kirjutab ta. „Ilusa ja hea kokkukuuluvus tundub üsna loomulik,” nii oli ka „eesti vanemas rahvakeeles”, kuid ilu „tänapäeva standardkeele” tähenduses ei pruugi olla seotud rõõmu ega heaga: „Esteetilist ilu ei saa alati heaks kiita ega armastada, kuna sel võivad esineda mitmed kõrvalpahed,” väidab Sivers. „Kuid ontoloogiline ilu on absoluutne, ta väljendab olevat selle täiuses ja loob iseeneses rõõmu. Täiuslik ilu ja täiuslik rõõm on ainult Jumalas, kuid see peegeldub ka loodud maailmas.”7 Nii võib jumalik ilu kajastuda kunstis, kirjanduses ja isegi heades moodides.
„Evangeeliumiga maailma teedel“ – see pealkiri üritab tabada Fanny de Siversi kogu eluteed, mida ta kõndis inimesena, kristlasena, esseistina, keele- ja kirjandusteadlasena, filosoofina, loomaarmastajana ja paljudele sõbrana.
Head lugemist! Arne Hiob
AEG ON TÄIS
Markuse ja Peetruse evangeelium
Markus ja tema sõnum
Markus on kirjutanud evangeeliumi, mis annab truult edasi Peetruse mälestusi ja õpetust.8 Tema isiksusest ei ole ajaloos palju teada. Nagu paljud juudid Rooma impeeriumis, kandis ka Markus kaht nime: algselt heebrea-aramea Johannan (Johannes), lisaks kreeka Markos, ladinapäraselt Marcus. Tema vanemad toetasid Jeesuse misjonitööd, arvatavasti olid nad küllalt jõukad, et apostleid aidata. Nendele näis kuuluvat Ketsemani aed ja võib-olla ka hoone, kus Jeesus oma jüngritega viimast õhtusöömaaega pidas. Esimesed Jeruusalemma kristlased olevat sageli kogunenud nende majja.
Alles Pauluse rännakuil ilmub Markus selgesti avalikkuse ette. Apostlite tegude raamatust teame, et Markus oli Barnabase sugulane ja töötas koos Paulusega. Kuid esimese misjonireisi järel, mis lõppes Küprosel, ei jõudnud või ei julgenud ta enam jätkata ja läks koju. Paulus pani seda põgenemist pahaks ja mõneks ajaks sidemed nende vahel katkesid.
Kümmekond aastat hiljem leiame Markuse Peetruse abilisena Roomast. Viimane nimetab teda oma pojaks – väljend, mis osutab pikemaajalisele sõprussuhtele. Peetrus jutlustab ja Markus tõlgib, sest ta oskab ladina ja kreeka keelt. Igavesse Linna saabub varsti ka Paulus ja koostöö algab uue hooga.
Markuse tegevusest pärast Peetruse surma – kes keiser Nero ajal risti löödi – pajatavad mitmed ürikud. Eusebios ja püha Hieronymus kinnitavad, et Markus olevat elanud Egiptuses ja rajanud Aleksandria kiriku. Vanad allikad teavad veel, et ta olevat Aleksandria lähedal märtrina surnud ja tema reliikviad olevat 825. aastal viidud Veneetsiasse, kuhu hiljem ehitati tema auks turistidele hästi tuntud basiilika.
Oma evangeeliumi kirjutas Markus 60.–70. aastate paiku. Aleksandria Clemens väidab, et Rooma kristlased olevat tal palunud Peetruse jutluseid ja jutustusi kirja panna. Paistab peaaegu kindel, et Markus redigeeris oma teksti Itaalias ning kasutas selleks Peetruse teadmisi ja seisukohti. Torkab silma, et Peetruse isiku kohta on antud negatiivseid jooni, mis teiste evangelistide juures puuduvad, samas on aga välja jäetud Peetruse esikohta ja häid omadusi puudutavad episoodid. Markus on siin respekteerinud oma õpetaja alandlikku meelt!
Kuna kreeka keel oli sel ajal Rooma impeeriumis üldine suhtlemisvahend, siis kirjutas Markus oma raamatukese elavas ja lihtsas rahvapärases kreeka keeles, nii nagu Vahemere sadamalinnades tollal räägiti (ja mis vihastab klassikalise kirjanduse austajatest lingviste tänapäevani). Tekstis esineb ka mitmeid latinisme, Jeesuse arameakeelsetele väljenditele on lisatud kreeka tõlge.
Markus oli suur kirjanik. Ta on Peetruse kõnest osanud välja noppida üksikasju, mis puuduvad teistes evangeeliumides ning teevad teksti eriti elavaks ja värviküllaseks. Pealegi on see üles ehitatud selliselt, et dramaatiline pinge kasvab iga peatükiga.
Alguses kerkib terve rida küsimusi Jeesuse isiku kohta: kes on see puusepp Naatsaretist, kes teeb haigeid terveks, kihutab kurje vaime välja, annab patte andeks ja üllatab oma ebakonventsionaalse käitumisega. Vastus näib tulevat Peetruse suust: „Sina oled Messias!“ Kuid see Messias on hoopis teistsugune kui poliitiline juht ja päästja, keda rahvas ootab.
Teises osas selgitab Jumal-Poeg ise oma päritolu, oma elu otstarvet ja ette määratud kannatusteed, millest keegi aru ei saa ja mida jüngridki aktsepteerida ei suuda.
Alles Kolgatal, kui Jeesus ristil võiduhõiskega sureb, saab täiesti selgeks, et ta ei olnud poliitiline juht, vaid Jumal. Ja seda tunnistas kõigepealt Rooma ohvitser, pagan, kes seda üllatavat suremist pealt nägi.
Lihtne kõnekeel, kiire ja väljendusrikas sündmustiku kirjeldamine on Markuse ka teatrilavale viinud. Nii on teda „etendatud“ Londonis, Brüsselis, Ateenas, Pariisis.
Markuse evangeelium on lühem kui teised. Umbes tunni ajaga võib selle otsast lõpuni läbi lugeda. Mitmed Markuse imetlejad teevad seda vahetevahel, leides, et iga kord on see lugu neile midagi uut juurde andnud.
1. PEATÜKK
Ristija Johannese kuulutus
1. Jeesuse Kristuse, Jumala Poja, hea sõnumi algus.
2. Nõnda nagu on kirjutatud prohvet Jesaja raamatus: Vaata, ma saadan oma käskjala Sinu palge eele, kes valmistab ette Sinu tee.
3. Hüüdja hääl on kõrbes: Valmistage Issanda tee, tehke sirgeks Tema teerajad.
4. Tuli Ristija Johannes ja kuulutas kõrbes meeleparandusristimist pattude andeksandmiseks.
5. Ja Tema juurde läks kogu Juudamaa ja kõik Jeruusalemma linna rahvas ja kui nad olid oma patud üles tunnistanud, ristis Johannes neid Jordani jões.
6. Ja Johannese riided olid kaamelikarvadest ja ta puusade ümber oli nahkpõll ning ta sõi rohutirtse ja metsmett.
7. Ja ta kuulutas nõnda: „Pärast mind tuleb keegi, kes on minust tugevam ja ma ei ole üldse väärt Tema ees kummardama, et tema kingapaela lahti päästa.
8. Mina ristisin teid veega, Tema aga ristib teid Pühas Vaimus.“
1. Pühakirjast leiame kaks algust: maailma loomine – „Alguses lõi Jumal taeva ja maa“ – ja Jumal-Poja ilmumine inimeste keskele – Hea Sõnumi9 algus –, mis märgib uut otsustavat etappi ajaloos. Enne esimest „algust“ oli tühi maa, kaos,10 teise alguse juhatab sisse rahva mahajäetuse tunne, inimeste ootus, millest kõnelevad prohvetid.
Hea Sõnum on dünaamiline. Ta ei tähenda mitte ainult ajaloolist sündmust, vaid ka vaimse arengu võimalust meile kõigile. Ta „algab“ alati, ta on nagu ammendamatu allikas, millest võib juua iga päev. Kirikuisa Origenes väljendab sama mõtet, kui ta kirjutab: „Õnnelik on see, kes sünnib pidevalt Jumalast. Sest ma ei ütleks, et õige on sündinud Jumalast üks kord, vaid et ta sünnib alati igas oma heas teos.“
Algus on sõna, mis ergutab, inspireerib. Temas tekib midagi, temast läheb välja miski uus, enneolematu, mis areneb edasi. Progress – edasiminek, edukäik, areng – on kristluse loodud mõiste, selgitas ühes sajandivahetuse intervjuus Pariisi peapiiskop kardinal Jean-Marie Lustiger. Ka ristiusk seisab alles oma ajaloo alguses, arvab kardinal, ja paavst Johannes Paulus II kutsub algaval 21. sajandil üles „uueks evangelisatsiooniks“, Hea Sõnumi kuulutamiseks, nagu seda tegi Markus kahe tuhande aasta eest.
2–3. Ootus ei pea olema passiivne. See on pigem ettevalmistuse aeg. Markus tsiteerib siin Jesajat, kes on Messia tulekut kõige võimsamalt ette kuulutanud (Js 40).11 Püha Hieronymus nimetab seda prohvetit Vana Testamendi evangelistiks.
4. Ristija Johannese isiksus tõuseb esile mitmesuguste rabide12keskelt, kes uurisid ja seletasid Toorat (viis Moosese raamatut) ning kogusid enda ümber õpilasi (kuulsal Hillelil olevat neid olnud umbes 80!). Johannese ristimine annab patud andeks, niisiis ületab see kaugelt tavalise rituaalse pesemise. Navarra ülikooli piiblikommentaar märgib, et Johannes näitab seost Vana ja Uue Testamendi vahel: ta on viimane prohvet ja esimene Jeesuse tunnistaja.
5.