vastas Papa ja muigas. „Pidage siis midagi meeles ka, korra olen ma teile juba selgitanud, et laevas ei ole esi- ega taguotsa ja ei ole ka tubasid. Laevas on vöör ja ahter ning kajutid. Samuti ei ole meil korruseid vaid tekid. Kuidas, Mats, kõlaks sinu etteaste nüüd õiges merekeeles?”
Mats kibrutas laupa ning kogeles: „Siit… siit kümnendalt tekilt on vägev vaade laeva vööri.” „No näed, tükkis teine tubakas,” vastas Papa muiates ja sasis Matsi valget juuksepahmakat.
„Ja ahtrisse ei näe kapteni kajutist üldse,” lisas Tõnn, pööras binokli illuminaatorilt ning vahtis graafilist lehte voodi kohal.
„Täitsa õige,” noogutas Papa, võttis siis telefoni ja valis numbri. „Purser, kapten siinpool, olge nii hea ja astuge korraks minu juurest läbi.” Poisid vahetasid pilke.
„Kes see poriseja veel on?” päris Tõnn kõhklevalt. „Kohe näete,” vastas Papa. Mõne minuti pärast koputati uksele ja sisse astus ilus merevormis tädi, kuldsed paelad varrukal. Märganud poisse, naeratas ta mõnusalt.
„Ahaa, härra kapten, saan aru, et need ongi meie kaks reisijat, kes tuleb nende kajutisse juhatada.” Ta astus sammukese lähemale, ulatas käe ja tutvustas ennast: „Minu nimi on Kaja. Teie olete Mats ja Tõnn, olen kuulnud.”
Tõnnile tseremooniad ei meeldinud ja ta hoidis end vanema venna selja taha ning teeskles, et vaatab binokliga illuminaatorisse. Seevastu Mats tundis end kui kala vees. Juba varasest noorusest klappis tema täiskasvanutega hulga lahedamini kui teiste lastega, või nagu vanaema, keda Emsiks kutsutakse, arvas – Mats on väike vanainimene. See viimane oli ka tõsi, sest peale mänguautode ei olnud Mats iialgi mingite muude mänguasjadega mänginud. Isa-Kalle pani selle kujutlusvõime puudumise süüks, kuid Emsi arvas, et pole see kujutlusvõime kadunud ühti, kui tegu juhtub olema autode või muu liikuva tehnikaga. Matsile hakkas tädi Kaja kohe meeldima. Galantse härrasmehena läks ta daamile vastu, ulatas käe, nooksas viisakalt peaga, nagu hobune oleks lakka visanud, ning lausus eht vanainimeselikult:
„Väga meeldiv kohtuda. Minu nimi on Mats Viik ja too seal binokliga on Tõnn Viik.” Tädi Kaja naeratas nüüd juba üle terve näo.
„Tore,” pöördus ta Papa poole, „kui lubate, härra kapten, siis ma juhatan reisijad Mats ja Tõnn Viigi nende kajutisse.” Papa noogutas ja pidi midagi ütlema, aga siis helises jälle telefon ning juba koridorist kuulsid poisid tuttavat häält ütlemas: „Silja Festival – master.” Nad jõudsid liftide juurde ning oodates uste avanemist, päris Tõnn ilusat tädi altkulmu piisates:
„Miks nad sind Porisejaks kutsuvad?”
Mats müksas nooremat venda küünarnukiga, isa-Kalle õpetus oli, et vanemaid inimesi tuleb teietada, seda enam, kui nad päris võõrad on.
Lift saabus, uksed avanesid ja nad astusid sisse. Nüüd oli tädi Kajal aega imestunult pärida:
„Kuidas, kuidas sa ütlesid?”
Tõnn kehitas õlgu, vahtis lifti seinapeeglisse ja vastas:
„Noh, Papa helistas ja kutsus Poriseja välja.” Siis pöördus Tõnn näoga juba tädi poole ja lisas: „Miks Poriseja, sa ei porise ju üldse?” Tädi Kaja hakkas naerma. Lift peatus viiendal tekil, uksed avanesid, nad väljusid ja suundusid laeva vööri poole.
„Kapten kutsus purseri välja, mitte poriseja,” lausus tädi Kaja teed juhatades. „Inglise keeles tähendab purser kassiiri. Reisilaevadel nimetatakse purseriks ka reisijate teeninduse juhti. Minu ülesandeks on kõik see, mis puudutab reisijaid – nende pileteid, kajuteid, söömist ja olmetingimusi. Samuti vastutan ma reisijate õigeaegse laevatuleku ja mahamineku eest.”
„Te olete siis nagu ujuvhotelli direktriss,” täpsustas Mats, mille peale tädi naeratas armsasti ja peatus ühe ukse ees. „Just nii, noorhärra Viik,” vastas ta naljatlevalt ja avas kaartvõtmega uhkelt ukse.
„Vau!” hüüatas Tõnn avanevat pilti vaadates. Tegu oli avara kajutiga.
Laial voodil oli ilus värvikas kate, põrandat kattis kauni mustriga vaip, toa kummaski nurgas seisid kaks tugitooli ning mõlemal pool voodit oli tumba. Laia laua nurgal troonis laiekraanteleviisor ning ühel öökapil pesitses telefon. Keset lauda aga seisis suur vaagen puuviljadega. Seal oli õunu, pirne, viinamarju, apelsine, nektariine, banaane, kiivisid ning mitu meloni- ja arbuusiviilu. Kõige keskel seisis uhkelt terve ananass.
Tädi Kaja jälgis poiste vaimustust muigel sui ja lausus:
„Kajuti võtmekaardid on laua peal. Kui kuhugi lähete, võtke need alati enesega kaasa ja ärge ära kaotage. Tavaliselt kajutitelefonilt ametimeeste numbritele helistada ei saa, kuid kapteni korraldusel on piirang maha võetud, nii et te saate helistada nii kaptenile kui ka mulle, kui midagi peaks vaja olema. Telefoninumbrid leiate laualt. Ilusat viibimist Silja Festivalil.”
Tädi Kaja noogutas neile sõbralikult ja lahkus, et reisijate asju korraldada.
DRAAKON
Viinamarjad olid täitsa magusad ja ega kiividelgi viga olnud. Tõnn oli jõudnud juba televiisori hingeeluga tutvust teha, multikaid tuli tervelt kolmelt kanalilt. Kuidagi ei osanud otsustada, millist valida.
„Tirr, tirr,” tegi äkki telefon öökapil. Poisid vahetasid ärevalt pilke ja Mats sirutas kõhklevalt käe telefonitoru järele.
„Ja, jaa…” kogeles mees torusse.
„Kas olete end sisse seadnud?” küsis telefonist Papa reibas hääl ning see muutis Matsi meele rõõmsaks.
„Oleme küll ja täitsa ägedad puuviljad on,” teadustas ta.
„Tore on,” kostis teiselt poolt vastuseks. „Kui näete tädi Kaja, siis öelge temale aitäh. Ma lubasin teile laeva tutvustada, aga kahjuks täna ei saa, mul hakkab kohe-kohe nõupidamine registriga.” Papa vakatas korraks, siis oli kuulda, kuidas ta kellegagi inglise keeles rääkis. „Kuuled sa mind, Mats?” päris ta mõne hetke järel uuesti telefonitorusse.
„Minu asemel tuleb draakon ja tutvustab teile kõike mis lubatud, kas on selge?”
„On… on… küll selge,” kokutas Mats hämmeldunult vastuseks, „aga… aga…” Rohkem ei jõudnud ta pärida, sest Papa kiirustas kõnet lõpetama. Mats pani toru ettevaatlikult hargile ja ütles millegipärast sosinal: „Papa oli.”
„No ja siis…” mühatas Tõnn, kes süvenenult televiisorit vahtis. Parasjagu käis multikas tähesõdadest ja siis ei jätkunud Tõnnil silmi ega kõrvu muude asjade jaoks.
„Papa ei tule meiega laeva vaatama,” seletas Mats, valides hoolega sõnu. „Hoopis draakon tuleb.”
„Mis asja?” päris Tõnn ning nüüd kiskus ta pilgu ekraanilt ja vahtis kahtlustavalt vanemat venda.
„Papa ütles, et draakon tuleb,” kordas Mats ning vaatas veidi murelikult ukse poole.
„Ah, mis sa jamad,” kostis noorem vennas üleolevalt ning süvenes uuesti ekraanil toimuvasse. Uksele koputati. Poisid võpatasid ja vahetasid pilke, polnud see Tõnn nii ükskõikne midagi. Veel kord koputati uksele ja seekord juba tungivamalt. Nüüd nihkus Mats aeglaselt lähemale ja lükkas ukse ettevaatlikult praokile. Koridoris seisis tunkedes onu, keda nad olid näinud autotekil. Ta keerutas näpu ja pöidla vahel hülgevuntsi ning põristas nagu tõrrepõhjast:
„Kas tegu on jungakandidaatide vendade Viikidega?” Mats noogutas ettevaatlikult ning lükkas ukse lahti.
„Mina olen pootsman Raivo,” põristas võõras. „Kapteni korraldusel tuleb teile laeva tutvustada, kui olete valmis, siis läki.”
Tõnn oli televiisori kinni klõpsanud ning pomises ukse vahelt koridori piiludes: „Draakon pidi tulema.” Võõras ajas esialgu silmad suureks, siis müristas naerda ning lausus: „Aga tuligi…” Tõnn piilus veel kord koridori, kehitas siis õlgu ja teatas: „Mina ei näe küll kedagi.”
Onu Raivo pühkis üle vuntside, lõpetas