ainult adressaadile mõistetav teade, et naisest jäänud muljet on ta kogu elu kaasas kandnud – sellest pidi olema küllalt, et kaaslast vastuvõtlikumaks muuta.
„Olgu, kui sa just nii arvad… Kui sa väga tahad neid unustatud asju arutada, läheme minu juurde, see pole ju kaugel.”
„Kas sa… elad ikka veel vanas korteris?” imestas mees.
„Jah. Ligi nelikümmend aastat sealsamas, see vääriks vist mingit auraha… Vähenõudlikkuse ordenit!” Leili esialgne jäikus oli tõesti taganema hakanud, kuid sõbralikkusest oli naise toon ikkagi kaugel.
„Ja – kellega sa elad?” küsis mees ettevaatlikult.
„Üksinda!”
„Ei, ma mõtlesin, et lapsed…” parandas Valdur kiiresti. „Et oleks võimalus niiviisi… ainult omavahel rääkida.”
„Lapsed on ammu mööda maailma laiali! Anu abiellus Inglismaale, Kaarel elab oma perega Pärnus… Ja ma olen neljakordne vanaema, varsti vist isegi – vana-vanaema!”
„Nojah, siis küll…” Niiviisi katkendlikult mõtteid vahetades olid nad garderoobist riided võtnud ja tänavale jõudnud. Aga kaubamaja juures jäi Valdur seisatama. „Leili… Kas sobib nii – ma hüppan korraks siia sisse ja tulen veidi hiljem?”
„Kas sa ikka mäletad, kuhu tulla?” küsis naine kummalise tooniga, nähtavasti hakkas nostalgiapisik tedagi nakatama.
„On asju, mis jäävad eluks ajaks meelde!” Valdur lehvitas naisele kätt ja kaasaegse ostupalee uksed avanesid ta ees. Lilled ja pudel veini… Mõni soliidsem küpsisekarp, küllap kohvi Leilil ikka on… Jah, ilmselt tuleb sellest pikem ja üsnagi ettearvamatu sisuga jutuajamine!
2
Valli Lemming oli üks paljudest, keda juba kümmekond aastat sundüürnikeks nimetati. Minevikule mõeldes tekitas temas erilist kibestumist teadmine, et veel kahekümne aasta eest oli ta Mustamäel täieõiguslik, oma rahadega väljamakstud kooperatiivkorteri omanik olnud. Sellel ajal, kui rikkamad asutused-ettevõtted oma töötajatele tasuta kortereid jagasid, oli Valli kooliõpetajana töötanud, koolil aga niisugust võimalust ei olnud; jäi üle hakata enda mitte just priskest palgast rublaviisi kõrvale panema, maksimaalselt lisatunde anda ja mõnda puupäist õpilast ka kodus järele aidata, muidugi vanemate makstava lisatasu eest. Niiviisi õnnestuski Valli Lemmingul ühetoalise kooperatiivkorteri sissemaksuks vajalik summa koguda ning aastate viisi samamoodi rügades oma väike korter lõpuks ka välja maksta. Paraku ei suutnud ta kõledas ja hingetus kivikülas kohaneda, see võis tema mõõdupuu järgi küll elupaik, aga mitte kodu olla. Ning siis, kui pojapõngerjas juba omapead hakkas õue kippuma, tuli mõte tilluke korter suurema vastu vahetada ja tingimata just Nõmmel, oma lapsepõlverajoonis, sobivam eluase otsida.
Niiviisi oligi Valli talle rohkesti tööd ja enesepiiramist maksnud kooperatiivkorteri omaniku seisusest ilma jäänud, sellest lihtsalt vabatahtlikult loobunud ja riigile kuuluva korteri vastu vahetanud. Nõmme mändide all, riigistatud eramajas asuv kahetoaline korter oli kõigiti avaram, küll ahjuküttega, aga nostalgiliselt armsa aedlinnamiljöö nimel tuli sellega leppida. Siis ei osanud keegi arvata, et Nõukogudemaa hiigelriik kolinal kokku kukub, pärast seda said aga kunagiste majaomanike järglased neile seadusjärgselt kuuluvad valdused tagasi. Ka selle elamu, mille kolmest korterist ühte oli Valli seni enda omaks pidanud, ning seejärel pidi naine meelekibedusega tõdema, et oli oma vaevaga saadud õiguse isiklikule peavarjule lihtsalt ära kinkinud.
Tõsi küll, otseselt väljatõstmisega ei olnud teda siiamaani ähvardatud. Maja pärija elas hoopis välismaal, nimelt Rootsis, külastas vanemate sünnimaad vaid kord aastas ja ka siis põikas ainult korraks oma valdust üle vaatama. Kohapeal oli tal usaldusisik, kes üüriraha kogus ja hädavajalike remonditööde eest hoolitses. Üürnikel oli aga senine kindlustunne kadunud, sest omaniku mis tahes meelemuutus võis tähendada üüri tõstmist või koguni peavarjuta jäämist – mine siis kohtu kaudu oma kaheldavat õigust taga nõudma!
Viimased kaheksa aastat, alates sellest, kui poeg Kristjan elukaaslase leidis ja tolle juurde kolis, oli Valli oma kahetoalises korteris üksinda elutsenud. Ning seda teravamalt kippus pensionipõlve pidavat naist ründama kahetsus – mis viga oleks nüüd üksikuna elada endises mugavustega, peaasi aga, oma isiklikus korteris, kartmata et keegi uksele koputab ja teatab: üürilepingut enam ei pikendata… Korterivahetuse üheks oluliseks ajendiks oli ju olnud nostalgiline soov Kristjanile samasuguseid lapsepõlvetingimusi pakkuda, nagu temal endal olid olnud – turvalist looduslähedast keskkonda, liivaste looklevate teeradadega kirjatud, lastele mängimiseks nagu loodud mändidealuseid parkmetsi ja ennesõjaaegset, tagantjärele nii hubasena tunduvat koolimaja. Nüüdseks oli kõik see minevikuks saanud, pealegi ka side pojaga hoopiski hapraks ja õhukeseks kulunud, ning Vallil jäi üle vaid lohutada end teadmisega, et selline asjade kulg on paratamatu. Sest olevat ju piibliski öeldud, et laps jätab vanemad, et oma perele pühenduda. Kristjani pere oli Valli arvates küll isevärki, kooselu polnud ametlikult kinnitatud ja oli seni ka järeltulijateta, sest Mallele oli tema kutsetöö kõige tähtsam. Ta oli tunnustatud sisearhitekt, kelle nii mitmeidki projekte oli kiidetud või koguni auhinnatud, ning sellega naise loomupärast auahnust veelgi tiivustatud. Polnud siis imestada, et Kristjani ja Malle visiidid tema kui ema ja ämma juurde aina harvemaks jäid ning paaril viimasel aastal oli poeg seal mändidealuses majas üksinda käinud. Aga temagi maldas vaevu toolile istuda ega hakanud varjama, et visiit toimub vaid südametunnistuse poolt pealesunnitud kohustuse ajel.
Pensionipõlves paratamatult tekkivatel mõtterännakutel, mil mälupilt tikkus enamasti mööda noorusradu liikuma, püüdis Valli oma ebaõnnestunud ja õnneks lühikeseks jäänud abielust alati üle hüpata. Sellest polnud midagi head ja ilusat meenutada, ta pidas seda oma elu häbiplekiks, mille oleks tahtnud mälust jäädavalt kustutada. Oli ju palju meeldivamaid seiku, näiteks ülikoolipäevade entusiastlikke ettevõtmisi, sealhulgas nooruslikust hasardist innustatud kaasalöömine korvpallinaiskonnas, millest ta lüheldase kasvu tõttu küll üsna pea välja arvati. Või siis esinemine ülikooli naisansamblis või igasuvine ehitusmalev oma üksluiselt tüütu töörutiini, aga seda meeldivamate ühiste lõkkeõhtutega. Nendel improviseeritud esinemistel püüti alatasa üksteist vaimukustega üle trumbata, ning seal oli Vallil võimalus hiilata, sest ta oskas tabavaid vemmalvärsse kokku seada. Teda kuulati tähelepanelikult ning tema ettekandele sai alati osaks üksmeelne naer ja heakskiitev, vahel koguni maruline aplaus. Isegi need, kelle poole ta pilkenooli lendu laskis, püüdsid kaasa naerda ning peaasi – ei hakanud viha pidama. Kaaslaste tunnustus tõi hingeülendava rahuldustunde ja aegajalt näis, et teda ootab ees elu, kus ta suudab mitte ainult rühmakaaslasi, vaid ka paljusid teisi endale aplodeerima panna. Aga siis, kui ülikooli lõpetamine kätte jõudis ja töölesuunamise komisjoni kõrged ministeeriumiametnikud kohtunikena pika laua taga istusid, sai Vallile selgeks, et tegelik elu on midagi muud kui koolipõlv.
„Teie olete üksik ja vallaline inimene?”
„Jah, seda küll.”
„Vanemad?”
„Ma olen vallaslaps, ema suri kolm aastat tagasi.”
„Ülalpeetavaid teil ei ole?”
„Ei ole,” vastas Valli ja kehitas õlgu.
Selle peale arutasid ametnikud midagi omavahel ja siis tuli otsus, mis edasikaebamisele ei kuulunud: Valli Lemming määratakse kaevandusrajooni ainsa eestikeelse töölisnoorte keskkooli emakeeleõpetajaks.
„Esialgu peate rahulduma ühiselamukohaga, korterit seal pakkuda ei ole… Aga noor energiline inimene, küllap saate hakkama!” öeldi, ja keegi kõrgest komisjonist lisas naeratades:
„Abiellute mõne noore ja kena kaevuriga, need teenivad hästi, tema kaudu saate ka korteri.”
Pettumus ei kestnud kaua, sest üsna pea tärkas Vallis teadmine, et see pole mitte tagasilöök, vaid väljakutse. Ta kujutles, et on misjonär, keda saadetakse Aafrika džunglisse metsikuid pärismaalasi valgustama, ja see tõotas erutavat kogemust. On ju kooliõpetajat alati rahvavalgustajaks nimetatud. Nii oligi ta oma esimesele töökohale minnes tulvil plaane, kuidas ta seal,