Erich Kärstner

Veel üks Lotte


Скачать книгу

paugub uks. Kiiresti, nagu teolt tabatud, laseb Lotte käed langeda.

      Luise istub oma sõbrataridega aiamüüril, kulm kurjalt kortsus.

      „Mina seda küll ei lubaks,” ütleb Trude, tema klassikaaslane Viinist. „Tulla niimoodi häbematult siia, sinu nägu peas!”

      „Mis ma siis pean tegema?” küsib Luise vihaselt.

      „Kratsi tal nägu puruks!” õpetab Monika.

      „Kõige parem – hammusta tal nina peast!” soovitab Christine. „Siis oled kogu kupatusest ühe hoobiga lahti!” Sealjuures kõlgutab ta mõnuga jalgu.

      „Niimoodi teise vaheaeg untsu ajada!” pomiseb Luise tõsise nördimusega.

      „Ega siis tema sinna midagi parata saa,” seletab paksupõseline Steffie. „Kui keegi tuleks ja näeks välja samasugune nagu mina…”

      Trude naerab. „Sa ei usu ju ise ka, et keegi teine nii tobe oleks ja sinu näoga ringi jookseks!”

      Steffie mossitab. Teised naeravad. Isegi Luise nägu tõmbub muigele.

      Siis kõlab gong.

      „Metsloomade toitmine!” hüüab Christine. Ja tüdrukud hüppavad müürilt alla.

      Söögisaalis ütleb proua Muthesius preili Ulrikele: „Paneme oma väikesed teisikud kõrvuti istuma. Võib-olla aitab radikaalne ravikuur!”

      Lärmates suundub lastevool saali. Lükatakse taburette. Tüdrukud, kellel on toimkond, tassivad auravaid supitirinaid laudadele. Teised täidavad ettesirutatud taldrikuid.

      Preili Ulrike astub Luise ja Trude taha, koputab Trudele tasakesi õlale ja ütleb: „Sina istud Hilde Sturmi kõrvale.”

      Trude pöörab ümber ja tahab midagi vastata. „Aga…”

      „Ei mingit vasturääkimist, eks ole!”

      Trude kehitab õlgu ja istub mossitades ümber.

      Lusikad klõbisevad. Luise kõrval on koht tühi. On imekspandav, kui palju pilke võib endale tõmmata tühi istekoht.

      Siis pöörduvad kõigi pilgud nagu käsu peale ukse poole. Lotte on sisse astunud.

      „Siin sa lõpuks oledki,” ütleb preili Ulrike. „Tule, ma näitan sulle su koha kätte.” Ta toob vaikse, tõsise patsikandja laua juurde. Luise ei tõsta pilku, vaid kühveldab endale raevukalt suppi sisse. Lotte istub kuulekalt Luise kõrvale ja võtab lusika, ehkki ta kõri on nagu kinni nööritud.

      Teised väikesed tüdrukud piiluvad põnevil seda tähelepanuväärset paari. Kahe või kolme peaga vasikas ei saaks ka huvitavam olla. Paksul punnpõsksel Steffie’l on põnevusest suugi pärani.

      Luise ei suuda end enam kauem taltsutada. Ja ta üldse ei tahagi. Kõigest jõust virutab ta laua all Lottele vastu säärt.

      Lotte võpatab valu pärast ja pigistab huuled kõvasti kokku.

      Täiskasvanute lauas ütleb kasvataja Gerda pead raputades: „Lihtsalt arusaamatu! Kaks võhivõõrast tüdrukut – ja selline sarnasus!”

      Preili Ulrike arvab mõtlikult: „Võib-olla on nad astroloogilised kaksikud.”

      „Mis asi see siis on?” küsib preili Gerda. „Astroloogilised kaksikud?”

      „Olevat inimesi, kes teineteisega täiesti sarnanevad, ilma et nad kaugeltki sugulased oleksid. Nad on aga ühel ja samal sekundi murdosal ilmale tulnud!”

      Preili Gerda pomiseb: „Aa!”

      Proua Muthesius noogutab. „Ma lugesin kord ühest Londoni rätsepast, kes nägi välja täpselt nagu inglise kuningas Edward Seitsmes. Äravahetamiseni sarnane. Seda enam, et rätsep kandis samasugust kikkhabet. Kuningas laskis mehe tulla Buckinghami paleesse ja ajas temaga hulk aega juttu.”

      „Ja mõlemad olid tõesti samal sekundil sündinud?”

      „Jah. Juhuslikult oli seda võimalik täpselt kindlaks teha.”

      „Ja mis edasi sai?” küsis Gerda põnevusega.

      „Rätsep pidi kuninga soovi kohaselt kikkhabeme maha ajama!”

      Sel ajal kui teised naeravad, vaatab proua Muthesius järelemõtlikult laua poole, kus istuvad need kaks väikest tüdrukut. Siis ütleb ta: „Lotte Körner saab voodi Luise Palfy kõrvale! Nad peavad teineteisega harjuma.”

      On öö. Ja kõik lapsed magavad. Kõik peale kahe.

      Need kaks on teineteisele selja keeranud, teevad, nagu magaksid sügavasti, ise aga lebavad avasilmi ja vaatavad tardunud pilgul enese ette.

      Luise põrnitseb tigedalt hõbedast kringlit, mille kuu tema voodile maalib. Äkki kikitab ta kõrvu. Ta kuuleb tasast, kramplikult allasurutud nuttu.

      Lotte surub käed suu ette. Mis ütles ema hüvastijätul? „Mul on nii hea meel, et sa saad paar nädalat paljude rõõmsate lastega koos olla! Sa oled oma ea kohta väga tõsine, Lottekene! Liiga tõsine! Ma tean, see pole sinu süü. See on tingitud minust, minu tööst. Ma olen liiga vähe kodus. Kui ma koju tulen, olen ma väsinud. Ja sina pole vahepeal mänginud nagu teised lapsed, vaid oled nõusid pesnud, süüa teinud, lauda katnud. Tule, palun, tagasi tuhande naerukurrukesega, mu väike perenaine!” Ja nüüd lebab ta siin võõras kohas tigeda tüdruku kõrval, kes teda vihkab, sest et ta temaga sarnaneb. Ta ohkab tasa. Ja siin tuleb veel naerukurrukesed saada! Lotte nuuksub endamisi.

      Äkki tõmbab väike võõras käsi saamatult üle ta juuste! Lotte kangestub ehmatusest. Ehmatusest? Luise käsi jätkab arglikult silitamist.

      Kuu vaatab läbi suure saaliakna ja aina imestab. Seal lamavad kõrvuti kaks väikest tüdrukukest, kes ei julge teineteisele otsa vaadata, ja see, kes äsja alles nuttis, otsib nüüd õige pikkamööda kobamisi teise silitavat kätt.

      „Noh, hästi,” mõtleb vana hõbedane kuu. „Nüüd võin ma rahulikult looja minna!” Ja seda ta teebki.

      2. PEATÜKK

      Vaherahu ja rahu erinevusest – Pesemisruum juuksurisalongina – Veel üks Lotte – Trude saab kõrvakiilu – Fotograaf Eipeldauer ja metsnikuemand – Minu ema, meie ema – Isegi preili Ulrike on midagi aimanud

      Kas vaherahul nende kahe vahel oli kaalu ja kestvust? Olgugi et see sõlmiti ilma läbirääkimisteta ja sõnatult? Tahaksin seda siiski uskuda. Aga vaherahust rahuni on pikk tee. Ka laste juures. Või ei ole?

      Nad ei söandanud teineteisele otsa vaadata, kui nad järgmisel hommikul ärkasid, kui nad siis oma valgetes pikkades öösärkides pesuruumi jooksid, kui nad kõrvuti kappide juures riietusid, kui nad kõrvuti toolidel hommikulauas istusid, ja ka siis mitte, kui nad kõrvuti lauldes mööda järvekallast jooksid ning hiljem kasvatajatega ringmängu mängisid ja lillepärgi punusid. Üksainus kord ristusid nende kiired, varglikud pilgud, aga libisesid kohe jälle ehmunult kõrvale.

      Nüüd istub preili Ulrike aasal ja loeb imeilusat romaani, milles igal leheküljel räägitakse armastusest. Vahetevahel laseb ta raamatu rüppe vajuda ja mõtleb unistades härra Rademacherile, diplomeeritud insenerile, kes elab tädi juures allüürnikuna; tema nimi on Rudolf. Ah, Rudolf!

      Samal ajal mängib Luise oma sõbrataridega rahvastepalli. Aga ta ei ole päris asja juures. Ta vaatab sageli ringi, nagu otsiks kedagi.

      Trude küsib: „Millal sa siis nüüd lõpuks hammustad sel uuel nina peast, mmh?”

      „Ära ole loll!” ütleb Luise.

      Christine vaatab talle üllatunult otsa. „Tohoo! Ma mõtlesin, et sa oled ta peale maruvihane?”

      „Ma ei või