Ta ujub siiski. Lembit Uustulnd

sai, kui Ivo nii jobu oli, et ei suutnud karistuslööki tõrjuda. Vaata neid seal maailmameistrivõistlustel, muudkui võtavad penalteid kinni naks ja naks.

      Onu Raivo krimpsutas nina, nii et vuntsid jälle tuules kõikusid, tundus, et viimane tegevus soodustas tal mõttetööd.

      „Vaadake, poisid, laevakell on sümbol,” ütles ta. Mats ajas silmad suureks, onu Raivo jutt läks imelikuks. Kell on kell, mis moodi saab see veel mingi sümbol olla. Vaat keemias olid tõepoolest sümbolid, nagu raud Fe ja vask Cu. Mats oli lasteentsüklopeediast lugenud.

      „Nagu igas laevas peavad olema kapten, rool ja ankur, nii peab seal ka laevakell olema. Miks ma „sümbol” ütlesin?” päris pootsman ja vastas ise: „Sümbol on selline sõna, märk või joonis, mille kasutamisel on kõigil selge, millest jutt käib.” Poisid vahetasid pilke ja nende kõhklev olek ei jäänud draakonile märkamata.

      „Kui räägitakse midagi ankrust, roolist või kaptenist, siis on selge, et jutt käib merest ja laevast, ja nii on ka laevakellaga. Näete, isegi laeva nimi on siia peale graveeritud.” Poisid kummardusid lähemalt uurima. Tõepoolest võis särava pinna pealt lugeda kirja Silja Festival.

      „Tegelikult ei ole see alati nii olnud,” jätkas pootsman käega üle kella silitades. „Vaadake, poisid, nagu paljud asjad merel, on ka laevakell pärit Inglismaalt, kus see 15. sajandi paiku esmakordselt kasutusele võeti. Tol ajal mõõdeti aega laevas liivakellaga, mis teadupärast on klaasist. Et järgmine mees teaks vahti tulla, selleks löödi siis laevakella, kui liivakella ümber pöörati. Sellest ka see ütlus „klaasi lööma”. Samuti anti laevakellaga märku töö- ja puhkuseaja algusest, jumalateenistusest, söögist ning tulekahjust.”

      „Onu Raivo, onu Raivo,” kiirustas Tõnn õhinal ütlema, „kas mina võiksin järgmisena kella…” ta parandas ennast kiiresti, „klaasi lüüa?” Pootsman muigas.

      „Kahju küll, mehed, aga tänapäeval käib vahivahetus hariliku kella järgi. Laevakella kasutatakse siis, kui laev on udus sattunud karile või jäänud ankrusse. Nii antakse teistele laevadele märku oma asukohast. Ankrusse jäämisel annab tavalises kaubalaevas pootsman laevakellaga kaptenile märku, mitu seeklit ankruketti on vette lastud, kuid meie puhul pole ka see vajalik. Silja Festivali ankruid saab otse sillast mainata ja seal on ka elektrooniline arvesti, mis seekleid loendab.” Veel kord silitas draakon üle kella. „Kuna tegu on sümboliga, siis peab see kell alati ilusasti läikima ja selle eest kantakse hoolt.” Pootsman vaatas käekella ja hakkas kiirustama.

      „Poisid, aeg on minna,” ütles ta. „Kapteni antud pool tundi on läbi ja siin laevas tähendab pool tundi kolmkümmend minutit, ei rohkem ega vähem, vastasel juhul saame sugeda.” Mehed kiirustasid pakilt lahkuma. Sulgedes võtmega enese järel ust, päris onu Raivo kavalalt: „Kas saite targemaks?”

      Vennaksed noogutasid mõtlikult, palju oli uut ja põnevat. „Kui saite, siis vastake kahele küsimusele,” jätkas onu draakon mööda koridori vaipa astudes. „Milline on laeva kõige lühem ja milline kõige pikem ots?”

      Vennaksed pingutasid omaette nohisedes ajusid ja rühkisid pootsmani järel liftide poole.

      „Noh, sildumisotsad on ju pikad küll…” pomises Mats. Tõnn ei lausunud midagi, tema juurdles ikka veel „ahvirusika” ja selle visketehnika üle. Kui kolmik jõudis kapteni kajuti ukse taha, ütles onu Raivo:

      „Poisid, pidage meeles, kõige lühem ots laevas on laevakella tila küljes ja kõige pikem ots on pootsmani keel.”

      TUHANDED HOBUSED

      Kapten ei olnud kajutis üksi. Ta uuris koos pikka kasvu vormis onuga mingit joonist, mõlemad kummargil kirjutuslaua kohal. Võõral olid õlgadel samuti nelja triibuga pagunid nagu Papalgi, kuid lisaks oli seal veel kuldne propelleri kujutis.

      „Ahhaa, kadunud jungad on välja ilmunud,” ütles Papa ja ajas end laua kohalt sirgu. „Poisid, saage tuttavaks, vanemmehaanik onu Heino.”

      Kui võõras samuti end sirgu ajas ja suure töömehekämbla sirutas, ulatas ta pea peaaegu Papa kajuti laeni. Mehed kätlesid. Mats oli ärevil, tegu oli ikka vanemmehaanikuga, kes kamandab laevas kõiki mehhanisme, ja sellise suure müraka nagu Silja Festivali mootor pidi ikka midagi hoopis võimsamat olema kui mingi auto- või bussimootor.

      „Kas… kas masinat oleks võimalik näha?” päris ta.

      „Oota nüüd,” ütles Papa ja viskas pahaselt käega. „Heinol on niigi silmakarvad ka töid ja tegemisi täis, millal tal aega teiega jahmerdada.”

      Vanemmehaanik lükkas oma ümmarguste raamidega prillid otsmikule, sügas mõtlikult halli pöetud habet ning ütles, et teadmiste ja oskuste taga pidavatki uudishimu olema. Ta korjas joonise kapteni kirjutuslaualt üles ja voltis selle kokku.

      „Kõige hullem asi maailmas on huvipuudus, kui aga inimene huvitub, tahab teada, siis tulevad ka oskused, ja selleks peab alati aega leidma.” Ta torkas joonise kaenla alla ja võttis suuna uksele. „Noh, mehed, lähme ja vaatame minu majapidamise üle.” Papale tuli järjekordne telefonikõne ja ta viipas poistele, telefonitoru kõrva ääres.

      Liftiga tuli sõita kohe päris alla välja. Onu Heino ees ja poisid tihedalt kannul, siseneti avarasse klaasidega, arvutitega ja mitmete pultidega ruumi. Küll oli siin igasugu mõõdikuid, ekraane, pulte, lüliteid ja veel kõike muud. Üks tunkedes onu istus toolil ja jälgis mingi ekraani näitusid. Onu Heino arutas temaga mingite temperatuuride üle ja poisid vahtisid senikaua ringi. Mats oleks tahtnud teada kõikide mõõteriistade ja skaalade tähendust, aga takistuseks oli see, et ta ei osanud kuskilt peale hakata.