muidugi aega polnud.
Sisenesime ruumi kohmakalt ja üsna jäigalt. President võttis meid vastu püstijalu, kandes kõiki võimutunnuseid. Kaelas rippus keti otsas Soome Valge Roosi suurrist ja vasakule poole fraki rinnaesisele olid kinnitatud kolme rüütelkonna rinnatähed. Kekkonen vaatas meid rangel pilgul läbi oma suurte prillide. Tema mõlemal käel seisis adjutant. Esimehena oli minu ülesanne presidenti tervitada. „Härra Vabariigi President, head iseseisvuspäeva,“ alustasin ma. Samal ajal ulatasime Kekkonenile kimbu maikellukesi, mis olid mõeldud tervituseks tema abikaasale Sylvile. President võttis kimbu vastu ja ma arvasin nägevat tema suunurkades kerget naeratusevirvet. „Tänan. Hoolitsen selle eest, et need peagi õige adressaadi kätte jõuavad,“ ütles ta. See sulatas jää. Siis kandsin ette valmis mõeldud tervituse.
SYLi esimehena oli mind kutsutud ka suurele vastuvõtule. Niisiis juhatas lossi personal meid Liisaga pärast lühikest kohtumist Mariankatu-poolsesse kätlejate järjekorda. Samal ajal saabus Kekkonen Riigisaali kätlemiseks ette nähtud kohale. Sylvi Kekkonen, kelle tervis ei olnud siis enam kuigi hea, ootas presidenti istudes. President ulatas maikellukesed abikaasale ja kätlemine võis alata.
11. Idas ja läänes
Peale poliitiliste tõrjelahingute tegeles üliõpilasorganisatsioon üliõpilaste igapäevaste, aga tähtsate probleemidega. Ehitati ühiselamuid, arendati tervishoiuteenuseid ja reformiti ülikoolide haldust.
SYLi esimehena pühendusin suhteliselt palju rahvusvahelistele küsimustele, kuigi peamised olid siiski kodused probleemid. Hästi mäletan kohtumisi Põhjamaade kolleegidega, sest Soome, Rootsi, Norra ja Taani üliõpilasorganisatsioonide juhid said kaks korda aastas kokku, et arutada ajakohaseid teemasid. Soome üliõpilasorganisatsioonil olid suhted ka Nõukogude Liidu ja Ida-Euroopa üliõpilasorganisatsioonidega. Esimehena käisin korduvalt Moskvas ja Prahas, kus asus IUSi, Rahvusvahelise Üliõpilasliidu peakorter. Rahvusvahelised koosolekud andsid kogemuse, kuidas esindada Soomet, järgides ametlikku välispoliitilist liini, ning ühtlasi said selgeks nende koosolekutega kaasnevad erilised töömeetodid.
Neil sõitudel olid sageli kaasas Soome kommunistid. Mäletan üht korda, kui sõitsime rongiga teisele poole raudset eesriiet. Tollal pidas konduktor rongis külalisteraamatut, kuhu reisijad kirjutasid oma nimed ja tervitused. Rühm valitud taistolasi otsustas jätta sotsialistlikule raudteele järgmise sõnumi: „Minu kodumaa on Soome, aga isamaa on Nõukogude Liit.“
Esimest korda käisin Moskvas juba 1970. aastal. Tookord tegeles meie teekkaridelegatsioon eelkõige vene õllekvaliteedi uurimisega ega avastanud selles mingeid olulisi puudujääke. Nõukogude Liit ei avaldanud noortele teekkaritele erilist muljet, sest vastuolu maa suurriikliku positsiooni ja tehnoloogilise arengutaseme vahel oli liiga ilmne. Oli siiski huvitav näha, et 1970ndate vene üliõpilaspoliitikud olid tähelepanuväärselt intelligentsed ja rahvusvaheliste asjadega hästi kursis. Nendega võis vabalt vestelda dollari kursist, naftakriisist või Ühendriikide majanduspoliitikast. Neist vestlustest hoolimata oli siiski näha, et tegemist on kommunistliku süsteemi kasvandikega. Partei seisukohad olid kõigile teada ja nendega ei tohtinud ametlikult vastuollu minna, aga hilistel õhtutundidel, pärast mõnda viinaklaasi, sai paljudest asjadest rääkida ka avameelselt. Tõelisi sõprussuhteid oli siiski raske luua. Mitu toonast tuttavat on hiljem leidnud koha Gorbatšovi, Jeltsini või Putini valitsuses.
Haridustase oli Nõukogude Liidus hea: üliõpilaspoliitikud olid kodus nii matemaatikas, rahvamajanduses kui rahvusvahelises poliitikas. Aga et minu ametliku visiidi juurde kuulus näiteks ringsõit Moldaavia (toona kuulus Nõukogude Liitu, praegu iseseisev Moldova) maapiirkondades, märkasin, et riigi logistikasüsteem ei töötanud. Virsikud jäid Moldaavia kolhoosidesse, kuigi need oleks tulnud müüa näiteks Moskvasse. Rahvas ei saanud tööga rikkaks ja seega puudus töötamiseks stiimul. Nõukogude Liidust tagasi Soome tulles tundsin iga kord kergendust: see majandussüsteem ei võida kunagi turumajandust.
Turumajanduse süsteemil oli aga teisi probleeme. Täpselt nagu sotsialismil, oli ka kapitalismil vahend, millega end hävitada. Rahvamajanduse üliõpilasena olin õppinud nägema majandust kui süsteemi, mis liigub ebastabiilsusest stabiilsusesse ja jälle tagasi. 1970ndate algus oli aeg, mil liiguti kiiresti ebastabiilsuse suunas. 1973. aasta lõpus otsustasid naftariigid avaldada lääneriikidele survet nende Iisraeli-poliitika muutmiseks. Nafta hinda tõsteti seitsekümmend protsenti ja mõne naftapartii eest maksti maailmaturul eelmise aastaga võrreldes kümnekordset hinda. Maailma majandus oli korraga naftariikide pantvang ja rahvusvaheline majanduslangus oli vaieldamatu.
Maailm tuli naftakriisist välja, aga see jättis püsiva jälje rahvusvahelisse mõtlemisse. Elavnes arutelu energiasäästmise ja alternatiivenergia üle. Lähis-Ida ja naftariigid kujunesid poliitilise agenda püsivateks osadeks. Kogu meie maailm muutus. 1972. aasta suvel, juba enne naftakriisi, oli rühm teadlasi ja futuriste avaldanud Rooma Klubi raporti. Raportis hoiatatakse, et maailma loodusvarad ei pea enam pidevale majanduskasvule vastu. Meie majandus peab muutuma: kasv on jõudnud oma piirini. Nüüd oleks aeg seada eesmärgiks nullkasv, et maailm ja loodus ellu jääksid. Neid hoiatusi võeti tõsiselt alles pärast naftakriisi algust. Uuest mõtteviisist sai parempoolsete ja vasakpoolsete vahel paiknevate rühmade poliitika teoreetiline alus. Need poliitilised rühmad, kuhu kuulusin ka mina, toetasid küll kapitalismi ja turumajandust, aga tahtsid, et majanduse areng arvestaks looduse ja loodusvarade piiritingimustega.
Lugesin Rooma Klubi raportit tähelepanelikult, olin ma ju endine loodusringi liige. Olin ka rahvamajanduse üliõpilane ja huvitusin sotsiaalpoliitikast. Peale selle huvitas mind tehnoloogia areng. Proovisin mõista Rooma Klubi loogikat, aga ei uskunud, et neil on õigus. Minu arvates oli nullkasv pealiskaudne variant, olin ma ju majandusteaduse loengutes õppinud, et heaolu loomine maakera pidevalt kasvavale rahvastikule eeldab kasvu. Ma ei ole oma arvamust selles osas muutnud. Raportis ei võetud arvesse tehnoloogia arengut, mis on alati leidnud uusi lahendusi, kuidas toime tulla senisest väiksema energia- ja loodusvarade kuluga.
Tagantjärele vaadates suhtus Rooma Klubi raport tehnoloogiasse liiga pessimistlikult. Rooma Klubi hoiatas vase või hõbeda otsalõppemise eest 1990. aastal. Teadlased ei arvestanud, et kui turumajandusel on võimalik funktsioneerida õigesti, ei saa miski kunagi otsa. Kui ähvardab paberi otsalõppemine, leitakse uusi alternatiive, sest sellisel juhul on paberi hind tõusnud igal juhul talumatult kõrgele. Tänapäeval on maailmas teadaolevad naftavarud palju suuremad, kui 1970ndate alguses arvati, ja naftat suudetakse puurida märksa keerulisemates tingimustes kui varem.
Rooma klubi mõtles 1970ndatel, et turumajandus väljub alati kontrolli alt. Aga maailma majandus on osutunud palju paindlikumaks, kui keegi söandas kujutleda. 1970ndatel ei uskunud näiteks keegi, et maailm suudab kohaneda naftakriisidega. 1973. ja 1979. aasta naftakriis kutsusid esile ülemaailmse majanduslanguse, aga ühtlasi anti tõuge tehnoloogia arengule, mille abil maailm on siiani tulnud välja ka keerulistest olukordadest. Autod muutusid keskkonnasõbralikumaks ja kasutusele võeti tuumaenergia. Nii võitis maailm vähemalt kolmkümmend aastat lisaaega. Ükski neist arengusammudest poleks aset leidnud ilma naftakriiside või Rooma Klubi hoiatusteta. Need tõid esile õiged asjad, kuigi ei suutnud küsimustele vastuseid anda.
1970ndatel kohtus nii mõnigi noorem või ka natuke vanem poliitik Nõukogude esindajatega ja käis Tehtaankatul Nõukogude saatkonnas sagedamini kui toidupoes. Mina ise käisin Tehtaankatul peamiselt ametiasjus ning minu kontaktid saatkonna töötajatega olid napid ja formaalsed. Vastukaaluks idasuhete hoidmisele oli oluline käia läänes. 1973. aasta mais käisin esimest korda Ühendriikides. Helsingis asuv Ühendriikide infobüroo saatis igal aastal kaks kuni neli üliõpilaspoliitikut Atlandi taha, tutvuma riigi poliitilise süsteemi ja eluviisiga. Minuga koos sõitsid Peter Fagernäs, kellest sai hiljem pankur, ja Jarmo Mäkelä, kes omakorda tegi karjääri Yleisradio reporterina.
Marsruut läks Washingtoni, Denveri, San Fransisco, Los Angelese, Las Vegase, New Orleansi ja lõpuks New Yorgi kaudu. Elasime hotellides, aga igas linnas kohtusime ka kohalikega, peredega, kelle juures tutvusime ameerikaliku eluviisiga. 1970ndate Soomega võrreldes, Nõukogude Liidust rääkimata, torkas silma tavatu jõukus. Coca-Colat, mida veel minu varases nooruses oli Pohjanmaal joodud kokkuhoidlikult väikestest pudelitest, oli siin igal pool nii palju, kui juua jaksasid, õigupoolest rohkemgi. Praelõigud olid lapse