tähendab vend sugulast üldiselt. „Vend“ võis olla ka näiteks onu- või tädipoeg: 1Ms 13:8 ja 14:14 on Abraham ja Lott vennad, aga 1Ms 12:5 ja 14:12 on Lott Abrahami vennapoeg. Samuti nimetatakse Laabanit Jaakobi vennaks (1Ms 29:15), kuigi ta oli tema ema vend (1Ms 29:10) jne. Sugulussuhete märkimisel on nii heebrea kui aramea keelel üllatavalt väike sõnavara.
Jeesuse „õed ja vennad“ olid arvatavasti kõik usklikud inimesed, kes palvetasid iga päev ja täitsid oma kohustusi.
Kolgatal risti all selgub, et Maarjal polnud teisi lapsi peale Jeesuse. Surija annab ema oma õpilase Johannese hoolde (Jh 19:26–27). Muide, Kiriku õpetus pole Maarja neitsilikkust ega Jeesuse ebaharilikku sünnilugu kunagi kahtluse alla seadnud.24
Jeesus ei eita sugulussidemete tähtsust, kuid Ta annab mõista, et seos Jumalaga ühendab palju tugevamini kui perekond või suguvõsa. Nõnda peab ka sõprus vastu kõigile elutormidele, kui see toetub Kristusele. Kõik truudusevormid ammendavad jõudu Jumalast.
4. PEATÜKK
Mõistujutt külvajast
1. Jeesus hakkas uuesti õpetama järve ääres. Ja Tema juurde tuli kokku nii tohutult suur rahvahulk, et Ta pidi astuma paati ja istuma järvel. Ja kogu rahvahulk oli järve ääres maal.
2. Ja Ta õpetas neile palju asju mõistujuttudega. Ja Ta ütles neile oma õpetuses:
3. „Kuulake! Külvaja läks välja külvama.
4. Ja juhtus, kui Ta külvas, et mõned terad kukkusid tee äärde ja linnud tulid ning sõid need ära.
5. Ja mõned kukkusid kivisele pinnale, kus ei olnud palju mulda, ja need idanesid kohe, sest neil ei olnud sügavat mulda.
6. Aga kui päike tõusis ja kõrvetas, siis kuivasid taimekesed ära, sest neil ei olnud juuri.
7. Ja mõned seemned kukkusid ohakate sekka. Need tõusid ja lämmatasid nad ära ja nemad ei andnud vilja.
8. Ja mõned kukkusid heasse mulda ja andsid vilja: nad sirgusid ja kasvasid ning kandsid vilja kolmekümne- ja kuuekümne- ja sajakordselt.“
9. Ja Ta lisas juurde: „Kel on kõrvad kuulmiseks, see kuulgu!“
10. Kui Ta jäi üksi, siis küsisid need, kes Tema ümber olid koos kaheteistkümnega, selle mõistujutu tähendust.
11. Ja Tema ütles neile: „Teile on antud tunda Jumala riigi saladus, aga neile, kes on väljaspool, sünnib kõik mõistujuttudes,
12. et nad vaadates vaataksid, aga ei näeks, ja kuuldes kuuleksid, aga ei saaks aru, et nad ei pöörduks ja et neile ei antaks andeks.
13. Ja Ta lisas: „Te ei tea selle mõistujutu tähendust? Kuidas te võite siis aru saada kõigist teistest mõistujuttudest?
14. Külvaja külvab Sõna.
15. Need, kes on tee ääres, on inimesed, kellesse Sõna külvatakse, aga kohe, kui nad on kuulnud, tuleb saatan ja viib ära Sõna, mis neisse on külvatud.
16. Nõndasamuti on need, kelles seeme langeb kivisele pinnale: kui need kuulevad Sõna, võtavad selle kohe rõõmuga vastu,
17. aga neis ei ole juuri ja nad on muutlikud; kui Sõna pärast tuleb häda või tagakiusamist, lasevad nad end kohe segadusse viia.
18. Ja on ka neid, kelles seeme kukub ohakate keskele, need kuulevad küll Sõna,
19. aga argielu mured ja rikkuse petlik võlu ja paljud muud himud tungivad nende südamesse ja lämmatavad Sõna ning see ei kanna vilja.
20. Ja on ka neid, kellele seeme langeb heasse mulda. Need kuulevad Sõna ja võtavad tema vastu ja kannavad vilja kolmekümne- ja kuuekümne- ja sajakordselt.“
1–9. Jeesus ei esita teooriaid ega dogmasid. Ta jutustab lugusid igapäevaelust ja need on sageli seotud tööga. Johannes Paulus II loeb üles kõik ametid, mis on valitud mõistujuttude25 ja õpetuste aluseks: karjane, põllumees, arst, kirjatundja jne. Konkreetsete näidete abil saab õpetuse sisu palju elulähedamaks ning selgemaks.
Seeme idaneb, kasvab ja kannab kunagi vilja. Aga talle peab andma võimaluse kasvada. Jumal külvab igale poole, ka kõige võimatumatesse kohtadesse. Ja meie vastutame selle eest, milliseks kujunevad selle helduse tagajärjed. „Igaüks on saanud oma osa,“ kirjutab püha Franciscus Salesist, „nagu külvatud seeme, mis langeb mitte ainult heasse mullapinda, vaid ka teeradadele, ohakate vahele ja kivide peale. Nii et keegi ei saa end vabandada Lunastaja ees, kui ta ei kasuta seda rikkalikku Lunastust oma päästmiseks.“
10–12. Nagu juba märgitud, pole mõistujutt määratud tõetera peitma, vaid hoopis vastupidi, tegema õpetust arusaadavaks kõigile, ka inimestele, kel puudub kõrgem haridus, igasugune filosoofiline „treening“. Aga alati on olnud tarku tegelasi, kes teavad kõike paremini ja peavad end kõigis küsimustes kõige arukamateks nagu Jeesuse aegsed kirjatundjad. Need kuulevad ainult seda, mis neile meeldib, ja vaatavad mööda probleemidest, mis võiksid neid häirida. Sellepärast ei saa neid ka vaimselt aidata. Selline „mittenägemine ja mittekuulamine“ – Jeesus tsiteerib siin Jesajat (Js 6:9–10) – väljendab pattu Püha Vaimu vastu, millest oli juttu eelmises peatükis.
13–20. Võimalike arusaamatuste vältimiseks annab Jeesus oma mõistuloole põhjaliku kommentaari. Tõsiasi, et Markus selle täielikult kirja paneb, tähendab, et see Meistri jutt avaldas apostlitele tugevat mõju.
Mõistujutt, kreeka parabolē, on võrdlus, mille sügavam tähendus jääb teatavas mõttes mõistatuslikuks ja mille kuulaja peab ise välja otsima.
Mõistujutud lambist ja mõõdust
21. Ja Ta ütles neile: „Kas lamp tuuakse tuppa selleks, et teda panna vaka või voodi alla? Kas mitte selleks, et ta lambijalale pandaks?
22. Sest ei ole midagi peidetut, mis ei peaks avalikuks saama, ja ei ole midagi salajast, mis ei peaks päevavalgele tulema.
23. Kui kellelgi on kõrvad kuulmiseks, siis kuulgu.“
24. Ja Ta ütles neile veel: „Pange tähele, mida te kuulete. Selle mõõdu järgi, millega teie olete mõõtnud, mõõdetakse ka teile, ja teile lisatakse veel juurde.
25. Sest kellel juba on, sellele antakse, ja kellel ei ole, selle käest võetakse ära seegi, mis tal on.“
21–23. Lambiloo õpetusel on kaks aspekti. Kristus on nagu lamp, mis on määratud maailma valgustama. Oleks absurdne peita Tema päästvaid sõnu mitmesuguste rumalate kaalutluste alla. Need peab kogu inimkonnale kuuldavaks tegema.
Jumalariik on valguse riik nii siinses dimensioonis kui ka tulevas. Selles ei kao ega unune mingi tõeluse osa. Ka kõik see, mida me arvame salajas tegevat, tuleb ajaloo lõpus avalikuks, sest sellel, mida me teeme, on juba praegu pealtvaatajaid ja tunnistajaid. Peaksime teadma, et ühtegi kurja tegu ei saa nõnda maha matta, et Jumal seda ei näeks.
24–25. Võrdõiguslikkus ei ole Prantsuse revolutsiooni väljamõeldis. Sellest on juttu juba Piiblis. Moraalsel pinnal on meil kõigil samad võimalused ning samad kohustused. Meile kõigile antakse võimalus kujundada oma elu. Ja selle järgi, kuidas me suhtume oma ümbrusesse, kuidas me kohtleme oma ligimest, kuidas me „mõõdame“ väärtusi ja vahekorda Jumalaga, areneb ka meie elukäik nii füüsilises kui metafüüsilises dimensioonis.
Tuleb meeles pidada, et Jeesus ei lahenda kunagi konkreetseid argielu küsimusi. Ta ei mõista hukka Rooma okupatsiooni, ei nõua demokraatlikku riigikorda ega ütle, kuidas lapsed peavad jagama isa varandust. Tema juhtnöörid on üldised ja sellega kehtivad kõikjal. Armasta ligimest nagu iseennast … Kui sa sellega hakkama saad, siis taipad ka, kuidas sa pead käituma ja igapäevaseid probleeme lahendama.
Kristlane, kes ei mõtle oma Meistri sõnu lõpuni, ei märka vahel ise oma vasturääkivusi. Võtame