vaatab tasa ja kõheldes, nagu oleks tal hirm: „Linzis Doonau ääres!”
Lotte tõmbab keelega üle kuivanud huulte. „Mina ka!”
Aias on päris vaikne. Ainult puuladvad liiguvad. Võib-olla riivas neid oma tiibadega saatus, mis just praegu üle aia hõljus?
Lotte ütleb aeglaselt: „Mul on kapis üks foto minu… minu emast.”
Luise hüppab püsti. „Näita seda mulle!” Ta tirib teise toolilt maha ning aiast välja.
„Tohoo!” hüüab keegi pahaselt. „Mis uued kombed need siis on?” See on metsnikuemand. „Limonaadi juuakse, aga raha ei maksta!”
Luise ehmub. Värisevate sõrmedega tuhnib ta oma väikeses rahakotis, surub naisele mitmeks kokkumurtud raha pihku ja jookseb Lotte juurde tagasi.
„Siit saate veidi tagasi!” hüüab naine. Aga lapsed ei kuule teda. Nad jooksevad, nagu oleks elu kaalul.
„Mis neil väikestel hanedel küll sisse läks?” pomiseb naine. Siis läheb ta majja. Vana jahikoer sörgib talle järele.
Lotte tuhnib suure kiiruga oma kapis. Pesuvirna alt toob ta nähtavale foto ja ulatab selle tervest kehast võbisevale Luisele.
Luise vaatab pilti ujedalt ja arglikult. Siis selgineb ta pilk. Ta silmad lausa neelavad naise nägu.
Lotte vaatab Luisele ootusrikkalt näkku. Õnnest lausa nõrkemas, laseb Luise käe pildiga alla vajuda ja noogutab õndsalt. Siis surub ta pildi tugevasti vastu rinda ja sosistab: „Minu emme!”
Lotte paneb käsivarre ümber Luise kaela. „Meie emme!” Kaks tüdrukukest hoiavad kõvasti teineteise ümbert kinni. Saladuse taga, millelt praegu kate langes, ootavad uued mõistatused, teised saladused.
Gong kõmiseb läbi maja. Lapsed jooksevad naerdes ja lärmates trepist alla. Luise tahab pildi kappi tagasi panna. Lotte ütleb: „Ma kingin selle sulle!”
Preili Ulrike seisab kabinetis juhataja laua ees, endal ärevuse tõttu vähkpunased ümmargused laigud mõlemal põsel.
„Ma ei saa seda enesele hoida!” pahvatab ta. „Ma lihtsalt pean teiega rääkima! Kui ma ainult teaksin, mis me tegema peame!”
„Noo, noo,” ütleb proua Muthesius, „mis siis teie südant vaevab, mu kallis?”
„Need pole üldsegi astroloogilised kaksikud!”
„Kes?” küsib proua Muthesius naeratades. „Kas inglise kuningas ja rätsep?”
„Ei! Luise Palfy ja Lotte Körner! Ma vaatasin registreerimisraamatust järele! Nad on sündinud ühel ja samal päeval Linzis! See ei saa olla juhus!”
„Arvatavasti polegi see juhus, mu armas. Mul on selle kohta samuti oma arvamus kujunenud.”
„Te siis teate?” küsib preili Ulrike ja ahmib õhku.
„Aga muidugi! Kui ma väikeselt Lottelt tema saabumisel sünniandmeid küsisin ning need sisse olin kandnud, võrdlesin ma neid Luise sünniaja ja sünnikohaga. See oli ju teataval määral loomulik, eks ole?”
„Ja-jaa. Ja mis nüüd saab?”
„Mitte midagi.”
„Mitte midagi?”
„Mitte midagi! Juhul kui teie ei peaks suud pidama, lõikan ma teil kõrvad peast ära, mu kallis.”
„Aga…”
„Ei mingit aga! Lapsed ise ei aima midagi. Nad lasksid end hiljuti pildistada ja saadavad pildid koju. Kui niidid selle tõttu hargnema hakkavad, hästi! Ent teie ja mina, meie peame hoiduma saatust mängimast. Tänan teid teie taibukuse eest, mu kallis. Ja nüüd palun saatke perenaine siia.”
Preili Ulrike ei tee just eriti vaimukat nägu, kui ta kabinetist lahkub. Muide, see oleks tema juures ka midagi täiesti uut.
3. PEATÜKK
Avastatakse uusi maailmajagusid – Üks mõistatus teise otsa – Poolitatud eesnimi – Tõsine foto ja lõbus kiri – Steffie vanemad lasevad end lahutada – Kas tohib lapsi poolitada?
Aeg läheb. Ta ei oska midagi targemat teha.
Kas nood kaks väikest tüdrukut on oma fotod külast härra Eipeldaueri juurest ära toonud? Juba ammu! Kas preili Ulrike päris uudishimulikult, ons pildid koju saadetud? Ammugi! Kas Luise ja Lotte noogutasid pead ja ütlesid „jah”? Juba kaua aega tagasi!
Ja just niisama kaua lebavad needsamad fotod pisitillukesteks tükikesteks rebitult Seebühli pudelrohelise Bühlsee põhjas. Lapsed valetasid preili Ulrikele! Nad tahavad oma saladust endale hoida! Tahavad seda kahekesi varjata ning, kes teab, võib-olla kahekesi avalikkuse ette tuua! Ja kes nende salasepitsustele liiga ligidale tuleb, sellele luisatakse armutult. Teisiti ei saa. Isegi Lotte ei tunne südametunnistuse piinu. Ja see juba tähendab midagi.
Viimasel ajal ripuvad nad nagu takjad teineteise küljes. Trude, Steffie, Monika, Christine ja teised on mõnikord Luise peale vihased ja Lotte peale armukadedad. Aga mis see kõik aitab? Midagi ei aita!
Kuhu nad nüüd jälle on peitu pugenud? Nad on riietusruumis. Lotte võtab kapist välja kaks ühesugust põlle, annab ühe neist õele, ja endale samaaegselt teist ette sidudes ütleb: „Need põlled ostis ema Oberpollingeri juurest.”
„Ahaa,” arutab Luise, „see on kaubamaja Neuhauseri tänaval, selle värava juures… kuidas selle värava nimi oligi?”
„Karli värav.”
„Õige jah, Karli värava juures!”
Nad tunnevad juba üsna hästi teineteise koduseid harjumusi, kortereid, kooliõdesid, naabreid ja õpetajaid. Luisele on ju kõik emasse puutuv nii tohutult tähtis! Ja Lotte ihkab kuulda isa kohta kõike, võimalikult kõike, mida õde teab! Päevast päeva räägivad nad ainult sellest. Ja veel õhtuti voodiski sosistavad nad tundide kaupa. Kumbki avastab teise, uue maailmajao. See, mida nende lapsetaevas senini ümbritses, oli ju, nagu nüüd äkki selgus, ainult üks pool nende maailmast!
Ja kui nad juhtumisi tõepoolest ei ole õhinal ametis sellega, et tervikust ülevaate saamiseks neid kahte poolt kokku sobitada, siis erutab neid teine küsimus, vaevab teine saladus: miks ei ela nende vanemad enam koos?
„Kõigepealt nad muidugi abiellusid,” seletab Luise sajandat korda. „Siis said nad kaks väikest tüdrukukest. Ja kuna ema nimi on Luiselotte, siis ristisid nad ühe lapse Luiseks ja teise Lotteks. See oli neist ju väga kena! Sellal pidid nad teineteisest ometi veel hoolima, eks ju?”
„Muidugi!” ütleb Lotte. „Aga siis läksid nad kindlasti riidu. Ja nüüd on nad lahus. Ja meid jagasid niisamuti pooleks, nagu nad enne tegid ema nimega.”
„Õieti oleksid nad pidanud meie käest luba küsima, kas nad tohivad meid poolitada!”
„Siis ei osanud me ju üldse veel rääkida!”
Mõlemad õed naeratavad nõutult. Siis võtavad nad teineteisel käe alt kinni ja lähevad aeda.
On saabunud post. Kõikjal – rohus, müüril ja aiapinkidel – kükitavad väikesed tüdrukud ja uurivad kirju.
Lotte hoiab käes umbes kolmekümne viie aastase mehe fotot. Ta vaatab õrna pilguga oma isa. Niimoodi näeb ta siis välja! Ja niisugune tunne tekib südamesse, kui inimesel on tõeline, elus isa!
Luise loeb ette, mida isa kirjutab: „„Mu armas, ainus lapsuke!” – Küll on luiskaja!” ütleb ta üles vaadates. „Ise teab ometi täpselt, et tal on kaksikud!” Siis loeb ta edasi: „„Oled Sa tõesti sootuks unustanud, kuidas Sinu „majapidamisülem” välja näeb, et Sa nüüd, veel vaheaja lõpuks, ilmtingimata tahad saada tema fotot? Esialgu mõtlesin Sulle saata ühe oma lapsepõlvepildi, sellise, kus ma alasti beebina laman jääkarunahal.