Ööpimedus. Ragnar Jonasson

kõrval istet. Näha polnud kedagi ja fjordi kohal valitses sel hommikul ebaharilik pimedus. Oli sünge aastaaeg, mil päikesepaiste oli harv külaline, ja paari nädala pärast pidi päike kaheks pikaks kuuks mägede taha kaduma.

      Ari Thór nägi kauguses tulesid ja hakkas vaistlikult Herjólfuri kätt mudima. „Nad tulevad,“ ütles ta vaikselt. „Kõik saab korda.“ Tuul kandis ta sõnad kukerpallitades minema, mees taipas korraga, et räägib arvatavasti iseendaga.

      Just siis trügis talle pähe ebameeldiv mõte, mida ta asjatult välja puksida üritas. Kui Herjólfur ei saa tööle tagasi tulla, on inspektori ametipost kindlalt tema jagu.

      Juuli 1982

      Nad andsid mulle viimaks pliiatsi ja märkmiku.

      See on vana kollane pliiats, kehvasti teritatud, ja vana märkmik, mida keegi on juba kasutanud; selle paar esimest lehte on korratult välja rebitud. Kas keegi teine on juba püüdnud oma vaevu ja abitust sõnadesse valada, nagu mina seda praegu teen? Ehk oli keegi sinna midagi ilusat kritseldanud, püüdnud kunstilises vormis edasi anda muutumatut vaadet tagaaeda, kui keegi seda muidugi üldse teha suudab. Mõned asjad on nii hallid ja külmad, et kuitahes palju värvi me ka lehekülgedele ei kuhjaks, ellu need ei ärka.

      Nüüd, mil saan paberile sõnu kritseldada, tunnen end pisut paremini, ja ma ei oska öelda, miks see nii on. Kirjutamine pole mulle kunagi erilist rahuldust pakkunud. Alles praegu on mul tunne, et see võib mu elu päästa.

      Ilmselt pole sel mingit tähtsust, mida ma sellesse märkmikku kirjutan. Ehk mingit taustainfot siin viibimise kohta, midagi oma tunnetest ja monotoonsest tiksumisest selles paigas. Ükskõik mida, mis mul mõistusel püsida aitab.

      Ma pole viimased kaks ööd sama hästi kui maganud. Peaaegu tervet päeva ja ööd täidab ere päikesevalgus ja ka paksudest kardinatest pole suuremat abi. Päike hiilib neist mööda, et mind ärkvel hoida. Tema eredus ei paista mu toakaaslast häirivat, too magab sügavalt kogu öö. Ta on ka päevasel ajal niisama vaikne, ei ütle suurt midagi, tüüp, kes sõnadega väga ei laiuta. Mõtlesin, et rõõmustan selle üle, aga järele mõeldes räägib kõik vist kellegagi suhtlemise kasuks.

      Küllap oleksin võinud rääkida põetajaga, aga pole erilist tahtmist. Just tema oli see, kes mulle pliiatsi ja märkmiku hankis, see oli temast kena. Aga samas on selles naises midagi niisugust, mis ei julgusta talle lähenema. Ta silmis on midagi mulle vastumeelset, midagi niisugust, mis ütleb, et teda ei saa usaldada. Ma ei saa küll praegu väita, et mu otsustusvõime laitmatult toimiks, aga pean oma kõhutunnet järgima.

      Tuled kustutati juba tubli tüki aja eest, aga mina istun endiselt poolhämaruses ja kirjutan. Tõmbasin kardina pisut kõrvale, et veidi valgust sisse lasta. Mu toakaaslast paistab see häirivat niisama vähe kui pliiatsi sahin lehekülgedel.

      Tunnen, kuidas mu kurnatuse raskus kasvab iga kirja pandud sõnaga. Viimaks ometi. See on tuttav ja kaua oodatud tunne. Ehk saan ma öötundide valevusest üle lihtsalt sellega leppides.

      Praeguseks aitab. Nüüd tõmban kardina ette ja püüan puhata.