tõesti tuttav ette…” Maailm on tõepoolest väike, isegi sellises kolkas võib tuttavaid eest leida, pidi Valli konstateerima, ja see rõõmus tõdemus andis julgust. Ühe kooli inimesed, need juba üksteist hätta ei jäta.
„Mulle teatati küll, et tuleb keegi Valli Lemming, aga ma ei osanud sinna juurde nägu välja mõelda. Sina oled ju tuttav inimene, ja see on väga hea!” oli Mauno siiralt rõõmus. Ning ka Valli ei suutnud oma heameelt jagamata jätta.
„Muidugi! Esimene töökoht ja kodust kaugel… Hea, kui tuttav ees on, ja veel kõrge ülemus isiklikult! Ütle, kust ma selle ühiselamu üles leian, saaksin oma asjad ära panna.”
„Ühiselamu?” tegi Mauno Kaasik suured silmad. „Mis sa sellest?”
„Komisjonis öeldi, et mul on ühiselamukoht.”
„See pole ju töölesuunamise komisjoni asi, elamise peab kohalik täitevkomitee kindlustama. Aga ühiselamuga on siin pahasti, remondivad juba teist aastat ja valmis ei saa. Ühiselamut praegu lihtsalt ei olegi!”
„Ei ole…” Valli jäi nõutuks. „Mis siis saab?”
„Eks pead endale mõne toakese otsima, neid ikka leidub,” lohutas noor direktor. „Paned poe juurde posti külge kuulutuse ja leiadki.”
„Posti külge… Mul on ju kohe vaja! Juba täna – kuhu ma öömajale lähen?”
„Noh, sellega saab hakkama,” ütles Mauno nii kindla tooniga, et Valli rahunes. Tõepoolest, tema uus ülemus peab niisugused asjad korda ajama, see on päevselge. Vähemalt ajutise majutusvõimaluse leidma, kas või koolimajja. Ja Valli arvaski:
„Eks teil kuskil kooli kantseleis mõni diivan ikka on, kus öö ära magada saaks.”
Mauno Kaasik raputas pead ja hetkeks tundus tüdrukule, et ta näol vilksatas rahulolev naeratus. Vähemalt hiljem tagasi mõeldes näis see nii.
„Ei, kulla kolleeg, meil pole isegi oma koolimaja, me oleme kohaliku kooli allüürnikud. Aga ma võin sulle ajutiselt peavarju pakkuda – mul on kahetoaline korter.”
„Peavarju pakkuda? Mis su naine selle peale ütleks?”
„Mnjaa, seda oleks mulle endale ka huvitav teada… Aga asi on selles, et ma olen siiamaani vaba ja vallaline. Ja kui sa mõned ööd minu elutoas magad, ega see meil kummalgi tükki küljest võta. Ma oletan, et sa just kõvasti ei norska.” Mauno naeris ja see tegi ta muidu osavõtmatuna tundunud näo Vallile palju meeldivamaks.
Siis niiviisi peab minu iseseisev alu algama, ööbimisega kuskil poissmehekorteris… mõtles tüdruk, aga erilist õõvastust see mõte temas ei tekitanud. Senistel malevasuvedel oli ööbitud nii telkides kui ka lakas või küünis, kord isegi heinakärbiste all, kui alevikust peolt tulles paduvihm üllatas. Vahe oli vaid selles, et siis oldi kambakesi, ja kuigi koos magades mõne poisi käsi vahel üle tüdruku piha ulatus, sellest tavaliselt kaugemale ei mindud. Iseasi oli kindlate paaridega, kes leidsid alati võimaluse omaette olla. Aga niiviisi, võõras korteris ja ainult kahekesi…
„Kas võttis tõsiseks?” naeris Mauno. „Mina olen ju kurikuulus kohalik donžuan, kõikide naiste hirm!”
See oli provokatsioon, mis nõudis kindlat seisukohavõttu. Ning Valli tegi ükskõikse näo ja nentis asjalikult, et olgu siis nii.
„Mul on voodiriided kaasas, ega ma sulle palju tüli ei tee.”
Nüüd, nelikümmend viis aastat hiljem, jäi ka Vallile endale arusaamatuks, kuidas ta oli tookord Maunot uskuma jäänud. Sest juba kolmandal päeval kinnitas mees, et on Vallisse armunud peaaegu et esimesest pilgust, ja Vallile oli kõlanud see lausa nagu unelmate muusika. Tõsi, selles uinutavas meloodias oli ta algusest peale mingeid dissonantse tajunud, mis häirivalt, teinekord isegi hoiatavalt mõjusid, aga ta oli need noorusliku enesekindlusega teisejärguliseks tunnistanud. Sest kindlasti – nüüd oli seda häbi tunnistadagi – mängis oma osa ka Mauno positsioon. Tema oli kooli direktor, isegi ajalehes kirjutati temast kiitvalt. Juba esimesel õhtul oli ta Vallile varjamatult üleoleva žestiga visanud lauale eelmise aasta kohaliku lehe, milles oli temast ülistav kirjutis ja suures formaadis pilt.
„Näed, mis nad minust arvavad… Ajakirjanike asi, eks nad peavad ju midagi kirjutama!” ütles mees sinna juurde halvasti varjatud uhkusega.
Noore kuke kompleks, oli Valli siis oma raamatutest pärit tarkusega asja enda jaoks paika pannud. Et tahab ronida kõrgemale ja teistest kõvemini laulda. Aga ikkagi tunnustus, ja seda vajame me kõik. Kindlasti oli selle ilukõne taga ka paras tükk tõtt – kunagine koolivend näis kõigiti tubli ja vääriline koolijuht olevat. Ning kui see tubli ja vääriline noor mees ei väsinud oma äkkitekkinud tundeid kinnitamast, uinutas tema õhin Valli tõrksuse ning nädala möödudes lasi ta end küll kõhklevalt, aga meeldivatest tulevikulootustest kantuna Mauno Kaasiku magamistuppa talutada.
3
Kui Valdur oma ostudega jõudis ammusest ajast tuttava maja juurde, näis talle, et siin on aeg seisma jäänud. Kuuekümnendal aastal ehitatud maja oli samamoodi ilmetu, kui oli olnud pärast valmimist. Veel enam – see krohvimata, silikaattellistest laotud ehitis oli nüüd veelgi luitunum ja aastakümnete linnatahmast halliks muutunud ega sobinud enam sugugi siia ümbrusse, kuhu viimasel ajal olid oma välimusega uhkeldavad korrusmajad kerkinud. Siiski, midagi oli ka selle maja juures muutunud – trepikoja uks oli uus, metallist ja koodlukuga, ning avamiskatsele see ei reageerinud.
Valdurit haaras nõutus. Maja oli kindlasti õige, trepikoda samuti, aga Leili korteri numbrit ei suutnud ta meelde tuletada. Tol ajal ei vaadanud ta kunagi korterinumbrit, sest tee oli teada – kolmas korrus, esimene uks vasakul. Ja kui millegipärast tekkiski kahtlus, tarvitses vaid silmata korteri uksel nimesilti – Ilmar Ruuden. Ilmar, töökaaslane, kellega teda olid ühised tehnikahuvid peagi sedavõrd siduma hakanud, et ta Valduri külla kutsus ja Leiliga, oma naisega, tuttavaks tegi. Ning käigud sellesse majja muutusid aina sagedasemaks. Algul oli ta siia rõõmuga ja avali südamega tulnud, alati pudel veini kaasas, mis siis kolme peale kohvi (või kui parajasti kohvi saada ei olnud, siis tee) kõrvale ära mekiti. Sellest muutus tuju paremaks ja jutusoon avaramaks, need olid õdusad õhtud. Või siis suvised väljasõidud Ilmari autoga, mis alatasa rikki läks ja mida siis ühise jõu ja oskusega teeservas parandati… Nad olid noored, julged ja entusiastlikud.
Aga seejärel tuli aeg, mil Valdur sellest uksest ainult teatud ajal ja õhtuhämaruse varjus sisse astus. Enamasti just pärast seda, kui ta oli töölt lahkudes oma vahetuse Ilmarile üle andnud. Ebalev vargatunne, mis teda alguses saatis, kadus sedamööda, kuidas need käigud harjumuseks said; pealegi oli Leili teda alati rõõmsalt vastu võtnud. See andis julgust ja õigustava teadmise, et ta on oodatud, ilmselt isegi vajalik külaline. Ning siin käies tekkis arusaam, mis tuntud õpetussõna omalt poolt täiendas: kui jagatud mure on vaid pool muret ja jagatud rõõm kahekordne rõõm, siis jagatud süü võib isegi olematuks muutuda, sest seda on alati võimalik teise osapoole kaela veeretada…
Nüüd, üle neljakümne aasta hiljem, seisis Valdur Rohtmets tumepruuni kindlalt suletud metallukse ees ja ootas kedagi, kes majast väljuks või siseneda tahaks, ühesõnaga – talle ukse avaks. Sest fonoluku nuppude kõrval olid vaid korterinumbrid, ei ühtegi nime… Aga kui juhuslik avaja küsib, millisesse korterisse ta minna tahab, mida vastata, et mitte varga muljet jätta? Ilmselt päästaks perekonnanimi, vaevalt et Leili seda vahetanud on: Ruuden. Leili Ruuden… Aga nagu kiusuks polnud kedagi majja minemas ega sealt tulemas ning mees hakkas aina enam ebalema – kas polnud see märk, et vanad elamused peavad jäämagi minevikku, jääma omamoodi hauarahuga ümbritsetuks? Sest elu ja ajalugu ei saa kunagi korduda, vähemalt mitte samade osalistega. Muumiad peavad jääma rahus lebama just sinna, kuhu aeg on nad paigutanud, sest nende rahu häirimine toob kaasa ettearvamatuid tagajärgi.
Ometi keelas kuskilt seestpoolt tulev jonn alustatut pooleli jätta. Valdur uuris veel kord fonoluku nuppude rida, mille juures olid korterinumbrid kuueteistkümnest kuni kolmekümneni. Igal korrusel on kolm korterit, trepp käib päripäeva, tõenäoliselt alustati nende nummerdamist vasakult paremale… Esimene korrus – kuusteist, seitseteist,