section>
Originaal:
Náttblinda (Nightblind)
Ragnar Jónasson
Tõlge inglise keelde: Quentin Bates
Keeletoimetaja Mari Tuuling
Kaane kujundanud Piia Stranberg
Kaanefotod: Shutterstock / Thorsteinn Asgeirsson; AdobeStock / Andrea; AdobeStock / brszattila
Copyright © Ragnar Jónasson, 2012
Published by agreement with Copenhagen Literary Agency ApS,
Copenhagen
The Estonian language publication of the book was negotiated through Banke, Goumen & Smirnova Literary Agency
Autoriõigus tõlkele: Piret Lemetti ja OÜ Eesti Raamat, 2021
Kõik õigused kaitstud.
ISBN 978-9916-12-158-0
ISBN 978-9916-12-159-7 (epub)
www.eestiraamat.ee
www.facebook.com/Eesti Raamat
Natalíale isalt
Autorist
Islandi kirjanik Ragnar Jónasson sündis Reykjavíkis, töötab hetkel advokaadina ja õpetab Reykjavíki ülikooli õigusteaduskonnas autoriõigust. Ta on töötanud nii teles kui raadios ja olnud Islandi Rahvusringhäälingu uudistereporter. Enne kirjanikukarjääri alustamist tõlkis Ragnar islandi keelde neliteist Agatha Christie romaani ja tema lühijutte on avaldatud Saksa, Inglise ja Islandi kirjandusajakirjades. Ragnar asutas Reykjavíkis esimese CWA (Crime Writers’ Association e Krimikirjanike Ühing) haru väljaspool Suurbritanniat ja on üks rahvusvahelise krimikirjanduse festivali Iceland Noir algatajatest; viimase nimetas ajaleht Guardian üheks parimatest krimikirjanduse festivalidest maailmas. Ragnar Jónasson on kirjutanud kuus „Pimeda Islandi“ sarja kuuluvat romaani. Ta elab koos naise ja kahe tütrega Reykjavíkis. Ragnari debüütpõnevik „Lumepimedus“ sai pärast ilmumist 2015. aasta juunis kohe menukiks ja selle õiguseid on müüdud kogu maailmas. Teise raamatu, mis kannab pealkirja „Ööpimedus“, andis Orenda Books välja 2016. aastal.
Tema tegemistel saad silma peal hoida veebilehel, mis asub aadressil www.ragnarjonasson.com, või Twitteris, @ragnarjo.
Tõlkijast
Quentin Bates põgenes Inglise äärelinnast teismelisena ja haaras kinni võimalusest veeta vaheaasta Islandil töötades. Ühest aastast sai kümme ja selle aja jooksul sai temast Islandi põhjaosa põlisasukas, kes õppis enne Inglismaale naasmist ära uue keele, ameti ja lõi perekonna. Ta on töötanud veoautojuhi, õpetaja, võrgumeistrina ja kalatraaleril, kuni suuresti juhuslikult ajakirjanduse peale pidama jäi. Quentin on kirjutanud rea kriminaalromaane, mille tegevus toimub tänapäevasel Islandil („Frozen Out“, „Cold Steal“, „Chilled to the Bone“, „Winterlude“ ja „Cold Comfort“) ja mida on avaldatud kogu maailmas, hetkel tõlgib ta järgmist raamatut Ragnar Jónassoni „Pimeda Islandi“ sarjast, „Pimedusega löödud“.
„Ööpimeduse“ ja „Lumepimeduse“ sündmusi lahutab umbes viis aastat. Ari Thór Arason töötab endiselt väikeses Siglufjörðuri linnas politseinikuna. Tema ülemus Tómas on kolinud lõuna poole, pealinna Reykjavíkki. Uus inspektor on mees nimega Herjólfur. Ari Thór elab jälle koos oma kallima Kristíniga ja neil on kümnekuune poeg.
Sarja kolmas raamat, „Pimedusega löödud“, jätkab taas sealt, kus lõppes „Lumepimedus“. See ühendab omavahel “Lumepimeduses“ ja „Ööpimeduses“ aset leidnud sündmused.
ISLAND
SIGLUFJÖRÐUR
Miski on korrast ära
inimeste ja ilmaga,
inimeste ja sõnadega …
Þorsteinn frá Hamri luuletusest „Katki!“
(Skessukatlar, 2013)
1
Rahutust tekitav.
Jah, see oli täpselt õige väljend. Selles vanas, lagunenud majas oli midagi rahutust tekitavat. Seinad olid tinahallid ja pelutavad, eriti lõputult lahmavas vihmas. Sügis oli siin pigem meeleseisund kui päris aastaaeg. Septembri lõpus või oktoobri alguses oli suve kannul kiirustades saabunud talv ja sügis oli kusagil teel põhja kaduma läinud. Siglufjörðuri politseiinspektor Herjólfur ei tundnud sügisest suuremat puudust, vähemalt sellisest sügisest, mida ta oli kogenud Reykjavíkis, kust ta oli üle toodud. Ta oli hakanud Siglufjörðuri suve ja silmipimestavalt säravaid päevi kõrgelt hindama. Mees nautis ka talve, mil kõikemattev pimedus end otsekui hiigelkass inimeste ümber kerra tõmbas.
Maja seisis Strákari tunneli sissepääsust veidi eemal ja nii palju kui Herjólfuril oli õnnestunud välja selgitada, polnud selles kaldaribaga linnast eraldatud kohas aastaid keegi elanud. Tundus, et see oli lihtsalt sinnapaika, looduse karmide käte meelevalda jäetud, ja see kätetöö oli olnud jõhker.
Herjólfur tundis selle mahajäetud hoone vastu erilist huvi ja see tegi teda murelikuks. Mees ei tundnud peaaegu kunagi hirmu, ta oli end koolitanud ebameeldivaid tundeid tõrjuma, kuid sel korral see ebaõnnestus ja ta polnud selle üle sugugi õnnelik. Patrullauto oli pargitud teepeenrale ja Herjólfur kõhkles selle juurest lahkudes. Ta poleks pidanud isegi tööl olema, kuid linna teine politseinik Ari Thór oli parasjagu gripiga siruli.
Herjólfur seisis hetke patrullautot piitsutava kibekülma vihma käes liikumatult paigal. Ta mõtted rändasid koju, sooja elutuppa. Siia kolimine oli olnud paras kultuurišokk, aga ta oli suutnud end koos naisega mõnusasti sisse seada ja tasapisi oli nende lihtsast majast saanud kodu. Nende tütar õppis Reykjavíkis ülikoolis, poeg oli vanemate juurde jäänud, elas maja keldrikorrusel ning käis kohalikus keskkoolis.
Mehel oli saada paar puhkusepäeva, muidugi eeldusel, et Ari Thór on varsti tööle asumiseks piisavalt terve. Herjólfur oli kavatsenud viia oma naise üllatuspuhkusele Reykjavíkki. Tal olid lennupiletid Akureyrist ostetud ja lisaks teatripiletid hangitud. Mees püüdis sedalaadi ettevõtmistest harjumust tekitada, end alati, kui selleks võimalus avanes, igapäevarutiinist välja lülitada. Ja nüüd, keset ööd, endiselt tööl olles, keskendas ta mõtted ees ootavale reisile, kasutades seda otsekui päästeliini enda veenmiseks, et majja sisenedes ei juhtu midagi hullu.
Ta mõtted läksid abikaasa juurde. Nad olid abielus olnud kakskümmend kaks aastat. Naine oli rasedaks jäänud kohe nende suhte alguses ja niisiis abiellusid nad üsna varsti pärast seda. Kõhkluse- või valikumomenti polnud tekkinud. Otsus polnud kuidagi seotud usuga, vaid pigem sooviga käituda aumehelikult, kombekohaselt, nagu talle omane. Ta oli saanud korraliku kasvatuse ja uskus kindlalt heaks eeskujuks olemise tähtsusesse. Ja mõistagi armastasid nad teineteist. Mees poleks iialgi abiellunud naisega, keda ta ei armastanud. Siis sündis tütar ja temast sai isa silmatera. Nüüdseks oli ta kahekümnendates ja õppis psühholoogiat, kuigi isa oli üritanud teda veenda õigusteaduse kasuks otsustama. Seda rada käies oleks ta sattunud politseimaailma, loonud omamoodi ühenduse korrakaitsega – isa maailmaga.
Poeg oli sündinud kolm aastat hiljem. Nüüd oli ta üheksateist aastat vana, asjalik ja töökas poiss, keskkooli lõpetamas. Ehk on tema see, kes läheb õigusteadust õppima või annab kohe avalduse politseikooli astumiseks.
Herjólfur oli nende elu lihtsamaks muutmiseks endast kõik andnud. Tal oli kõrgemates kohtades üksjagu mõjuvõimu ning ta oli alati valmis nende heaks nööre tõmbama, kui nad oma tuleviku osas otsuse langetanud olid; samuti tajus ta süüdlaslikult, et sunnib neid teinekord liialt takka. Kuid mees oli oma laste üle uhke ja lootis