tekitatud. Kindlasti polnud meie seas kedagi, kes oleks toetanud demokraatia jalge alla tallamist, aga erinevad seisukohad olid arutelu sünniks vajalikud. Kõigilt oodati oma arvamuse avaldamist ja sõnavõtud olid ägedad.
Esimesed kuus kuud olin seesama vaoshoitud ja pisut uje poiss, kes oli läinud Soomest, Vaasast oma esimesele välisreisile, mis pidi kestma kaks aastat. Aga seejärel hakkas häbelikkus kaduma ja ma julgesin teiste seast silma torgata. Atlantic College’is ei valitsenud sama karm kord nagu tavalistes inglise internaatkoolides. Aja vaimu ja suurt vabameelsust näitas seegi, et me ei pidanud päeviti kandma koolivormi, piisas puhastest teksastest ja korralikust ilma lipsuta triiksärgist. Õhtusöögiks pidime selga panema klubipintsaku, lipsu ja jalga viigipüksid.
Atlantic College proovis meid jõudu mööda regulaarsete elukommetega harjutada. Kuni novembrini oli igal hommikul kell 7.15 ujumine. Inglise hommikusööki pakuti alles pärast ujumist. Supelhooaeg algas uuesti pärast südatalve veebruaris. Pärast sellist hommikurituaali võis kindel olla, et kõik on ärkvel. Omandasin koolis teisigi harrastusi. Õpingute juurde kuulusid merepääste, sõudmine ja teised füüsilised tegevused. Esimestel kuudel ehitasin koos ühe kaasõpilasega merekõlbliku paadi. See oli tehtud kummist ja puuosadest, mille valmistamiseks saime abi puusepalt, aga muidu oli paat algusest peale oma tehtud. Õmblesime isegi kummiülikonnad. Küll õdedel-vendadel oli alles imestamist, kui ma raske ülikonna suvepuhkuse ajal Soome kaasa tõin. Vaasas oli selle järele siiski vähem vajadust kui tormise Atlandi rannal Walesis.
Õppisin innuga. Peale majandusteaduse vaimustusin füüsikast, mida õpetas miss Adams, noor ja ilus õpetaja, tänu kellele reserveerisin endale klassis koha, kust õpetaja oli hästi näha. Hoolimata pisut häiritud keskendumisest, sain ka füüsikas kõige paremaid hindeid.
Minu jaoks oli Atlantic College rahvusvahelistumise kool. Õppisin elama ja töötama kõrvuti teistest kultuuridest tulevate inimestega. 1960ndatel polnud see Soomest pärit nooruki jaoks kuigi tavaline. Oli küll juba võimalus minna vahetusõpilaseks Ühendriikidesse või Suurbritanniasse, aga see ei taganud samasugust kultuurilist mitmekesisust nagu Atlantic College. Soome oli 1960ndatel veel ühekultuuriline maa või vähemalt nii paistis see Lõuna-Pohjanmaalt vaadates. Minule eelnenud põlvkond ei saanud ettevõtete juhatustes näiteks kunagi mitmekultuurilisust tunda. Minust nooremale põlvkonnale on aga mitmekultuurilisus iseenesestmõistetav ja igasuguse töötamise vältimatu eeldus. Ilma mitmekultuurilise suhtumiseta ei ole rahvusvahelises ettevõttes võimalik töötada.
7. Tagasi Soome
Iga asi saab ükskord otsa. Minu põgenemine laia maailma jõudis lõpule 1969. aasta kevadel. Lõpetasin Atlantic College’i heade hinnetega ja sooritasin Inglise keskkooli lõpueksamite A-taseme. Sõitsin tagasi Soome nagu ka kõik teised soome õpilased. Kodumaale naasmine oli meie õpinguid rahastanud Soome Kulttuurirahasto soov. Arvan, et oleksime ka ilma selleta kõik tagasi tulnud. Meid ühendas omamoodi eriline tunne, mida on ehk liiga pidulik nimetada patriotismiks. Olime olnud sunnitud esindama Soomet, riiki, mida maailmas peaaegu ei tuntud. Nüüd tahtsime tulla tagasi ning õppida ja töötada Soomes.
Pärast Soome naasmist läksin ülikooli sisseastumiseksamitele. Tahtsin õppima asuda Helsingi tehnikaülikooli (Teknillinen korkeakoulu, TKK), mis tollal ei tunnustanud Atlantic College’is tehtud A-taseme eksamit ega andnud selle eest punkte. TKK eeldas, et rahvusvahelise taustaga õpilased osaleksid sisseastumiseksamitel ja tõestaksid, et on tulevasteks õpinguteks valmis. Nädal pärast Inglismaal sooritatud lõpueksameid olin jälle eksamiruumis. Igaüks, kes on kunagi kas ise ülikooli sisse astunud või sellele kaasa elanud, teab, kui oluline on eksamiteks korralikult valmistuda. Olen uskunud valmistumisse kõigis oma tegemistes. Nüüd pidin minema eksamitele, milleks ma polnud jõudnud õppida päevagi.
Kõndisin üle muruväljaku ja siis mööda liivatatud teed TKK peahooneni. Maja on ehitatud Alvar Aalto projekti järgi ja on oma silmatorkava arhitektuuri poolest kergesti äratuntav, sest hoone ülemine osa meenutab Kreeka amfiteatrit. Eksam toimus suures auditooriumis, saali oli kogunenud tuhandeid sisseastujaid. See oli üle pika aja minu esimene kokkupuude omaealiste Soome noortega, kui Atlantic College’i vaheajad välja arvata. Eksamipaberite kohale kummardunud noorte juuksed vajusid kõrvadele. Närveerimisest higistel nailonsärkidel olid laiad kraed. Pliiatsite krabin paberil oli saali ainus heli. Eksam hõlmas matemaatikat ja füüsikat. Õnneks oli Atlantic College’ist saadud põhi nii tugev, et võisin kohe pärast eksamit selle edukas sooritamises kindel olla. Siis istusin bussi ja sõitsin Lehtisaari, Munkkiniemi, Meilahti ja Töölö kaudu Helsingi pearaudteejaama. Seal läksin rongi peale, mis viis mu koju Lõuna-Pohjanmaale.
See Soome, kuhu ma tagasi tulin, oli majanduslikult kasvanud. Poliitiliselt oli Soome, nagu paljud teised riigid, 1960ndate lõpus muutunud vasakpoolsemaks. Sotsialismis peituv oht tundus taas reaalne, kuivõrd sotsiaaldemokraatide ja kommunistide toetus paistis, eelkõige küll õppiva noorsoo seas, kasvavat. Üldine vasakpoolne üliõpilasliikumine oli kaldumas ebameeldivalt kommunistlikku suunda, Nõukogude Liitu pimesi idealiseeriva taistolaste liikumise poole, mis saigi 1970ndate alguses üliõpilasorganisatsioonides, kultuurielus ja Soome poliitikas tugevaks, osalt hegemooniliseks jõuks.
Paljud minu eakaaslased vaimustusid vasakpoolsetest ja isegi kommunistlikest ideedest. Kuna Soome välispoliitika toetus Nõukogude Liiduga heade suhete säilitamisele, võisid suure naabri parimad sõbrad nautida ka selle poliitika eeliseid. Soome väliskaubanduses oli Nõukogude Liidu osakaal suur. Seetõttu olid ka paljud ettevõtted ja „kapitalistlikud“ organisatsioonid sunnitud osalema riigi ametlikus välispoliitikas. Samal ajal soovisid ettevõtted loomulikult Soome avanemist läände, kus asus traditsiooniline eksporditurg. Läände oli eksporditud tõrva, võid, paberit ja viimastel kümnenditel aina rohkem ka tehnikat ja elektroonikat.
1969. aasta kevadel polnud ma enam samasugune nooruk nagu see poiss, kes oli 1967. aasta sügisel läinud Atlantic College’isse. Olin pikemaks kasvanud. Olin vibalik, pikajuukseline ning hästi kursis Suurbritannia ja Ameerika popmuusika värskeimate tuultega. Kandsin aja vaimule kohaselt sundimatult teksaseid ning rääkisin soravalt inglise keelt, aga rohkem keeli peale inglise ja soome ma peaaegu ei osanudki. See oli puudus, mille kõrvaldamisega pidin vaeva nägema veel Nokia aastatelgi. Aga mis peamine, minu enesekindlus ja eneseusaldus olid kasvanud. Olin käinud välismaal, oma esimesel reisil, mis kestis kaks aastat. Olin hakkama saanud, kuigi mõnikord olin igatsenud Soomet ja oma perekonda.
Nüüd olin aga taas Lõuna-Pohjanmaal ja 1969. aasta suve veetsin onu talus heina tehes. 1960ndate lõpu Pohjanmaa oli veel elav ja jõukas. Talu oli väike ja traditsiooniline ning töö sai tehtud peamiselt sugulaste jõul. Lüpsikarjast loobuti alles 1970. aastal. Alles äsja olin ma teinud Atlantic College’is tööd peamiselt pliiatsi ja lükatiga. Nüüd hoidsin käes kas hangu või harki. See suvi oli viimane pikem periood, mille veetsin Pohjanmaal, kuigi toona heinamaal rassides ma seda veel ei teadnud. Mind ei vaevanud nukrus ega nostalgia, pigem olin täidetud põnevuse ja ootusega. Samal ajal lähenesid Neil Armstrong ja Apollo 11 Kuule ning 21. juulil tegi Armstrong esimesed sammud Kuu pinnal. Tema teekonda jälgiti hinge kinni pidades ka väikeses Lõuna-Pohjanmaa talus.
Atlantic College’is olin iseseisvunud ja kaugenenud perest ja Pohjanmaast. Maailm oli suur ja lai. Vanemad ei suutnud enam minu ideedega sammu pidada ja kahtlemata ei kuulanud ma neid enam nagu varem. Iseseisev laps oli kasvanud ühe hoobiga sõltumatuks noorukiks – valus, aga vajalik samm.
Samal ajal kui minu eakaaslased huvitusid sotsialistliku süsteemi kolhoosidest, parteist ja majanduse viisaastakuplaanidest, olin mina pääsenud läände, euroopaliku ja globaalse diskussiooni keskele. Minu maailmapilt oli kõige olulisemas arenguetapis avardunud hoopis teises suunas. Olin õppinud ja näinud, kuidas maailm ja kapitalism töötavad. Sel ajal, kui paljud mu tuttavad olid loobunud iseseisvast mõtlemisest ja kuulanud parteide õpetusi, olin mina võinud mõelda oma peaga, kujundada omi arusaamu ja kaitsta neid teiste intelligentsete arusaamade vastu. See kogemus parandas minu enesehinnangut, aga muutis mind ühtlasi kõrvalseisjaks Soomes, kus parteiaktivistid paistsid elus aina paremini edasi jõudvat ja saavutavat üha paremaid positsioone järjest nooremas eas.
Vasakpoolsus ehk Nõukogude Liidu ja Saksa Demokraatliku Vabariigi imetlemine kuulusid sellesama massipsühhoosi juurde. Vasakpoolsete üliõpilasliikumine