Sealjuures sai ta ka iseenda taskuid täita. Sellepärast oli see amet üldiselt põlatud ning vihatud, kuid ka kadestatud.
Leevi järgneb spontaanselt Jeesuse kutsele. Arvatavasti oli ta juba hakanud kahtlema oma elukutse väärtuses. Võibolla kannatab ta ka sellepärast, et teda peetakse koloniaalvõimu käsilaseks. Äraandja! Igatahes võimalus eluviisi muuta rõõmustab teda nii, et ta korraldab oma majas pidusöögi, kuhu tuleb rohkearvuliselt kolleege ja muid tuttavaid, kelle seast on juba mitmed aru saanud, et Jeesuse õpetus on olulisem kui kogu muu „kasu“ meie elus.
16–17. Variseridest kirjatundjad18, kes peavad end teistest paremaks, ei mõista, miks see uus õpetaja käib läbi inimestega, keda „korralik“ seltskond peab patusteks. Kas ta ei märka, et ta annab argumente oma vastastele ning laimajatele? Aga ainult haigetel on vaja arsti. Paljud negatiivsed isikud meie ühiskonnas võiksid muutuda paremaks, kui need paremad kodanikud püüaksid nendega ühendust võtta, neid aidata, anda neile võimalust vaimsete väärtuste avastamiseks. Inimese südant tunneb ainult Jumal. Meie aga peaksime püüdma vaadata tõelist nägu ükskõik millise maski all.
Manihheistlik19 inimkonna jaotamine headeks ja kurjadeks on pealiskaudne ja isegi lapsik. Meis kõigis on midagi halba, oleme kõik kutsutud paremaks saama. Samuti oleme võimelised arenema pühaduse suunas, kui me ainult siiralt tahame.
Paastumisest
18. Johannese õpilased ja variserid paastusid. Ja nad tulid ja ütlesid Jeesusele: „Miks Johannese jüngrid ja variseride jüngrid paastuvad, aga sinu jüngrid ei paastu?“
19. Ja Jeesus ütles neile: „Kas pulmakülalised saavad paastuda nii kaua, kui peigmees on nendega? Nii kaua kui peigmees on nende juures, nad ei saa paastuda.
20. Aga tulevad päevad, mil peigmees nende juurest ära viiakse, küll nad siis paastuvad sellel päeval.
21. Keegi ei õmble vanale kuuele uut riidetükki, muidu kisub uus paik kulunud riide küljest ja käristab selle veel hullemaks.
22. Ja keegi ei kalla värsket veini vanadesse lähkritesse, muidu vein ajab lähkrid lõhki ja nõnda läheb vein kaduma ning lähkrid samuti. Aga värske veini peab panema uutesse lähkritesse.“
18–22. Kirjatundjad nurisevad ja kritiseerivad kõike. Ristija Johannese jüngrid paastusid, variseride õpilased paastuvad, Jeesus oma sõpradega aga pidutseb … Nad ei tea veel, et Jeesuse sünniga – Jumala inimesekssaamisega! – on alanud uus ajastu, milles hakkavad kehtima uued reeglid. Kristuse õpetus on uus vein, mida ei sobi panna vanadesse lähkritesse. Oluline osa Moosese seadusest jääb püsima, aga tavad ja kombed peavad radikaalselt muutuma. Kristuse õpetus viib judaismi täiusele, kirjutab kardinal Lustiger.
Hingamispäevast
23. Ja ühel hingamispäeval juhtus Jeesus minema läbi viljapõldude ja Tema jüngrid hakkasid teed kõndides viljapäid katkuma.
24. Aga variserid ütlesid Talle: „Vaata, nad teevad hingamispäeval, mida ei tohi teha!“
25. Ja Tema ütles neile: „Kas te pole kunagi lugenud, mida tegi Taavet, kui tal häda kätte tuli ja tema ning tema kaaslased olid näljas?
26. Kuidas ta astus Jumala kotta ülempreester Ebjatari ajal ning sõi ära vaateleivad, mida ainult preestrid tohivad süüa, ja andis neid isegi oma kaaslastele.“
27. Ja Ta ütles neile veel: „Hingamispäev on tehtud inimese jaoks ja mitte inimene hingamispäeva jaoks.
28. Nõnda on Inimese Poeg ka hingamispäeva isand.“
23–24. Hingamispäev ehk sabat oli pühendatud Jumalale (vt 2Ms 20:8–11, 5Ms 5:14). Jahve20 ise määras nädala seitsmenda päeva inimestele ja ka loomadele puhkuseks. Põhimõtteliselt ei tohi sel päeval käsile võtta ühtegi mitte hädavajalikku tööd, mis takistab vaimset süvenemist. Meil kõigil on ju reeglipäraselt tarvis vaikust ja rahu, et segamatult palvetada ning oluliste küsimuste üle järele mõelda. Aja jooksul koostati nimekiri töödest, mida sabatipäeval teha ei tohtinud. Jeesuse ajal oli neid juba 39. Ka viljalõikus kuulus keelatud tegevuste hulka. Nii et kui jüngrid viljapäid katkusid ja sealt teri sõid, pidasid variserid seda „lõikuseks“!
25–27. Igal nädalal toodi Iisraeli kaheteistkümne suguharu nimel templisse Jumala auks kaksteist leiba. Need nn vaateleivad jäid sinna terveks nädalaks, ja kui uued sisse toodi, tohtisid preestrid – ja ainult nemad – eelnevad ära süüa.
Viljapeade episood näitab, et seadustest ning tavadest ei tohi pimesi kinni hoida. On kõrgemaid väärtusi, millega peame arvestama. II Vatikani kirikukogu tuletab meelde, et „sotsiaalne kord ja selle edu peavad alati isikute heaks tulema; asjad on allutatud isikutele ja mitte ümberpöördult“. Kui õiglus ning armastus seda nõuavad, siis võib kõikidest reeglitest üle astuda.
28. „Inimese Poeg“ (kreeka keeles ho hyios tou anthropou) on väljend, mille üle on palju vaieldud. See esineb juba Hesekielil, kes seostab heebrea ben-adam (aramea bar-nasa) asesõnaga kolmanda isiku kohta. Taanielil esindab Inimese Poeg Jumala püha rahvast: ta tõuseb maa pealt Jumala trooni ette, et sealt vastu võtta võim kogu inimkonna üle (Tn 7:13).
Navarra piiblikommentaar väidab, et Jeesus eelistas seda väljendit „Taaveti pojale“ ja „Messiale“, sest viimased olid tol ajal liiga natsionalistliku värvinguga. Huvitav on märkida, et Jeesus räägib Inimese Pojast alati kolmandas isikus.
3. PEATÜKK
Kuivanud käega inimene
1. Ja Jeesus läks jälle sünagoogi. Ja seal oli inimene, kellel oli kuivanud käsi.
2. Ja Teda peeti silmas, et näha, kas Ta teeb terveks hingamispäeval, et nõnda saaks Tema peale kaevata.
3. Ja Tema ütleb inimesele, kelle käsi oli kuivanud: „Tule, seisa siin keskel.“
4. Siis Ta ütleb neile: „Kas hingamispäeval on lubatud teha head või halba, elu päästa või ära võtta?“ Aga nemad jäid vait.
5. Ja vaadates neid vihase pilguga ja tundes kurbust nende südame pimeduse pärast, ütleb Ta inimesele: „Siruta oma käsi välja!“ Ja tema sirutas, ja ta käsi sai terveks.
6. Siis variserid läksid kohe välja koos heroodeslastega Tema vastu nõu pidama, mil viisil nad võiksid Ta hukka saata.
1–3. Armastuse seadus nõuab ligimese aitamist ja päästmist ükskõik millisel tähtpäeval või millises olukorras. Atroofia ehk elundi kõhetumise parandamise küsimus annab hea näite hingamispäeva perverssest pühitsemisest. See ei nõua mingit erilist „tööd“, piisab öeldud sõnast. Kuid variseride kiuslikkus otsib hoolega kõikvõimalikke süüdistusi Jeesuse vastu.
4. Jeesuse küsimus paneb südametunnistuse olulise valiku ette: kas teha head (ja parandada viga) või teha halba (näiteks panna pead kokku ja arutada, kuidas ligimest auku ajada); kas päästa elu (anda tagasi jõud) või see ära võtta (jätta teine oma hädaga üksi ja vaadata külmalt pealt, kuidas ta kõngeb). Terve mõistus peaks ise meie käitumist kontrollima. Samuti kui lammas kukub kaevu, tuleb ta sealt välja tõmmata, olgu siis hingamispäev või mitte (vt Mt 12:11–12).
5. Jeesuse pilk näeb südame põhja. Seda pilku mainivad evangelistid mitmes kohas. Ainult siin öeldakse, et Ta oli vihane variseride silmakirjalikkuse peale. Aga Jumala „viha“ on seotud kurbusega: Tema ei soovi karistada ega kätte maksta, vaid loodab, et me ükskord oma pimedusest ning tigedusest välja võitleme.
6. Variserid moodustasid juutide vaimse eliidi. Heroodeslased21 kogunesid kuninga ümber, nende „partei“ kasutas oma seisundit poliitiliste ja majanduslike hüvede kindlustamiseks. Variserid ja heroodeslased ei ole kunagi omavahel läbi saanud, kuid nüüd ühinevad nad Jeesuse vastu. Mõlemad kardavad Teda: esimesed leiavad,