jungakandidaate õlgu kehitamas, harutas ta nende tekitatud puntra lahti.
„Millised peavad olema meresõlmed?” Ta ajas küsivalt näpu püsti ning vaatas ühe ja siis teise venna otsa.
„Noh, tugevad,” arvas Tõnn ning luristas nina. Pakil kippus tuul liiga tegema.
„Olgu, tugevad,” nõustus onu Raivo, „aga peale selle veel kindlad ja kiiresti lahtivõetavad.”
Ta tegi kiirelt sõlme ja viskeliin oligi sildumisotsa külge kinnitatud. Siis tõmbas ta vaid ühest liini otsast ning sõlm pudenes lahti.
„Üsna sageli on sildumine väga kiire ja täpsust nõudev operatsioon, kus ei ole aega teie poolt kootud kassikangast harutada.” Pootsman ajas end viskeliini kohalt sirgu ja jätkas jungade harimist. „Sõlmed, punutised, pleisid, see kõik on omaette teadus, mida omal ajal oskasid kõik purjelaeva madrused. Inglased on sel teemal isegi mitu entsüklopeediat välja andnud. Tänapäeval…” siinkohal onu Raivo ohkas, „tänapäeval on asjad paigast ära.”
Korraks muutus pootsman mõtlikuks, kuid siis tuli talle jälle eluvaim sisse ning mees lisas juba reipamalt: „Olgu, poisid, ma õpetan teile mõned sõlmed, mida võib ka koduses majapidamises tarvis minna.” Hoogsa sammuga tõi ta kusagilt veel teisegi viskeliini.
„Vaadake, kõige lihtsam sõlm on veeblingusõlm ehk seasõrg, nagu seda kaldal kutsutakse.” Nende sõnadega viskas pootsman viskeliini õhku, püüdis selle ristis kätega kinni ja pistis kaks aasa Tõnni näpu otsa ning tõmbas sõlme kinni. „Sellist sõlme on tarvis, kui tahad kinnitada mingit liini vaia või paadi ankru külge. Kodus võite kas või oma peni ajutiselt aialipi külge ankrusse panna.” Pootsman pakkus viskeliini poistele, kes tema eeskujul püüdsid seda õhku visata ja jälle kinni püüda, kuid paraku jäi liin Matsil kõrvade taha pidama ja Tõnn kaapas juba kolmandat korda tühjalt kätega õhku. Draakon näitas veel kord ette ning temal tuli asi ilusasti välja. „Sõlm on lihtne ja lahti saab selle ka kergelt.”
„Pole see midagi lihtne,” pomises Tõnn pahuralt, kui „ahvirusikas” talle varbale patsatas. „Mis asi see veebling veel on?”
„Ah veebling,” kordas pootsman. „Vaadake, poisid, purjelaevades olid mastid, mida omakorda hoidsid püsti vandid, noh, rauast trossid. Et masti ronida, selleks pidi ju olema mingi redel või trepp. Veeblinguteks kutsutigi vantide vahele kinnitatud puit-, metall- või trossastmeid, mis omakorda kinnitati sellesama sõlmega.”
Lõpuks said poisid veeblingusõlme tegemise selgeks ja siis näitas onu Raivo veel mõnda.
„Viskeliini kinnitamiseks kasutame rehvsõlmi.” Pootsman näitas, kui kiiresti on võimalik seda sõlme avada. „Kui teil peaks kodus vaja olema kahte otsa omavahel ühendada, kasutage meremehe- ehk hariliksõlme.” Kiiresti ilmusid üha uued ja uued sõlmed pootsmani näppude vahelt. „Laevas kasutame veel paalisõlme, pardunisõlme, kassikäppa, lamesõlme…”
Tõnn ja Mats püüdsid treeneriga sammu pidada, kuid see oli täitsa lootusetu ettevõtmine, ja lõpuks oli poiste viskeliin üleni sõlmes. Nähes poisse õnnetu näoga liini kallal mässavat, sai pootsmanile selgeks, et mehed tuleb liinist ikka enne välja harutada, kui sõit Stockholmi poole hakkab minema. Ühiste pingutustega harutati viskeliin lahti ja pootsman asus seda puhti kerima ise kavalalt poisse piiludes.
„Küllap te ikka sooviksite mõne sõlme selgeks saada?” küsis ta. Vennaste vastus ei olnud innukas, pealegi venis õppetund juba liialt pikale. Tõnn oleks parema meelega veel kord proovinud „ahvirusikat” vibutada ja Matsil mõlkus meeles ilus tädi Kaja, kuid targu ei tulnud nad oma ettepanekutega lagedale.
„Mul on värviline plakat, kus on meresõlmed peal, ma võin selle teile kinkida, aga ühel tingimusel.” Siin tegi pootsman pausi ja ajas näpu tähtsalt püsti. „Järgmisel korral, kui laeva tulete, näitate mulle vähemalt kümme sõlme ette. Nõus, kas lööme käed?” Onu Raivo ulatas naljatlevalt oma suure kämbla, kuhu mahtus nii Matsi kui ka Tõnni käsi korraga ära. Järsku hakkas raadiojaam pootsmani vööl krõbisema.
„Pootsman, vasta kaptenile, kuuldel.” Onu Raivo haaras raadiotelefoni.
„Pootsman kuuleb.” „Kuidas teil läheb, kuidagi kauaks olete silmapiirilt kadunud.” „Oleme pakil ja õpime tundma sildumisotste hingeelu, kõik on korras.”
„Selge,” rääkis raadiojaam Papa häälega, „teil on veel pool tundi, siis algab sul, pootsman, laadimine, side lõpp.”
„Selge, pool tundi veel, side lõpp.” Draakon riputas raadiojaama uuesti vööle.
„Olemegi pikalt seletama jäänud, sellisel moel ei jõua me kuhugi.”
„Aga… aga… mis asi see pakk on?” päris Mats ja täpsustas: „On olemas jõulupakk, kuuris on saepakk, aga laevas?”
„Kuidas ma seda sulle nüüd seletan?” Pootsman sügas kõrvatagust. „Noh, pakk on see koht, kus me praegu oleme. Ühesõnaga, see on pardast pardani ulatuv tekiehitis laeva vööris, millel tavaliselt asub kogu sildumistehnika.”
„Aga… aga kas sama kohta ahtris kutsutakse siis ahtri pakiks?” päris Tõnn.
„Ahtris asuvad sildumismehhanismid jüütil või pupil,” vastas pootsman.
„Jüüt, pupp, pakk,” pomises Tõnn ning kehitas õlgu. „Täitsa hiina keel.”
„Ei ole hiina keel,” seletas onu Raivo. „Mereterminid on tavaliselt tulnud ikka inglise või hollandi keelest, aga lähme nüüd oma ekskursiooniga edasi. Öelge mulle, poisid, mis suured masinad need siin on?” Ta patsutas käega metallist trumlitele, millele olid keritud sildumisotsad. Mats oli Emsit näinud Saaremaal õmblusmasinale niiti pooli peale kerimas ja nii ta arvaski siis, et tegu peaks olema sildumisotste poolidega. Pootsman noogutas.
„Mõte on õige, aga termin vale,” ütles ta lühidalt. „Tegu on ankrupelidega ehk vintsidega, mis aitavad ankrut vette lasta ehk haalata või veest üles tõsta ehk hiivata. Samuti kasutatakse neid sildumisotste pingutamiseks, sest käsitsi ei ole võimalik seda tööd teha, te ju ise proovisite.”
Poisid noogutasid, tõepoolest olid otsad marurasked. Mats jäi ankruketti takseerima. „See on ikka kole raske küll, ega sedagi käsitsi jaksa liigutada,” ütles ta.
„Silja ankur kaalub kuus tonni ja on püstasendis kolm ja pool meetrit kõrge, kolm korda nii pikk kui sina,” seletas onu Raivo naerdes.
„Nojah, siit august kett tuleb ja sinna auku läheb,” takseeris Mats, kaks kätt püksitaskus, asjatundlikul moel.
„Ankrukett tuleb läbi ketiklüüsi paki alt ketikastist, läheb üle peli ankruklüüsi, kus ripub ankur, ning ei mingeid aukusid. Auk võib olla laeva pardas, aga siis on juba lood halvasti ning tegu on avariiga, mille puhul tuleb päästeparvede või – paatide peale mõtlema hakata.” Selle draakoniga oli igavene tegu, ikka leidis ta midagi valesti olevat. Mats tundis end puudutatud olevat. Oma ebamugavuse varjamiseks esitas ta kiiresti uue küsimuse:
„Ja palju seda ankruketti meil tagavaraks on?” „Kaksteist seeklit,” oli pootsmanil vastus valmis. „Seeklit?” päris Tõnn. „Seekel on 25 meetrit, nii et arvutage ise,” soovitas pootsman muheledes.
„Oh sa!” oli Tõnn vaimustatud. „Tervelt kolmsada meetrit!” Arvutamine ei olnud nooremale vennale kunagi raskusi valmistanud. Juba siis, kui Mats esimeses klassis arvudega mässas, sai kaks aastat noorem Tõnn need kuidagi iseenesest vanema venna kõrvalt selgeks. Kui isa Kalle vahel Matsi koolitöid kontrollis, siis ei pakkunud Tõnnile mingit raskust oma juturaamatu kohalt õigeid vastuseid vahele hüüda. Nooremale vennale otse meeldis vanemat õrritada.
Poisid vaatasid pakil ringi. Matsi tähelepanu köitis ankrupeli kõrval olev tugiposti otsa riputatud kuldselt särav kell, mis välimuselt meenutas väikest kirikukella.
„See on nagu Kihelkonna kirikus, aga palju väiksem,” ütles ta ja astus lähemale. „Millal kella lüüakse?” päris poiss huvitatult. Täitsa iseenesest läks käsi kella nööri külge. Kilks, kõlas hale kilksatus.
„Oot-oot,