Veel üks Lotte. Erich Kärstner

ütleb Lotte. „Ja lõbus! Ise ta paistab pildil nii tõsine.”

      „Arvatavasti häbenes ta fotograafi ees naerda,” oletab Luise. „Teiste inimeste juuresolekul teeb ta alati range näo. Aga kui me omavahel oleme, võib ta vahel vägagi naljakas olla.”

      Lotte surub pildi kõvasti enese vastu. „Ja mina võin selle tõesti endale jätta?”

      „Muidugi võid,” vastab Luise. „Selleks ma ju lasksingi ta endale saata!”

      Paksupõseline Steffie istub pingil, kiri käes, ja nutab. Ta teeb seda hääletult. Lakkamatult voolavad pisarad üle ümara liikumatu lapsenäo. Trude longib mööda, jääb uudishimulikult seisma, istub siis Steffie kõrvale ja vaatab talle ootavalt otsa. Ka Christine astub juurde ja võtab istet teisel pool Steffie’ t. Lähenevad Luise ja Lotte ning seisatavad. „On sul midagi viga?” küsib Luise.

      Steffie nutab hääletult edasi. Äkki lööb ta silmad maha ja lausub kõlatult: „Mu vanemad lasevad end lahutada!”

      „Missugune alatus!” hüüab Trude. „Enne saadavad sinu veetma suvevaheaega ja siis saavad hakkama sellise teoga! Sinu seljataga!”

      „Ma arvan, et paps armastab teist naist,” nuuksub Steffie.

      Luise ja Lotte eemalduvad kiiresti. See, mida nad praegu kuulsid, erutab neid väga.

      „Meie isal ei ole ju ometi uut naist, ega?” küsib Lotte.

      „Ei,” vastab Luise. „Siis ma teaksin seda.”

      „Võib-olla on niisugune, kellega ta pole abielus?” küsib Lotte kõheldes.

      Luise raputab oma lokke. „Tuttavaid tal muidugi on. Ka naisi. Aga „sina” ei ütle ta kellelegi. Ja kuidas on lood emaga? Kas emal on mõni… mõni hea sõber?”

      „Ei,” ütleb Lotte veendunult. „Emal olen mina ja on ta töö, ning ta ütleb, et ta ei taha elult rohkem midagi.”

      Luise vaatab õele üsna nõutult otsa. „Jah, aga miks nad siis lahku läksid?”

      Lotte mõtleb järele. „Aga võib-olla nad ei käinudki kohtus? Nii, nagu seda tahavad teha Steffie vanemad?”

      „Miks on isa Viinis ja ema Münchenis?” küsib Luise. „Miks nad meid poolitasid?”

      „Miks nad siis meile kunagi ei rääkinud,” juurdleb Lotte edasi, „et me pole tegelikult üldse mitte üksikud, vaid kaksikud? Ja miks ei ole isa sulle midagi rääkinud sellest, et ema elab?”

      „Ja ema on sinu ees vaikinud sellest, et isa elab!” Luise paneb käed puusa. „Toredad vanemad on meil küll, ah? No oodaku nad! Kui me neile ükskord selgeks teeme, mis meie neist arvame, küll nad siis veel imestavad!”

      „Aga seda me ju ei tohi teha,” arvab Lotte arglikult. „Me oleme ju ainult lapsed!”

      „Ainult?” küsib Luise ja viskab pea selga.

      4. PEATÜKK

      Täidisega munakook, kui kohutav! – Salapärased vihikud – Kooliteed ja head-ööd-musid – Käimas on vandenõu – Aiapidu peaproovina – Lahkumine Seebühlist Bühlsee ääres

      Suvevaheaeg läheneb lõpule. Kappides on puhta pesu virnad kokku kuivanud. Kurvastus, et varsti tuleb lastesuvekodust lahkuda, ja rõõm, et saab koju, kasvavad ühtemoodi.

      Proua Muthesius plaanitseb väikest lahkumispidu. Ühe tüdruku isa, kellel on kaubamaja, on saatnud suure kastitäie hiina laternaid, lillevanikuid ja palju muid asju. Nüüd on kasvatajad ja lapsed agaralt ametis veranda ja aia hoolika ehtimisega. Nad tirivad köögiredeleid puu juurest puu juurde, riputavad kirevaid laternaid lehestikku, heidavad lillevanikuid oksalt oksale ja valmistavad ühel pikal laual ette asjade loteriid. Teised kirjutavad väikestele sedelitele loosinumbreid. Peavõit – paar kuullaagritega rulluiske!

      „Kus on siis Lokid ja Patsid?” küsib preili Ulrike. (Nii nimetatakse viimasel ajal Luiset ja Lottet.)

      „Oh, need!” ütleb Monika põlastavalt. „Need istuvad muidugi jälle kusagil rohus ja hoiavad teineteisel käest kinni, et tuul neid laiali ei puhuks!”

      Kaksikud ei istu üldse kusagil rohus, vaid metsniku aias. Nad ei hoia ka käest kinni – selleks pole neil põrmugi aega; nende ees lebavad vihikud, käes on neil pliiatsid, ja parajasti dikteerib Lotte agaralt kritseldavale Luisele. „Kõige rohkem armastab ema nuudlisuppi loomalihaga. Loomaliha tood sa lihunik Huberi juurest. Pool naela hästi läbikasvanud ristiribi.”

      Luise tõstab pea. „Lihunik Huber, Max-Emanueli tänaval, Prints Eugeni tänava nurgal,” vuristab ta maha.

      Lotte noogutab rahulolevalt. „Kokaraamat on köögikapis, kõige alumises vasakpoolses laekas. Ja sellest raamatust leiad kõik retseptid, mida mina oskan.”

      Luise märgib üles: „Kokaraamat… köögikapp… kõige alumine vasakpoolne laegas…” Siis toetab ta küünarnukid lauale ja ütleb: „Toiduvalmistamise ees on jube hirm! Aga kui esimestel päevadel viltu läheb, võib ehk ütelda, et olen selle suvevaheajal unustanud, kas jah?”

      Lotte noogutab kõheldes. „Pealegi võid ju mulle kirjutada, kui miski ei klapi. Ma käin iga päev postkontoris ja küsin, kas midagi on tulnud.”

      „Mina samuti,” ütleb Luise. „Kirjuta aga hästi tihti! Ja söö tublisti Imperialis! Issil on ikka nii hea meel, kui mulle toit maitseb!”

      „Lihtsalt rumal, et sinu lemmikroaks on just nimelt täidisega munakook!” poriseb Lotteke. „Noh, aga sinna ei saa juba midagi parata! Vasikašnitsel ja guljašš oleksid mulle igatahes rohkem meeltmööda!”

      „Kui sa kohe esimesel päeval kolm munakooki sööd, või neli või viis, võid hiljem ütelda, et oled kogu eluks nendest isu otsa söönud.”

      „Seda võib,” vastab õde, olgugi et tal juba paljast mõttest viiele munakoogile kõhus keerama hakkab. Ta lihtsalt ei tee sellest välja!

      Siis kummarduvad mõlemad jälle oma vihikute kohale ja kuulavad vastastikku ära klassiõdede nimed, istumise järjekorra klassis, õpetajate harjumused ja täpse koolitee.

      „Kooliteega on sul lihtsam kui minul,” arvab Luise. „Sa lihtsalt ütled Trudele, et ta esimesel päeval sinu poolt läbi tuleks! Ta teeb seda mõnikord. Noh, ja siis sa jooksed kenakesti tema kõrval ja pead tänavanurgad ja kõik muu meeles!”

      Lotte noogutab. Äkki ta ehmub. „Seda pole ma sulle veel ütelnudki: ära sa unusta emmele, kui ta sind voodisse paneb, head-ööd-musi andmast!”

      Luise pilk libiseb kaugusesse. „Seda ei ole mul vaja üles kirjutada. Seda ma kindlasti ei unusta!”