orjale Oneesimosele, kes oli kodust põgenenud ja Pauluse juurest abi otsinud. Paulus oli sel ajal vangis, kuid siiski suhteliselt vaba, et välismaailmaga kontakti pidada. Ta tohtis vahetevahel ka koos valvuriga linnas käia.
Oneesimos laseb end ristida ja Paulus saadab ta oma isanda juurde tagasi koos kirjaga, milles ta palub orja mitte karistada, andes isegi mõista, et ta tuleks vabaks lasta. Siinkohal on huvitav märkida, et ka Cicero oli kord ühe põgenenud orja kaitseks välja astunud.
Kuna ristiusu järgi on kõik inimesed vennad, Jumala lapsed, siis muutub ka suhtumine orjadesse. Paljud kristlased lasksid oma orjad vabaks. Aga kuna Paulus ei mõista orjapidamist selge sõnaga hukka, siis on paljud põikpead, kes Pühakirja ei loe ega Kristuse õpetust ei järgi, õigustanud sajandite jooksul orjapidamist just selle Pauluse kirja põhjal.
See, kes avab end Jumala tarkusele, „mõõdab“ sündmusi ning olukordi Jumala valguses ja saab vaimselt rikkaks. Ja seda rikkust tuleb pidevalt juurde. Sellele ei jõua ega tohigi piiri panna. „Kui sa ütled, nüüd aitab, siis sa oled kadunud,“ kirjutab Augustinus oma „Jutlustes“. Kui uut energiat juurde ei tule, kahaneb ka endine. Ja nõnda kaotab see, kellel on vähe, veel oma viimasedki hüved ning võimalused.
Mõistujutud seemnest ja sinepiivast
26. Ja Ta ütles: „Nõnda on Jumala riik: nagu inimene viskab seemne maha.
27. Kas heidab magama või tõuseb üles, ööl ja päeval seeme idaneb ning kasvab, ilma et ta teaks, kuidas.
28. Iseenesest kannab maa vilja: kõigepealt orast, siis päid, seejärel täit nisutera pea sees.
29. Aga kui vili on küps, saadab ta kohe sirbi, sest lõikusaeg on käes.“
30. Ja Ta ütles veel: „Millega võrdleksime Jumala riiki või millise mõistujutuga teda kujutaksime?
31. Ta sarnaneb sinepiivaga, mis on, kui teda mulda külvatakse, kõige väiksem kõigist seemneist, mis maa peal on.
32. Ja kui ta on külvatud, siis ta tõuseb ja kasvab suuremaks kõigist aedviljadest ja ajab nii suured oksad, et taeva linnud võivad pesitseda tema varjus.“
33. Ja Ta õpetas neile Jumala Sõna paljude selliste mõistujuttudega, nii nagu nad suutsid kuulda.
34. Aga ilma mõistujututa Ta ei rääkinud neile, kuid omavahel olles seletas Ta oma jüngritele kõik ära.
26–29. Jumala sõna on nagu seeme. Tema areng ei olene külvajast ega lõikajast, Jumal annab elu ja paneb kasvama (vrd 1Kr 3:7). Jumala Sõna on elulise tähtsusega, sest inimene ei ela ainult leivast.
Jumal ise külvab inimese südamesse, kuid ta külvab ka inimeste kaudu. „Minge kõike maailma,“ ütleb Jeesus (Mk 16:15). Misjonitöö kuulub kristlase kohustuste hulka, aga see ei tähenda paganatele oma ideede pealesurumist või võimutungi rahuldamist, vaid võimaluse andmist Kristuse sõnumi tundmaõppimiseks.
30–32. Näide sinepiivast ennustab Kiriku arengut. Alguses seisab paljudele ajaloolastele kahe silma vahele jäänud Jumal-Poja inkarnatsioon ning käputäis jüngreid ühe ristilöödu õpetust kuulutamas. Ja ometi liigub Hea Sõnum mööda Rooma impeeriumi maanteid ja vallutab pidevalt uusi maid ning rahvaid.
Teataval määral sobib see võrdlus ka inimese sisemise kasvamisega. Kui Sõnale antakse „head mullapinda“, siis võib see ka argielus võtta üllatavaid vorme. Psalm 92:13 kinnitab, et „õige inimene kasvab nagu Liibanoni seedripuu“.
33–34. Rahvast õpetas Jeesus just nimelt mõistujuttudega, sellal kui Ta jüngritele õpetas ka saladusi, mida Ta seletas nendega omavahel olles (vt Mk 4:10–12).
Vaigistatud torm
35. Ja samal päeval, kui õhtu jõudis, ütleb Ta neile: „Sõitkem üle teisele kaldale.“
36. Ja nad saadavad rahvahulga minema ja võtavad Tema kaasa, nagu Ta paadis oli. Ka teisi paate tuli Temaga kaasa.
37. Siis tõusis tugev tuulepööris ja lained lõid paati, nii et see sai juba vett täis.
38. Ja Tema oli paadi päras padjal magamas. Ja nad äratavad Ta üles ja ütlevad Temale: „Õpetaja, kas Sa ei hooli, et me hukkume?“
39. Ja Tema ärkas üles, ähvardas tuult ja ütles järvele: „Jää vait, ole rahulik!“ Ja tuul rauges ning järgnes sügav vaikus.
40. Ja Ta ütleb neile: „Miks te olete nii arad? Kas teil ei ole veel usku?“
41. Ja neil hakkas suur hirm ja nad ütlesid üksteisele: „Kes Tema küll on, et isegi tuul ja järv kuulavad Tema sõna?“
35–41. Kummaline seiklus tormisel järvel. Jeesuse jumalik võim valitseb tuult ja veekogusid. Imeline tundub juba see, et Jeesus suudab magada, kuigi vesi pritsib üle parda ja torm mühiseb pea kohal. Jüngritel on hirm. Hirm enda pärast. Usk nõuaks sel puhul teadmist, et Jumal-inimene ei saa põhja minna, et Tema juuresolek kindlustab pääsemise ka siis, kui paadid puruks pragisevad. „Kas teil ei ole VEEL usku?“ Iga üllatav moment kooselus Jumalaga toob juurde veendumust, et Kristus on Päästja. Kuid samas võib iga uus hädaoht seda teadmist kõigutada. Tõe äratundmise eest peab võitlema iga päev.
Ka meile on see õpetuseks. Maa võib väriseda ja pommid taevast alla sadada, kuid kõik toimuv allub Jumala kontrollile. „Kui ma kõnniksin ka pimedas kuristikus, ei kardaks ma kurja …“ laulab psalmist (Ps 23). Julgustav lause „ärge kartke“ esineb Piiblis üsna sageli. Johannes Paulus II tegi selle aktuaalseks meie ajastule. Aga kui meie usaldusele ning Jumala juuresolekule vaatamata juhtub midagi kohutavat, siis peame meeles pidama, et antud kontekstis, mille ulatust me ei suuda alati ära tunda, oli selline sündmus mingil viisil vajalik.
5. PEATÜKK
Gerasa kurjast vaimust vaevatu
1. Ja nad tulid järve teisele kaldale gerasalaste maale.
2. Ja kui Jeesus paadist välja astus, tuli Talle äkki hauakambrite keskelt vastu roojase vaimuga inimene,
3. kelle eluase oli hauakambrites ja keda ei suutnud keegi iialgi kinni pidada, ka ahelatega mitte.
4. Sest teda oli juba sageli pandud jalaraudu ja ahelaisse, aga iga kord oli ta rebinud oma ahelad katki ja kiskunud puruks jalarauad, nii et keegi ei suutnud teda taltsutada.
5. Ööd ja päevad läbi hulkus ta haudade vahel ja mägedes, karjus ja tagus end kividega siniseks.
6. Ja nähes kaugelt Jeesust, hakkas ta jooksma ja kummardas Tema ette maha
7. ja ütles karjudes valju häälega: „Mis Sa minust tahad, Jeesus, Kõigekõrgema Jumala Poeg? Ma vannutan Sind Jumala nimel, ära piina mind!“
8. Sest Jeesus ütles temale: „Mine välja, roojane vaim, sellest inimesest!“
9. Ja Ta küsis temalt: „Mis on su nimi?“ Ja ta ütleb Temale:
10. „Minu nimi on Leegion, sest meid on palju.“ Ja ta palus Teda kangesti, et Ta ei saadaks neid sellelt maalt välja.
11. Aga nüüd oli seal mäe peal suur seakari söömas.
12. Ja nad palusid Teda, öeldes: „Saada meid sigadesse, et me nende sisse läheme.“
13. Ja Ta andis neile loa. Ja kui roojased vaimud olid inimesest välja läinud, läksid nad sigade sisse. Ja kari sööstis suure hooga järsult kaldalt järve – neid oli ligi kaks tuhat – ning uppus järves.
14. Seakarjused aga põgenesid ja levitasid seda uudist linnas ja maal. Rahvas läks välja vaatama, mis juhtus.
15. Ja nad tulevad Jeesuse juurde ja näevad seda, kes oli kurjast vaimust vaevatud, kelles oli olnud Leegion, ja see istus nüüd riides ja selge aruga, ja neil hakkas hirm.
16.