suitsuna õhku haihtunud. Need olid rasked päevad, millele järgnesid uneta ööd; mehe närvid olid viimseni pingul ja kõigele heitis varju halastamatu hirm. Nüüd lõpuks näis kõik taas stabiilsemaks muutuvat: ta oli uues kohas väärikale ametikohale jõudnud ja rahaliselt oli kõik hästi, isegi väga. Kuigi kumbki neist polnud seda maininud, teadis mees, et ka Ari Thór oli inspektori ametikohale kandideerinud. Ari Thóri lähedaseks liitlaseks oli Tómas, endine Siglufjörðuri jaoskonna inspektor, kes nüüd töötas Reykjavíkis. Ega Herjólfurgi sidemete puudumise üle kurta saanud, kuid Tómase siiras kiitus ja toetus Ari Thórile polnud head tõotanud. Ja ometi oli selle koha saanud tema ja mitte Ari Thór – noormees, kellest Herjólfur veel päris täpselt sotti polnud saanudki. Ari Thór polnud kuigi jutukaks osutunud ja oli raske aimata, mida ta mõtleb. Herjólfur polnud kindel, kas teine asjade käigu pärast kauna ei kanna. Nad polnud veel kuigi kaua koos töötanud. Eelmise aasta lõpus, jõuluõhtul oli sündinud Ari Thóri poeg ja mees neljaks kuuks isapuhkusele läinud, lisaks kuu aega puhkust välja võtnud. Nad polnud sõbrad ega isegi sõbralikes suhetes mitte, kuid kõik oli alles alguses.
Herjólfuri meeled teravnesid ja kõik mõtted kolleegist jäid tagaplaanile, kui ta vähehaaval majale lähenes. Teda valdas taas see kentsakas tunne. Tunne, et midagi on väga viltu.
Ta arvas, et vajaduse korral tuleks ta ühe mehega vaevata toime; nüüd, mil vanus oli varasemate aastate vormi kallal oma töö teinud, olnuks kaks juba paljuvõitu. Ta raputas pead, otsekui alusetuid kahtlusi tõrjudes. Suure tõenäosusega on vana maja tühi. Ebamugavustunne üllatas teda.
Liiklust ei olnud. Sel aastaajal oli vähestel inimestel põhjust Siglufjörðurisse reisida, eriti veel keset ööd ja nii halva ilmaga. Nädalavahetusel oli vana Islandi kalendri järgi pööripäev ja arvata oli, et see kinnitab seda, mida põhjas elavad inimesed juba niigi teadsid: tali oli tulnud.
Herjólfur jäi liikumatult seisma, ta nägi korraga vanast hoonest paistvat valgust – oli see taskulamp? Niisiis ikkagi oli seal varjude vahel keegi, ehk oli neid rohkemgi kui üks. Herjólfuri kõhklused väljakutse osas aina kasvasid ja ta närvid olid viimseni pingul.
Kas ta peaks hüüdma ja oma kohalolust märku andma või märkamatult majani hiilima ja olukorda hindama?
Ta raputas uuesti pead ja võttis end peaaegu vihaselt edasi sammudes kokku. Ära ole pehmo, ära ole selline pehmo! kirus ta end mõttes. Mees teadis, kuidas võidelda, ja polnud tõenäoline, et sissetungijad on relvastatud.
Või äkki ikka olid?
Tantsisklev valguskiir paelus taas Herjólfuri tähelepanu ja seekord tabas see teda otse silma. Ta jäi jahmunult seisma, tundes suuremat hirmu, kui ta endale tunnistada soovis. Ta kissitas pimestavasse valgusesse vaadates silmi.
„Siin politsei,“ hüüdis ta nii võimukalt, kui suutis; värin ta hääles reetis teeseldud vaprust. Tuul viis suure osa ta sõnadesse pandud jõust minema, kuid küllap kuulsid nende haigutavate aknaavade taga varjuvad majas viibijad teda sellegipoolest.
„Siin politsei,“ kordas mees. „Kes seal on?“
Valgus suunati teist korda Herjólfurile näkku ja ta tundis korraga paanilist vajadust liikuda, pelgupaik leida. Kuid ta kõhkles, kogu aeg tajudes, et talitab oma instinktide vastaselt. Võim on politseiniku käes, tuletas ta endale meelde. Ta ei peaks laskma end ära hirmutada, tundma vajadust peitu pugeda.
Ta astus ettevaatlikult sammukese ettepoole, majale lähemale.
Siis kuulis ta lasku, kurdistavat ja tapvat.
2
See polnud esimene kord, kui laps oma nutuga Ari Thóri äratas. Ta vaatas kella ja nägi, et see oli pool kuus. Mees oli eelmisel õhtul varakult magama heitnud, olles kaks päeva eriti tigeda sügisese gripiga võidelnud, kuid sellegipoolest oli aeg ärkamiseks veel liiga varane.
Kristín pidi täna koju jääma. Naine oli just taas Akureyri haiglasse tööle läinud, kuid üksnes osaajaga.
Kõik titega seonduv oli põhjalikult ära korraldatud, mõnikord liigagi, leidis Ari Thór. Köögiviljad pidid olema mahedalt kasvatatud, lapse läheduses ei tohtinud iialgi ühtegi valjemat häält kosta ja kui põnn põrandal roomas, pidi see olema ideaalis täiuslikult puhtaks küüritud.
Laps hakkas kümnekuuseks saama, ta oli peaaegu aastane. Ari Thór oli välja pakkunud, et Kristín võiks jälle täiskohaga tööle minna; haiglas oodati teda, seal valitses arstide nappus. Sa ei saa last igavesti vati sees hoida, oli ta väitnud.
Ari Thór ise oleks pikemalt töölt kõrvale jäädes riskinud töökoha kaotusega. Oli küll olnud juttu veel ühe politseiniku lisamisest Siglufjörðuri jaoskonda, kuid jutuks oli see jäänudki. Igal pool tehti kärpeid ja hoiti kulusid kokku. Sellal kui Ari Thór isapuhkusel oli, täitis tema ülesandeid asendaja, kes oli nüüdseks Reykjavíkki naasnud.
Isaroll oli noormehe jaoks küll oluline, kuid hoidis teda ka kõvasti rakkes ja see põhjustas aeg-ajalt tema ja Kristíni vahel hõõrumist. Ühtlasi oli Ari Thóril, kes oli ainuke laps, lastega vähe kogemusi ja esialgu oli tal põhitõdede omandamisega raskusi. Ja siis veel poisi nime küsimus. Ari Thór oli selle jutuks võtmisega oodanud, kuni sünnitusest oli mõni päev möödas. Ta teadis, et sellega kaasnevad lahkhelid, ja pigem polnud küsimus selles, kas vaidlus tekib, vaid kui tõsiseks see kujuneb. Esialgu varjutas esimese lapse sünni roosakas kuma kõik muu ja nimeteema ei tundunudki nii oluline. Ehk polnudki hea mõte endale kindlaks jääda ja uuesti paigast lüüa nende vahel välja kujunenud habrast kooskõla. Aga mehe tunded tükkisid taas pinnale. See oli oluline. Ainuõige valik oli ilmselgelt Ari Thór Arason, laps pidi ristides saama sama nime, mida oli kandnud ta liiga noorelt surnud vanaisa.
„Sel juhul annad sa ju lapsele ka enda järgi nime,“ oli Kristín teema taas jutuks tulles tähelepanu juhtinud. „Aga minu isa? Kas oleks õige emb-kumb neist kõrvale jätta?“
Ari otsustas mitte hakata viitama ilmselgele asjaolule, et tema isa oli ammu surnud ja tema nime valimine olnuks igati teenitud lugupidamisavaldus. Selles oli midagi mehe jaoks sügavalt olulist, kuid ta otsustas, et ei hakka vaidlusele hoogu lisama.
Tulemus oli see, et Kristín tegi ettepaneku ristida poiss Stefniriks, see tähendas „see, kes näitab teed“. Tugev ja jõuline nimi, kuid selline, mida polnud ette tulnud ei tema ega Kristíni perekonnas. Ari Thór võttis ööpäeva mõtlemisaega – see oli juba iseenesest protest, kuigi ta polnud päris kindel, kas ta sõnum ikka oli piisava selgusega kohale jõudnud.
Viimaks oli ta nõusse jäänud. Nimi oli talle piisavalt meelt mööda ja ta oli aru saanud, et lahing poja oma isa järgi nimetamiseks oli sama hästi kui kaotatud.
Kristín ärkas, kui Ari Thór voodis külge keeras. Laps magas nende magamistoas vanas voodikeses ja oli valjusti nutma hakanud. Ari Thór oli pruugitud voodi ostnud lisaks palju muudki pakkunud kuulutuse peale, mille oli leidnud kohaliku ühistupoe korgist teadetetahvlilt. Siin käis äri vanaviisi ja kuna kuskil lähikonnas ühtki Ikea kauplust polnud, ei sattunud mööblitükid naljalt kunagi prügimäele. Titevoodi nägi välja sama hästi kui uus ja mees polnud Kristínile mainima hakanudki, et tegelikult see nii polnud, kuna naine poleks esiklapse tõttu sellega ilmselt leppinud. Kristín tõusis. „Püsi voodis,“ ütles naine. „Ma ei taha, et sa Stefniri grippi nakataksid.“
Mees oli võimaluse üle pikemalt voodisse jääda tänulik. Ta eeldas, et vajab vähemalt veel ühte haiguspäeva, mis tähendas Herjólfuri jaoks veel ühte lisavahetust.
Oma uue ülemuse Herjólfuriga oli Ari Thóril üllatavalt vähe kokkupuuteid olnud. Too oli kahtlemata inimesena sõbralik ja viisakas, ühtlasi kohusetundlik politseinik, kuid mõjus pisut reserveerituna. Ari Thór, kelle jaoks edutamisest ilma jäämine oli pettumus, pidi tunnistama, et ta polnud uue töökaaslase saabudes tema vastu külalislahke olemiseks eriti pingutada viitsinud. Küllap oli see nende edasisele suhtele teatava tooni andnud ja Ari oli üsna kindel, et nii lähedast suhet nagu Herjólfuri eelkäija Tómasega – viimane liikus edasi Reykjavíki politseisse – neil omavahel kindlasti