näed,” nendib Trude nähtava rahuldustundega.
Luise ajab end kohevile. „Kui te kohe järele ei jäta,” hüüab ta raevunult, „saate ise vastu sääreluid!” Selle peale pöörab ta ümber ja tuiskab minema.
„See ei tea isegi, mida ta tahab,” arvab Christine ja kehitab õlgu.
Lotte istub üksinda aasal, lillepärg patsidel, ja on ametis teise pärja punumisega. Siis langeb ta põllele vari. Ta vaatab üles.
Luise seisab tema ees ja tammub kohmetult ning kõhkvel jalalt jalale.
Lotte söandab kriipsuvõrra naeratada, vaevu-vaevu märgatavalt. Õigupoolest on see ainult luubiga nähtav.
Luise naeratab kergendatult vastu.
Lotte tõstab äsjapunutud pärja ja küsib arglikult: „Kas tahad?”
Luise laskub põlvili ja ütleb innukalt: „Jah, aga ainult nii, et sina ta mulle pähe paned!”
Lotte surub pärja ta lokkidele. Siis noogutab ja lisab: „Ilus!”
Nüüd istuvadki kaks sarnast tüdrukut kõrvuti aasal, on ihuüksi, vaikivad ja naeratavad teineteisele ujedalt.
Siis tõmbab Luise sügavasti hinge ja küsib: „Oled sa minu peale veel vihane?”
Lotte raputab pead.
Luise vaatab maha ja pahvatab: „See tuli nii äkki! See buss! Ja siis sina! Sihuke ehmatus!”
Lotte noogutab. „Tõesti ehmatus,” kordab ta.
Luise kummardub ettepoole. „Õieti on see ju hiigla lõbus, kas pole?”
Lotte vaatab imestusega teise ülemeelikult säravaisse silmadesse.
„Lõbus?” Siis küsib ta tasa: „On sul õdesid või vendi?”
„Ei.”
„Minul ka mitte,” ütleb Lotte.
Mõlemad on pesemisruumi hiilinud ja seisavad suure peegli ees. Lotte on Luise lokkide kallal kammi ja harjaga õhinal ametis.
Luise karjub „ai!” ja „oi!”.
„Kas sa seisad paigal!” pragab Lotte teeseldud karmusega. „Kui ema sul patse teeb, ei tohi karjuda!”
„Mul polegi ju üldse ema!” nuriseb Luise. „Sellepärast – ai! – sellepärast ma olengi nii lärmakas laps, ütleb mu isa.”
„Kas ta sulle siis kunagi naha peale ei anna?” uurib Lotte huvitatult, sel ajal kui ta patsipunumist alustab.
„Või veel! Selleks olen ma talle liiga kallis!”
„Üks ei sega ju põrmugi teist!” märgib Lotte elutargalt.
„Ja pealegi on tal pea mõtteid täis.”
„Aitab, kui tal üks käsigi vaba on!” Nad naeravad.
Siis saavad Luise patsid valmis ja nüüd vaatavad lapsed põlevi silmi peeglisse. Nende näod säravad nagu jõulupuud. Kaks täiesti sarnast tüdrukut vaatavad peeglisse! Kaks täiesti sarnast tüdrukut vaatavad peeglist vastu!
„Nagu kaks õde!” sosistab Lotte vaimustuses.
Kõlab lõunagong.
„Nüüd saab nalja!” hüüab Luise. „Tule!” Nad jooksevad pesemisruumist välja. Ja hoiavad teineteisel käest kinni.
Teised lapsed istuvad juba ammu. Ainult Luise ja Lotta taburetid on veel tühjad.
Siis avaneb uks ning Lotte ilmub. Ta istub kõhklemata Luise taburetile.
„Kuule, sina!” hoiatab Monika. „See on Luise koht! Mõtle oma säärtele!”
Tüdruk kehitab ainult õlgu ja hakkab sööma. Jälle avaneb uks, ja – vaat kus tükk! – Lotte tuleb elusuuruses veel kord sisse! Ta läheb silmagi pilgutamata viimase tühja koha juurde ja võtab istet.
Teised tüdrukud laua taga ajavad suud-silmad pärani. Nüüd vaatavad ka naaberlaudade lapsed siiapoole. Nad tõusevad püsti ja trügivad mõlema Lotte ümber.
Pinevus laheneb alles siis, kui mõlemad naerma hakkavad. Ei möödu minutitki, kui terve saal laste paljuhäälsest naerust kajab.
Proua Muthesius kortsutab laupa. „Mis lärm see siin on?” Ta tõuseb püsti ja sammub, kuninglik-karistav pilk silmis, otse meeletu juubeldamise keskele. Kui ta aga kahte patsikandjat näeb, sulab ta viha nagu lumi päikese käes. Lõbusal meelel küsib ta: „Noh, ja kumb teist on siis nüüd Luise Palfy ja kumb Lotte Körner?”
„Seda me ei ütle!” sõnab üks Lotte silma pilgutades ja jälle kõlab hele naer.
„Taeva pärast!” hüüab proua Muthesius naljatleva meeleheitega. „Mis me siis nüüd tegema peame?”
„Võib-olla arvab mõni siiski ära?” õhutab teine Lotte lõbusalt.
Steffie viibutab ülestõstetud kätt. Nagu tüdruk, kes kangesti tahab luuletust üles ütelda. „Mina tean, kuidas!” hüüab ta. „Trude käib ju Luisega ühes klassis! Trude peab ära arvama!”
Trude nihutab end kõheldes sündmuspaiga keskele, vaatab uurival pilgul ühelt Lottelt teisele ja raputab nõutult pead. Siis aga vilksatab kelmikas naeratus üle ta näo. Ta sikutab lähemat Lottet kõvasti patsist – ja järgmisel hetkel lajatab kõrvakiil!
Peoga põske hoides hüüab Trude vaimustusega: „See oli Luise!” (Mis viib üldise lõbususe haripunkti.)
Luise ja Lotte on saanud loa minna alevikku. „Kahekordne Lotte” tuleb ilmtingimata pildile jäädvustada. Et fotod siis koju saata! Küll seal alles imestatakse!
Fotograaf, keegi härra Eipeldauer, on pärast esimest jahmumist teinud tubli töö. Ta on valmistanud kuus erinevat ülesvõtet. Kümne päeva pärast peaksid pildid valmis olema.
Oma naisele ütleb ta, kui tüdrukud läinud on: „Tead, ma saadan ehk paar läikega tõmmist veel mõnele pildilehele. Need tunnevad mõnikord selliste asjade vastu huvi.”
Väljas ühe kaupluse ees harutab Luise oma „rumalad” patsid jälle lahti, sest nii korralik „soeng” häirib tema enesetunnet. Ja kui ta saab jälle oma lokke raputada, tuleb ka tegutsemisind tagasi. Ta teeb Lottele ettepaneku juua klaas limonaadi. Lotte punnib vastu. Luise ütleb tarmukalt: „Sa pead nõus olema! Isa saatis mulle alles üleeile jälle taskuraha. Lähme aga!”
Nõnda nad siis jalutavad alevikust välja metsniku juurde, istuvad sealsesse aia-einelauda, joovad limonaadi ja ajavad juttu. Nii palju on ju jutustada, küsida ja vastata, kui kaks väikest tüdrukut kord juba sõpradeks on saanud!
Kanad patseerivad nokkides ja kaagutades laudade vahel edasi-tagasi. Vana jahikoer nuusutab mõlemat külastajat ning nõustub nende sealviibimisega.
„On su isa juba ammu surnud?” küsib Luise.
„Ma ei tea,” vastab Lotte. „Emme ei räägi temast kunagi – ja küsida ma ei tahaks.”
Luise noogutab. „Mina oma ema enam ei mäleta. Varem seisis isa tiibklaveril ema suur pilt. Kord sattus isa peale, kui ma seda vaatasin. Ja järgmisel päeval oli pilt läinud. Küllap ta pani selle oma kirjutuslaua laekasse luku taha.”
Kanad kaagutavad. Jahikoer tukub. Väike tüdruk, kellel pole enam isa, ja väike tüdruk, kellel pole enam ema, joovad limonaadi.
„Sina oled ju ka üheksa-aastane?” küsib Luise.
„Jah.” Lotte noogutab. „Neljateistkümnendal oktoobril saan kümme.”
Luise ajab end tikksirgeks. „Neljateistkümnendal oktoobril?”
„Neljateistkümnendal oktoobril.”
Luise