Fanny de Sivers (autor) Arne Hiob (koostaja)

Evangeeliumiga maailmateedel. Kogutud teosed IV


Скачать книгу

Jeesuse ümber

      7. Ja Jeesus läks oma jüngritega ära järve poole. Ja Talle järgnes suur rahvahulk Galileast ja Juudamaalt

      8. ja Jeruusalemmast ja Idumeast ja sealtpoolt Jordanit ja Tüürose ja Siidoni ümbrusest – ilmatu suur rahvahulk tuli Tema juurde, kui saadi kuulda, mida kõike Ta tegi.

      9. Ja Ta ütles oma jüngritele, et need hoiaksid Talle varuks ühe paadi, et pääseda rahvamassi trügimisest.

      10. Sest Ta tegi terveks paljusid, nii et kõik need, kel oli mingi häda, tungisid Talle peale, et Teda puudutada.

      11. Ja roojased vaimud, kui nad nägid Teda, langesid Ta ette maha ja kisendasid: „Sina oled Jumala Poeg!“

      12. Aga Ta ähvardas neid ägedalt, et nad ei kuulutaks, kes Ta on.

      7–12. Jeesuse jumalik võim tegi terveks. Pole imestada, et igasuguste tõbedega joosti Tema järele. Ka teistes evangeeliumides kirjeldatakse rahvahulkade kogunemist Jeesuse ümber. Kes ei sooviks endale vaimset ja ka füüsilist tervist? Tänapäeval suudame me Jeesust paluda ja „puudutada“ sakramentide kaudu. Jumal-inimene teeb terveks, kui me Teda usaldame (Aquino Thomas).

      Kaheteistkümne apostli valimine

      13. Siis läks Ta üles mäe peale ja kutsus enda juurde neid, keda Ta ise tahtis, ja need tulid Tema juurde.

      14. Ja Ta valis välja kaksteist, et need oleksid Temaga ja et Ta võiks neid saata jutlustama

      15. ja et neil oleks võim kurje vaime välja ajada.

      16. Nõnda seadis Ta need kaksteist ja Siimonale Ta andis nimeks Peetrus.

      17. Siis Ta valis Sebedeuse poja Jaakobuse ja tema venna Johannese ning pani neile nimeks Boanerges, see tähendab Kõuepojad.

      18. Ja Andrease ja Filippuse ja Bartolomeuse ja Matteuse ja Tooma ja Alfeuse poja Jaakobuse ning Taddeuse ja Siimona liignimega „innukas“,

      19. ja Juudas Iskarioti, kes Tema ära andis.

      13. Kutsumise aluseks on Jumala tahtmine. Tema kutsub ja näitab teed. Asjade edasine käik oleneb inimese vastusest.

      14–19. Jeesus valib kaksteist apostlit. Kreeka apostolos on tuletatud tegusõnast apostello, st „saatma, läkitama“. Apostel on niisiis saadik, kes peab täitma mingit kindlat ülesannet. Eriti tähelepanuväärne on apostlite arv: neid on kaksteist nagu Iisraeli patriarhe, kes nüüdsest peale esindavad Jumala rahvast. Nõnda kinnitab Jeesus sidet Vana ja Uue Testamendi vahel.

      Apostlite ülesandeks on kuulutada evangeeliumi ja juhtida ristirahva elu. Nad moodustavad kompaktse grupi ja saavad osa Jeesuse jõust, et teha haigeid terveks ja ajada välja kurje vaime. Esimeseks neist saab Siimon (Shimon ben Jona), kellele Jeesus annab nimeks „Kalju“, (aramea keeles Kepha, kreeka keeles Petros) ja kelle peale Jumal ehitab Kiriku (Mt 16:18).

      Nimekirjas viimane on Juudas Iskariot, st Keriot, „see, kes Tema ära andis“. Kui ta rühmast välja langeb, valitakse tema asemele Mattias (Ap 1:26).

      Jeesuse sugulaste rahutus

      20. Ja Ta tuli tagasi koju ja jälle tuli kokku rahvahulk, nii et nad ei saanud leibagi süüa.

      21. Ja kui Tema omaksed seda kuulsid, tulid nad Teda kinni võtma, sest nad ütlesid: „Ta on arust ära.“

      20–21. „Normaalsel“ inimesel on tavaliselt raske mõista, et keegi käitub hoopis teisiti kui tema. Kui palju ülekohut tehakse just enese võimete või harjumuste nimel: „Kui mina saan, kuidas siis sina ei saa; kui mina jõuan, siis pead ka sina jõudma; kui mulle paistab asi täiesti selge, kuidas siis sina sellest aru ei saa“ jne.

      Jeesuse omaksed ehk ligemad sugulased olid arvatavasti usklikud inimesed, kes palvetasid iga päev ja täitsid oma kohustusi. Vaevalt aga keegi oleks tulnud mõttele jätta oma pere ning amet maha ja hakata mõneks rändjutlustajaks. Miks Jeesus seda tegi, sellest ei saanud vist keegi aru ja seda polnud Jeesus neile ka seletanud. Lõhe perekonnaga paistab siin selge. Peale selle kujunes Jeesuse kõnelemine revolutsiooniliseks, mis ehmatas vaikse rutiiniga harjunud kuulajaskonda ja tõmbas endale juhtiva kihi vaenulikkuse. Sugulastel võis hakata hirm: kas Jeesus tõesti ei märka, et ta seab hädaohtu oma tuleviku? Kas tema tegevus ei ole viimaks enesetapjalik? Peab olema peast põrunud, et sellise väljavaatega nõustuda.

      Kirjatundjate laim

      22. Aga kirjatundjad, kes olid tulnud alla Jeruusalemmast, ütlesid: „Ta on Peltsebuli käes“ ja „Ta ajab kurje vaime välja kurjade vaimude vürsti abiga.“

      23. Ja Jeesus kutsus nad enda juurde ja rääkis neile mõistu: „Kuidas saab saatan ajada välja saatanat?

      24. Kui kuningriik on seesmiselt lõhenenud, siis ei saa see kuningriik püsida.

      25. Ja kui üks pere on sisemuses lõhenenud, siis ei saa see pere püsida.

      26. Ja kui nüüd saatan iseendale vastu hakkab ja iseeneses lõheneb, siis ta ei saa enam püsida, vaid tal on ots käes.

      27. Keegi ei saa ühe tugeva mehe majja sisse tungida ja tema asju ära viia, kui ta teda kõigepealt kinni ei seo, ja alles siis saab ta tema maja riisuda.

      28. Tõesti, ma ütlen teile: kõik patud antakse inimlastele andeks, ka teotamised neile, kes on teotanud,

      29. see aga, kes teotab Püha Vaimu, sellele ei ole andeksandmist iialgi, vaid ta on süüdi igaveses patus.“

      30. Nad ju ütlesid: „Temal on roojane vaim.“

      22–27. Teada on, et ka kuratlikud jõud võivad imesid teha. Võibolla panid just Jeesuse revolutsioonilised sõnad ja teod kirjatundjaid kahtlema Tema Jumala-truuduses. Keegi, kes ei respekteeri hingamispäeva ja julgeb veel kritiseerida neid, kes seda peavad, ei saa olla õige inimene.

      Peltsebul oli deemonite vürst, arvatavasti sama, mis mitmetes käsikirjades Peltsebub, keda peeti jumalaks vilistide23 linnas Ekronis (Akkaron). Sõna tähendab „Kärbeste jumal“. Nimi Peltsebul, mis paistab tõenäoline, tähendab aga „sõnniku jumal“ ja sõnnikuks peavad juudid paganate ohvritalitusi. Jeesus nimetab teda Saatanaks, st „vastaseks“, kelle käest ta võtab ära võimu maailma üle.

      Jeesus tunnistab, et saatan on isik, mitte allegooria ega sümbol. Nagu juba eelpool märgitud, ei tegutse saatan üksi, vaid tal on rohkearvuliselt käsilasi. Millised on nende omavahelised suhted, seda me ei oska ette kujutada, kuid Jumala-vaenulikes plaanides on nad kindlasti kõik ühel meelel.

      28–30. Jumal võib andestada kõik üleastumised. Suur osa teotamisi tuleneb teadmatusest, patupimedusest, inimlikust väiklusest. Kui me oma teotamisvormid ära tunneme, siis näeme oma kõige inetumat nägu ja meil hakkab häbi. Püha Vaim, kes on valguse allikas, laseb meil vaadata enda südamesse ja aru saada, mis meis on vigane või vale. Kui me aga seda valgust vastu ei võta, siis loobume ise andestusest, paranemisest. Jumal võtab meid liiga tõsiselt, et meile väevõimuga andestust peale suruda. Teotus Püha Vaimu vastu tähendab vaimset enesetappu.

      Kirjatundjad pidid mõistma Jeesuse pühadust. Kuid nad kuulutasid, et Tal on roojane vaim, lootuses, et sellise ehmatava uudisega saab rahvast eemale ajada. Nende enda vaim oli roojane, täis valet ja pahatahtlikkust.

      Jumal-Poja tõeline perekond

      31. Siis tulevad tema ema ja Tema vennad. Nad seisid väljas ja saatsid Teda kutsuma.

      32. Aga Tema ümber istus rahvahulk, kui Talle öeldi: „Vaata, Su ema ja Su vennad ja Su õed seisavad väljas ja otsivad Sind.“

      33. Kuid Tema vastab neile: „Kes on mu ema ja kes on mu vennad?“

      34. Siis laskis Ta pilgul