mõttes, kuigi ei saanud päris kõigest aru. Olin neliteist, oli suvi, olin jälle maal ja laudas tammusid lehmad, lambad ja kanad. See kõik oli mõõtmata kaugel Liverpoolist, kust The Beatles jõudis Soome küladesse. Lehmad ei paistnud biitlite haaravatest poplauludest suuremat hoolivat.
Tutvustasin biitlite muusikat vaimustusega ka emale, kes kuulas seda raadiost ja katsus mõista. Mul oli õega kahe peale magnetofon, millega salvestasime biitlite uusi albumeid. Peale muusika inspireerisid biitlid ka maailma noorsoo soengumoodi. Üle kõrvade ulatuvad juuksed ehk biitlisoeng oli pöörane moeröögatus ja kahtlemata ka mäss vanema generatsiooni vastu. Minu juuksed olid tollal veel kombekalt lühikesed, aga muidu kuulus biitlite tundmine üldhariduse juurde. Ma ei olnud siiski muusikaliselt eriti andekas ja kodus peeti tähtsamaks teisi asju.
Paljudel klassikaaslastel oli juba oma tüdruk. Meie kooli aknast oli hea vaade tütarlastekooli õuele. Poisse, kel oli oma tüdruk, ühtaegu kadestati ja narriti. Üks meie klassi poiss hakkas kurameerima juba neljateistkümneselt ja jäi selle tüdrukuga kauaks kokku. Minust polnud siinkohal asja: olin ilmselt liiga häbelik, reserveeritud ja alati oma käitumist kontrolliv. Või ei tundnud ma veel tüdrukute vastu piisavalt huvi.
5. Päev, mis muutis minu maailma
Minu jaoks ei olnud õppimine raske. Seepärast rõõmustasin, kui nägin ajalehes Uusi Suomi kuulutust, kus teatati, et Soomest valitakse mõned õpilased Walesi rahvusvahelisse Atlantic College’isse. Kuulutust lugedes teadsin kohe, et pean kandideerima. Järgmisel päeval pidas kooli direktor Olavi Niemi mind koridoris kinni ja tegi ettepaneku, et ma kandideeriksin Atlantic College’isse. Vastasin direktorile, et tellisin juba ankeedi ära. Polnud kindel, kas mind valitakse, sest nõuti head keeleoskust ja teisigi oskusi. Ometi uskusin ise, et mul läheb hästi. Märtsis saatsin paberid Suomen Kulttuurirahastole, mis tegeles Soomes Atlantic College’i asjadega. Aprillis kutsuti kümme kõige paremini sobivat kandidaati Helsingisse ingliskeelsele intervjuule. Minu keeleoskus piirdus koolis õpituga. Ma polnud käinud välismaal ega keelt praktiseerinud. Televiisorist olin inglise keelt muidugi kuulnud, aga rohkem ei teadnud ma rahvusvahelisest elust midagi.
1967. aasta aprilli eelviimasel päeval helistasin Suomen Kulttuurirahastosse. Küsisin, kas mind võeti Atlantic College’isse vastu, ja vastus oli jaatav. Pidin sõitma Walesi Atlandi ookeani kaldale järgmisel sügisel. Süda hüppas rõõmust. Rääkisin uudisest vanematele ja nad õnnitlesid mind. Isa patsutas õlale. Ema tegi isegi tavalisest paremat süüa. Pärast meie kella viiest õhtusööki istusime tükk aega ja rääkisime kõigest, mis mind ees ootas. See oli üks ilusamaid päevi minu elus.
Tollal ei osanud ma arvata, et see päev annab minu elule uue suuna. Tagantjärele mõeldes olen täiesti kindel, et see nii oli. Mõned sündmused, mis tunduvad juhuslikud, annavad meie elule uue suuna. Kui midagi nii tähelepanuväärset juhtub, ei märka me seda kohe, vaid alles palju hiljem. See, et mind võeti vastu Atlantic College’isse, oli üks neid sündmusi.
Atlantic College oli asutatud eesmärgiga koguda paariks aastaks ühte kohta õpilasi kõikjalt maailmast. Kool oli akadeemiliselt auahne: sinna valiti andekaid õpilasi hinnete ja intervjuude põhjal. Soomest oli juba eelmisel aastal valitud paar õpilast. Kulttuurirahasto stipendium kattis õppemaksu. Kooli pääses ka teist teed pidi: rikkad vanemad võisid õppemaksu ise maksta, aga ka need õpilased pidid läbima vajalikud katsed. Atlantic College oli seega kombinatsioon heast haridusest ja rahvusvahelisest seltskonnast, kus üritati kasvatada esimest globaalset 1960ndate põlvkonda. Ettevõtmine ei olnud halb ja vähemalt minu puhul läks see Atlantic College’il korda.
1967. aasta suvel ootasin põnevusega uude kooli minekut. Vaasa koolis levis veidraid jutte sellest, kuhu ma tegelikult lähen. Kõige rohkem imestati siiski selle üle, et ma ei tahagi lõpetada auväärset Vaasa lütseumi, vaid sõidan õppima kusagile Walesi. See paistis riivavat inimeste kõige pühamaid tundeid. Ka ema oli südames kurb, et tema esimene laps ei lõpetagi kodulinna kooli.
Finnairi Caravelle’i lennuk viis mind Londonisse, kust sõitsin rongiga edasi Walesi Cardiffi ja sealt Atlantic College’isse. Kool oli valinud asukohaks keskaegse halli kummituslinna, mis oli seisnud oma kohal juba sajandeid. Laguneva vana lossi ümber oli ehitatud uusi hooneid, 1960ndate lamekatusega karpe, kus õpilased elasid ja õppisid. Need olid kooli territooriumile laiali pillutatud ja kõike ümbritsesid rohumaad, kus karjatati lambaid. Lossi ümber oli aed, mille hästi hooldatud nõlvad laskusid merre. Roheliste niitude ja tumeroheliste puude tagant paistis Atlandi piiritu horisont. Merelt tõusis udu ja puhus külm tuul, aga selles polnud midagi uut, kui sa olid tulnud Soomest või vähemasti Vaasast. Uus maailm avardas minu silmaringi plahvatuslikult. Siin oli teine, palju suurem maailm kui Soome. Meri oli meri ka siin, aga suurem kui Botnia laht, mille teisel kaldal oli ainult Rootsi. Siin ootasid mere taga terved uued maailmajaod. Võisin vaadata nii kaugele, kui pilk ulatus.
Raamatukogu asus vanas lossihoones, mille võlvkaared võtsid mind hingetuks. Sealt leidsin palju huvitavaid teoseid ja uusi asju, mida õppida. Juba paljas mõte ligipääsust kõigile neile uutele teadmistele ja suurele võimalusele, mille juhus – või täpsemalt öeldes – Uusi Suomi – oli minu teele heitnud, pani mind uudishimust kihelema.
Soomlased olid auahne seltskond, saabunud Atlantic College’isse alles eelmisel aastal. Seepärast tundsime vajadust teistele näidata, kui hästi me hakkama saame. Eelmistel aastatel olid kõige paremate hinnetega silma paistnud sakslased, aga meie otsustasime, et nüüd on soomlaste kord. Meie rühma kõige säravam täht oli Pentti Kouri, enesekindlust ja mitmekesiseid teadmisi kiirgav poiss, kes jäi Atlantic College’i ajalukku kõigi aegade parimate hinnetega. Penttiga sattusin ka hiljem mitmel korral kokku. Temast sai hiilgav majandusteadlane ja hiljem vahelduvalt edukas börsiinvestor. Tema enesekindlus ja geniaalsus ei toonud talle alati ainult sõpru, vaid ka kadestajaid ja vaenlasi. Pentti äratas minus veelgi suuremat huvi majandusteaduse vastu. Martti Salomaa oli andekas füüsikas ja matemaatikas ning hiljem saigi temast Helsingi tehnikaülikooli tehnilise füüsika professor. Seppo Honkapohja on aga praegu tuntud rahvamajandusteadlane ja Soome Panga juhatuse liige.
Atlantic College’is ei räägitud tulevastest elukutsetest, aga kõik seostasid oma tulevikku akadeemilise karjääriga. Vaevalt oskas keegi meist ette kujutada, et kunagi saab temast tootmisettevõtte, panga või poliitilise partei juht. Nautisime lihtsalt reisi teadmiste Linnuteel. Meie Atlantic College’i toas elas neli poissi. Metallvoodid seisid külg külje kõrval nii, et õppisime tõepoolest aktsepteerima teiste kultuuride kombeid ja lõhnu. Sain kiiresti selgeks, kes koristasid enda järelt ja kes mitte. Mina ise olin ikka seesama kohusetundlik poiss, kelleks olin Soomes kasvanud. Tahtsin, et tuba oleks korras. Kui mulle saadeti kodust toidupakke, hoolitsesin, et kõik toakaaslased neist osa saaksid. Mõned mu uutest sõpradest olid pärit lähedalt, nagu mu norrakast toakaaslane. Teised nii kaugelt, et võisin teha tutvust tõeliselt uute kultuuridega. Näiteks Lu Pat Ng oli pärit Malaisiast, kus ta kuulus sealsesse hiina vähemusse. Temaga tutvumata poleks ma piisavalt mõistnud seda, mis hiljem toimus Kagu-Aasia majanduses.
Atlantic College sundis oma õpilasi algusest peale hoolega õppima. Iga õpilane pidi valima kolm peaainet. Mina valisin majanduse, füüsika ja matemaatika. Kõigis neis ainetes läks vaja matemaatikat. Majandus oli hakanud mind huvitama juba Vaasas, tänu meie võrratule õpetajale Raimo Teppole. Atlantic College’is sai sellest minu kirg, sest ka Walesis oli meil suurepärane õpetaja, Andrew Maclehouse. Tema äratas minus huvi majanduse ja majanduspoliitika suhte vastu. Ta pani meid mängima, et oleme Suurbritannia rahandusministrid ja peame otsustama, kas parasjagu devalveerida või mitte. See kõik meeldis mulle väga. Ka enesekindlus kasvas: õppisin, kuidas teadmiste abil saab muuta maailma. Teadmised olid jõud.
6. Rahvusvahelistumise kool
Uus kool sundis mind, häbelikku maapoissi, maailma asjade kohta arvamust avaldama. Ja oma seisukohti tuli tundides kaitsta. Kord nädalas korraldati vestlusring, kus tuli suu lahti teha ja olla valmis põhjendama oma vaateid rahvusvahelisele arengule. Mäletan siiani tuliseid arutelusid, mis olid seotud maailmas aastatel 1967–1968 toimunud muutustega.
1968. aasta alguses üritati Tšehhoslovakkias parandada kodanike võimalusi arvamust avaldada ja ühiskonnaelus kaasa rääkida. Augustis surus Nõukogude Liit Praha kevade