vahetevahel põgusa kõrvalpilgu. Jah, sünnimärk kaelal oli seesama, võibolla aastatega ainult veidi suuremaks ja tumedamaks muutunud. Kas toona sellest lausa kutsuvana näivast märgikesest oligi kõik alguse saanud? Sest üksik terav mälupilt tõestas, et ta oli Leilit kõigepealt just sinna suudelnud – kaelale, lõua alla… Jah, sedasama naist, kes oli püüdnud küll vastu rabeleda, aga
Valduri arvates ainult moepärast. Sest ta oli ju Ilmari naine. Sõbra naine…
„Palun järgmine!” Valge uks oli märkamatult paotunud ja sisse kutsuti patsient, kelle järel oli Valduri kord siseneda.
„Nii… Järgmine olengi mina, kellele kohtuotsus kuulutatakse,” ütles mees teeseldud reipusega. Elukogemus ütles talle, et kunagi ei tohi hellitada lootust õigeks mõistetud saada. Sest mingi mehike, kes saatust juhib, oskab enamasti alati mingi vastupidise otsuse serveerida. Karda alati halvimat, siis ei pettu mitte kunagi… nii oli kuskil kirjutatud, aga kus, seda Valduril meelde ei tulnud ja hetkel polnudki see tähtis.
Leili noogutas sõnatult, ka tema oli oma mõtetes nähtavasti kaugele minevikku rännanud. Mehe öeldu jõudis temani mingi viivitusega, ja alles pika mõtlemise järel naine arvas:
„Kohtuotsus, jah… Peaasi, et see õiglane oleks.”
„Aga surmaotsus ei ole kunagi õiglane,” protesteeris mees.
„Arvad? Aga kui kohtualune on inimesi tapnud, kas siis on?”
„Ma ei tea… Mina igatahes ei ole kedagi tapnud!”
Naine surus suu kokku. Näis, et ta tahaks midagi lisada, aga otsustas selle ütlemata jätta. Nad olid ju võõraks jäänud, milleks hakata vanu asju meenutama või kunagist tutvust üles soojendama, mis mõte sel oleks… Aga mees oli nähtavasti vastupidisel arvamisel, sest ütles viivitades:
„Leili, mis sa arvad – kui me täna siit pääseme, äkki istuksime kuskil kohvitassi ääres ja räägiksime paar sõna juttu? Ma ju ei teagi, mismoodi sa elanud oled ja mis meie ühistest tuttavatest on saanud, sina tead kindlasti rohkem!”
„Ühistest tuttavatest… Ilmar on surnud, seda sa vist tead.”
„Seda ma kuulsin. Kahjuks küll hiljem, oleksin kindlasti matusele tulnud, aga…” See kõlas mehe suust ebalevalt, rohkem õigustuse kui kahetsusena, ja naine oli varmas küsima:
„Matusele tulnud? Milleks?”
Valdur heitis naisele kiirpilgu. Milleks… Kas nii võib küsida, kui jutt on matustest?
„Ma… oleksin…” alustas ta ebalevalt, teadmata, mida öelda.
„Mis sa oleksid – temalt pärast surma andeks palunud või?” See kõlas teravalt ja pani mehe pead tõstma. Nad olid koridori jäänud vaid kahekesi, pealtkuulajaid ei olnud.
„Kui sa arvad, et ainult mina süüdi olin…”
„Enam pole mõtet sellest rääkida!” tõrjus naine. „Mine, sind kutsutakse!”
Tõepoolest, eelmine patsient väljus ootamatult kiiresti ja Valdur Rohtmetsa järjekord oli kätte jõudnud. On see tõe selgumise hetk? Ning Valdur läks, ise tundes, et tegutseb nagu marionett, keda nähtamatutest nööridest talutatakse.
Arst uuris hoolega pabereid. Kõikvõimalike analüüside vastused, tabelid numbritega, mis Valdurile midagi ei öelnud. Ultrahelipildid, mille kohta ta oli tahtnud juba nende tegemisel selgust saada, aga vaid põiklevaid seletusi kuulnud. Umbes nii, et midagi seal on, aga mis täpselt, seda saab ainult kompleksne uuring näidata. Ja nüüdki ei saanud ta hallipäise tohtri käest lõplikku otsust.
„Teie kõhunääre, jah… Ebaühtlane struktuur viitab võimalusele, et seal tõesti võib midagi patoloogilist olla.”
„Vähk? Nimetagem asju õigete nimedega!” Valdur püüdis vaprust teeselda, kuigi tundis kummalist seestpoolt vallanduvat iiveldust. Aga see ei saanud algust mitte seedeorganeist, sealt, kust tema peamised hädad lähtusid, vaid kuskilt südame kandist. Närvid?
„Ütleme esialgu vaid et – kahtlus. Kahe kuu pärast teeme uued analüüsid ja pildid, siis on näha, kas on muutusi ja millises suunas… Kõhunääre on isemoodi organ.”
„Arvate, et – operatsioon?”
„Kõhunääret opereeritakse vaid viimase häda korral… Kui see üldse on võimalik.” Arst raputas pead ja see tõi Valdur Rohtmetsale ühtaegu nii kergenduse kui ka süvendas senist muret. Operatsioone ta pelgas, aga noa alla sattumine pidi selle haiguse puhul tähendama kui mitte just lõplikku tervenemist, siis vähemalt elu pikendamist, nii oli ta kuulnud; aga kui operatsioon pole võimalik, siis jääb ainult mustvalge tulevikupilt, kas nii või naa. Siis öeldakse selle kohta lihtsalt – meditsiin on võimetu…
„Aga mismoodi ma peaksin elama, et… Kas dieeti pidama, või…”
„Elage nii nagu seni ja vältige igasuguseid liialdusi. Toiduga ja alkoholiga, ma mõtlen… Ja pange endale registratuuris novembrikuuks aeg kirja, siis kohtume uuesti. Kutsuge järgmine sisse!”
Oligi kõik. Ja ukse taha oli istuma jäänud ainult Leili.
„Mine nüüd sina… Tead, ma ootan sind, siis räägime!”
Valdur sai naise häiritud, isegi pahasevõitu pilgu osaliseks. Aga otsustas ikkagi istuma jääda ja Leili ära oodata. Ometi osutus see ootamine nii ettearvamatult pikaks, et mees muutus kärsituks, vaatas alatasa kella ning jõudis oma lubadust juba kahetsema hakata. Siiski ei sobinud öeldust taanduda ega ammugi mitte argpükslikult põgeneda; Leili muutunud olekust võis küll oletada, et eelseisev mälestuste heietamine just meeldivaks ei kujune, olid nad ju omal ajal nii ühte kui teist läbi elanud. Aga aeg on ju imeline palsam, mis nagu maalripahtel kunagised praod ja lõhed tasandab – kui just mitte täiesti ja tundmatuseni, siis ikkagi sedavõrd, et toonaseid teravaid elamusi meenutades enam mitte tüli kiskuma hakata. Valduril oli põhjust arvata, et Leilil oleks talle nii mõndagi ette heita, kuigi omalt poolt vaadates nägi mees ammumöödunut ka teisest aspektist, mis võimaldas süüdistusi pareerida. Tema oli oma suhteid alati palju lihtsamalt võtnud – mees on juba olemuselt määratud vallutajaks, kellele on looduse poolt rohkem lubatud. Muidugi mitte just vägivalda, naistele oli ta alati taganemisvõimaluse jätnud, kuigi ta sellega kergelt ei nõustunud. Muudest dogmadest või vaieldavatest moraalinormidest kramplik kinnipidamine oli Valdurile alati vastumeelne olnud; kõige meeldivam oli elada nii, et mitte millestki ilusast ja ahvatlevast loobuma ei peaks. Leiliga tutvumise ajal oli tema kreedo lihtne – võtta elult, mis võtta annab.
Kabineti uks avanes, Leili tuli välja ja kortsutas Valdurit nähes rahulolematult kulmu.
„Sa jäidki mind ootama!” See polnud küll otsene etteheide, aga mitte ka rõõmust kantud tõdemus. „Ilmaasjata!”
„Ma tahtsin teada, mis sulle seal räägiti, sellepärast.”
„Teada, mis nad räägivad… Aga öeldi, et analüüsid on paremaks läinud, et võibolla… Ah, olgu, mis ma sellest!” Valdurile rohkem tähelepanu pööramata suundus naine minekule. Mees oleks võinud seda liigutust isegi solvanguna võtta, aga otsustas siiski madalat profiili säilitada. Ta kõndis püüdlikult naisega kaasa, eessammujast vaid poole sammu võrra maha jäädes, ning ütles leplikult, peaaegu nurudes:
„Leili… Me võiksime ju tõesti kuskil natuke istuda ja vanu aegu meelde tuletada! Kui me juba kokku saime… Sest mine tea, kauaks meil… minul niisugust võimalust enam ongi!”
Naine sammus kõrvale vaatamata, nähtavasti kaalus kuuldut.
„Mis sa arvad, lihtsalt pargipingil istuda või? Sügisene aeg, vilu hakkab!”
„Ei, noh… Näiteks kuskil kohvikus,” pakkus mees ja Leili vaatas alles nüüd tema poole, aga laitva pilguga.
„Meie jutud pole kohvikus rääkimiseks,” arvas ta kuivalt.
„Noh, siis ma ei tea…” kahtles Valdur, võimalikke istumiskohti kiiresti silme eest läbi lastes, aga midagi mõistlikku leidmata. „Minu juurde sa ju ei tule!”
Jälle