„Pootsmani hammas peab laevas iga töö peale hakkama. Kujundlikult öeldes peavad pootsmanil olema silmad nii ees kui taga, ta peab kõike nägema ja kõike teadma. Madrustel ei tohi hetkekski tekkida kahtlust, et mõnda tööd võib viletsamini teha või nurga taga niisama aega viita. Pootsmanil peavad olema kullipilk ning tugevad lihased ja küüned, et kõike pidevalt kontrolli all hoida. Ning vahel vajab see mees isegi tiibu, et jõuda üheaegselt paljudesse kohtadesse ja seal tuld ja tõrva süljata kui vaja. Noh, mehed, öelge, kas siis pole tegu lohe Gorõnitši või draakoniga?” Onu Raivo vaatas küsivalt poisse, kes vaikselt nohisedes end minekule sättisid.
„Te ikka teate, mis mees see pootsman üldse on?” päris onu Raivo nüüd. Jälle olid poisid sunnitud pilke vahetama ja õlgu kehitama. Tõnnile meenus, et ennist oli too isand voolikust autotekki pesnud, ja nii ta siis nüüd vastuseks venitaski:
„Küllap pootsman on nagu kojamees või majahoidja.” „Ise oled kojamees,” porises draakon, suunas mõtlikult pilgu lakke, krimpsutas nina, nii et vuntsid nina all nagu pilliroog tuules kõikusid, ning mühatas: „Pootsman on laeva tõeline peremees, kes hoiab aluse korras ja madrused töös ja jälgib, et kõik läigiks ning säraks. Kuhu siis kõigepealt sammud seame?” päris ta lõpuks juba üsna sõbraliku häälega.
„Läheme etteotsa… noh, vööri,” vastas Mats ennast kiirelt parandades.
„Hakkame jah vöörist pihta,” oli ka Tõnn nõus.
„Kui vööri, siis vööri,” soostus pootsman ning kamandas: „Tulge minu järel.”
Nad laskusid mööda kuldsete käsipuudega varustatud ja sinise vaibaga kaetud treppi neljandale tekile. Ümberringi oli klaasi ja peegleid, trepimademel õitsesid lilled ja rohetasid toapalmid. Siis astusid nad pikka koridori, kus jälle oli pehme vaip maas ja mõlemal pool seinas kajutite uksed. Mõned neist olid lahti, kusagil undas tolmuimeja ja koridori lõpus seisid nikkelkärud voodipesuga.
„Koristustöö käib,” põristas pootsman jälle nagu tõrre põhjast. „Katsume siit kiiresti mööda minna, et mitte dessasid segada. Tüdrukutel on kiire ja siis on nad närvilised.” Nagu tellimise peale tuhises ühest kajutist noor ilus kitlis tädi välja. Ta pidi pootsmanile midagi ütlema, märkas siis poisse, naeratas, lehvitas kätt ja kadus jälle kajutisse.
„Töö käib kui teistre köögis,” pomises onu Raivo ja lisas sammu. Matsil oli tunne, et Vuntsil ei olnud erilist isu koristajate otsa komistada.
Pika koridori lõpus oli uks, pootsman avas selle oma võtmega ja nüüd olidki poisid pakil, nagu ütles onu Rein.
„Oi, küll siin on palju köisi,” imestas Tõnn ringi vahtides, „ja osa on veel rullidele keritud.”
„Ja näe, ankrukett, oh sa pirakas kui jäme,” lisas Mats. Pootsman muigas. „Kuulge, mehed, kui tahate jungaks saada, tuleb esiteks ikka merekeeles rääkida.” Ta keerutas vuntsi ja jätkas: „Pidage meeles, laevas ei ole paelu, nööre ega köisi, vaid on otsad, ja need, mida sina, Tõnn, imetlesid, on sildumisotsad. Sildumisotsad sellepärast, et nendega hoitakse laeva sadamas kai küljes, kui toimub lossimine või laadimine. Nagu te isegi aru saate, siis peavad need otsad olema sellised, et nad jaksavad ka tugeva tuulega laeva kai ääres pidada. Igal sildumisotsal on ka oma nimi, kuid sellega ei hakka ma praegu teie pead vaevama.”
Tõnn ja Mats olid vahepeal astunud tekil keerdus olnud kapronotsa juurde ja proovisid seda tõsta. Raske oli, aga tuule said nad jupikesele alla.
„Mis, kas pole kerge amet?” päris onu Raivo ning lükkas nokkmütsi kuklasse. „Tulge siia.” Ta viipas käega ja kutsus poisid poordi ääre peale. „Vaadake, Silja-sugune suur laev peab juba üksi vöörist olema viie jämeda otsaga pollarisse kinnitatud, sama palju ka ahtrist.”
„Pollarisse?” päris Tõnn ning vaatas esiti vasakule ja siis paremale. „Kus see politsei siin on?”
Onu Raivo vangutas laitvalt pead ja patsutas käega jämedatele musta värvi metallist paarissammastele, milliseid oli tekil neli paari.
„Vaata siia, junga Tõnn, ja unusta kaldavärgid. Pollariteks nimetatakse neid malmist või terasest jämedaid poste, mille külge kinnitatakse sildumisotsad.”
„Kümme pootsmani käsivarre jämedust otsa,” noogutas Mats tunnustavalt. Tõnn uuris hindavalt kõrgust, siis kaugust kaist ja päris kahtlevalt:
„Aga… aga… kes neid otsi kaldale jaksab venitada, need on ju nii rasked?”
„Täiesti õige tähelepanek, junga Tõnn,” põristas pootsman ja haaras nurga tagant konksu otsast pika nööri, mis oli mitmeks puhiks kokku lapitud ning mille otsas rippus umbes tennisepalli suurune nöörist punutud kera.
„Kas te teate, millega on tegu?” päris ta kavalalt naeratades. Poisid vahetasid pilke ja kehitasid õlgu.
„Noh, mingi nöör… ei, ots,” venitas Tõnn ning kaalus ümmargust „tennisepalli” käes. „Igavesti raske, proovi, Mats.” Ka vanem vennas kaalus nöörist punutud palli – tõepoolest oli parajalt raske.
„See, mida te praegu käes hoiate, on „ahvirusikas”. Otsast punutud palli sees on liivaga täidetud kotike ja kogu seda kaadervärki kokku nimetatakse viskeliiniks või viskeotsaks,” seletas pootsman.
„Oot, oot,” hakkas Mats taipama ja kiirustas oma avastust ka teistega jagama. „Kui laev läheneb kaile, siis viskab madrus viskeliini koos „ahvirusikaga” kaldale ja… ja…”
„Kaldamehed püüavad selle kinni,” jätkas juba Tõnn õhinal. „Madrused topivad viskeliini läbi selle augu siin külje sees…” Ta kiirustas käega näitama, kust nimelt viskeliin laeva tagasi tuleb. „Siis… siis… seovad viskeliini sildumisotsa külge ja kaldamehed venitavadki otsa kaldale.” Võidukalt vaatasid poisid pootsmanit. Onu Raivo muigas ja noogutas.
„Kõik oli õige, vahemärkusena tuleb lisada, et seda auku nimetatakse klüüsiks ning laevas on ikka tegemist poordidega mitte külgedega. Laeva paremat parrast kutsutakse tüürpoordiks ja vasakpoolset parrast pakpoordiks. Noh, Tõnn, ütle nüüd uuesti ja merekeeles,” julgustas pootsman.
„Viskeots… viskeliin… visatakse kaldale, liini teine ots seotakse sildumisotsa külge, mis… mis… omakorda antakse tüürpoordi klüüsist kaldale.”
Pootsman keerutas vuntsi, ta näost paistis rahulolu. „Kas tahate proovida, kuidas see käib?” päris ta kavalalt, ja ootamata vastust, asus viskeotsa kallal askeldama. Muidugi soovisid jungad madrusetööd proovida.
„Esimest korda näitan ette, siis tuleb teil juba ise toimetada,” ütles onu Raivo viskeotsa lahti kerides. „Ma olen näinud mehi, kes suudavad „ahvirusika” isegi neljakümne meetri taha läkitada. Tavaline kaugus on kakskümmend ja liin ise polegi pikem kui kakskümmend viis meetrit. Kaldal, hoia alt!” hüüdis onu Raivo siis ja saatis „ahvirusika” läbi õhu vihinal teele. Viskeliin jooksis ilusasti lahti. Draakon oli aga astunud liini otsa peale, et kogu puht minema ei lendaks. Poisid, kes poordi ääre peal kõõlusid, jälgisid „ahvirusika” lendu, kuni see viimaks suure musta pollari kõrvale kaile potsatas. Suur merekajakas, kes parasjagu pollari otsas lõunauinakut oli teinud, tõusis kiljatuse saatel lendu. Ta vandus kraaksudes pootsmanit ja sõudis siis, tiivad majesteetlikult laiali, üle taeva kaugusesse.
„Vaata, nii käib see asi,” mühatas pootsman ja asus viskeliini tagasi laeva lappama. Korraks said ka Mats ja Tõnn proovida, kuid pärast noorema venna ebaõnnestunud heidet, mille tagajärjel onu Raivo nokkmüts kaldale rändas ja pootsmanil tuli vahimadrus sellele järele saata, lõpetati visked selleks korraks.
„Vaadake, poisid, viskeliini heitmist tuleb ohutumas kohas harjutada. Hea madrus peab oskama „ahvirusikat” saata just vajalikku kohta, et kaldamadrused selle enne kätte saavad, kui tuul ära kannab. Liialdamata võib öelda, et sellest viskest sõltub suuresti, kas laeva sildumisoperatsioon õnnestub või ei.” Onu Raivo sügas mõtlikult kukalt, küllap oli see viskamiste käigus „ahvirusikaga” silitada saanud.
„Jungad,