, et võtted olid viletsad, vaid suurem osa 16-millimeetrisest filmist läks kaduma, nii et järele jäi kõigest kokku kolmkümmend minutit. „Tegelikult,” täpsustas Peter, „kakskümmend minutit, lisaks veel reklaamid.”
Niipea kui olin kuulnud Channel 7 dokumentaalfilmist, tahtsin seda loomulikult näha. Peteril seda ei olnud ja kui jõudsin tagasi Hollandisse, võtsin ühendust agentuuriga, mis on spetsialiseerunud vanade filmide otsimisele ja restaureerimisele. Aga otsisid, mis nad otsisid, filmi ei leitud kusagilt.
Siis sekkus jällegi Peter, viies mind kokku sõltumatu filmitegija Steve Bowmaniga, kes oli külastanud „poisse” aastal 2006. Steve oli nördinud, et nende lugu polnud kunagi saanud seda tähelepanu, mida see vääris. Tema enda dokumentaalfilm ei pääsenud kunagi eetrisse, sest tema levitaja läks pankrotti, aga tal oli alles intervjuude toormaterjal. Ta oli lahkesti nõus seda minuga jagama ja viis mind kokku ka Sionega, kes oli kogu kambast vanim. Ja siis ta teatas, et tema käes on algse 16-millimeetrise dokumentaalfilmi ainus säilinud koopia.
„Kas ma võin seda näha?” küsisin.
„Muidugi,” kõlas Steve’i vastus.
Ja niiviisi – mitu kuud pärast seda, kui olin kogemata sattunud mingile segasele blogile kuuest merehätta sattunud lapsest – vaatasin korraga oma sülearvutis 1966. aastal tehtud originaalfilmi. See algas sõnadega „Minu nimi on Sione Fataua. Koos viie klassivennaga St. Andrew keskkoolist uhtus meri mind juunis 1965 selle saare randa.”
Tongal valitses pidulik meeleolu, kui poisid viimaks koju oma perede juurde jõudsid. Ha‘afeva saare peaaegu kõik elanikud – üheksasada inimest – tulid neid saabumisel tervitama.