Richard Nixonist? 1973. aasta mais oli Watergate’i skandaal jõudnud ühte oma kõige ägedamasse etappi. 1972. aastal murti Watergate’i majas sisse demokraatliku partei kontorisse. Sissemurdjad võeti kinni ja uurimise käigus hakati neid seostama Nixoni Valge Maja valitsusega. Paljastustes oli keskne koht ajalehe The Washington Post reporteritel Bob Woodwardil ja Carl Bernsteinil. Tol suvel korraldati parasjagu senatis uurimist, ning seda kandis üle ka televisioon. See ajas Nixoni veelgi suuremasse kitsikusse. President Nixon lindistas kõiki oma vestlusi ja salvestused oleksid ilmselt paljastanud, et ta püüdis Watergate’i uurimist takistada. Lõpuks oli Nixon sunnitud 1974. aasta augustis ametivõimu kuritarvitamise süüdistuse ähvardusel tagasi astuma. Watergate on ilmselt siiani läbi aegade kuulsaim poliitiline skandaal. Sealt on saanud alguse komme lisada poliitiliste skandaalide nimede lõppu -gate.
Ühendriikides võis kohata kahesugust suhtumist toimuvasse. Vabariiklased rahva seast leidsid, et The Washington Postil polnud õigust Ameerika presidenti sel kombel alandada. Demokraadid omakorda rõõmustasid, et saavad „Tricky-Dick“ Nixonist lõpuks ometi lahti. Nixoni küsimuses oli riik küll jagunenud kahte leeri, aga ometi polnud see ligilähedaltki nii poliitiliselt polariseerunud nagu tänapäeval. Arutasime oma seltskonnas, mis selle juhtumi juures oli normaalne käitumine ja mis mitte. Eriti kriitiline Ühendriikide võimupositsiooni suhtes oli Jarmo Mäkelä.
Reis Ühendriikidesse ja Watergate’i skandaal oli hea õppetund külma sõja aegsetest seisukohtadest ja ameeriklaste siirast usust, et neil on maailmas ülemvõim. Euroopas pidasid paljud iseenesestmõistetavaks, et Ühendriikide aeg on nüüd läbi. Dollari kurss oli läbi teinud languse, ees ootas naftakriisile järgnev šokk ning Lääne-Euroopas kuulus kindel toetus sotsiaaldemokraatidele.
Neist aastaist on jäänud kuigivõrd tõendusmaterjali. Üks tuntumaid arhiivide aardeid on jupp telesaatest, kus tõsine, pisut väljakasvanud soenguga vibalik noor üliõpilasliider on teel maailma noorsoo festivalile Berliini. Üliõpilasjuht mõistab hukka imperialismi kasvavat võimu maailmas. Too nooruk olen mina.
12. Kodu ja pere
Esimesel juulil 1975. aastal saime kätte oma uue kodu, 1950ndatel ehitatud kahetoalise korteri võtmed. Olime Liisaga ostnud Helsingis Herttoniemis esimese oma korteri ja nüüd kuulus meile viiekümne nelja ruutmeetri suurune kuningriik. Samasuguseid neljakorruselisi krohvitud maju on näiteks ka Tapiolas, Munkkivuoris ja Lauttasaaril. Piirkond oli mägine ja männimetsaga kaetud. Nurga tagant algas kena jooksurada, mida me kohe kasutama hakkasime. Korter oli enam-vähem algses korras: nii vann kui köögikapid olid vanad, nii et kõik vajas hädasti remonti. Pohjanmaalt sõitis kohale tuttav maaler, kes pani uued põrandad ja värvis üle kõik, mida oli vaja värvida. Vana vanni viskasime välja, asemele tuli dušš. Minu vanemad tulid kolmeks päevaks appi aknaraame ja köögikappe lihvima, mis seejärel samuti üle värviti. Mina ise tegin kuus nädalat koos remondimeestega tööd. Puutöö meeldib mulle nagu oma kätega tegemine üldse. Panin köögipõrandale maalri õpetuse järgi uue ruudulise kahhelpõranda. Ta tegi mulle põhjalikult selgeks, kuidas plaate panna ja milliseid segusid kasutada. Värvisin üle ka vanemate lihvitud köögikapid.
Eelmise aasta lõpus olin ma SYLi esimehe kohalt lahkunud. Ometi osalesin omal moel samal suvel Helsingis Finlandia-talos korraldatud Euroopa julgeoleku- ja koostöökonverentsil CSCE. Konverents oli Kekkoneni välispoliitika silmatorkavaim saavutus ja ka rahvusvahelises meedias kajastatav sündmus. Meie uue korteri kappe värvides kuulasin raadiost konverentsi ettekandeid. Yleisradio kommentaarid kajasid tühjade tubade seintelt vastu. Teadsin CSCE keerdkäike peast veel tükk aega pärast kongressi, sest olin remonti tehes kuulanud kõiki konverentsi ettekandeid.
Korteri ostmine polnud niisama lihtne. Liisa oli õppinud meditsiiniõeks, aga temagi jätkas õpinguid Helsingi ülikooli riigiteaduse teaduskonnas, peaaineks sotsiaalpoliitika. Minul polnud parasjagu mingit tööd. Selliste eeldustega läksime siis tuttava pangajuhi jutule. Lubasime leida kuskilt väikese summa oma raha ja ülejäänud laenasime pangast. Isa laenas mulle 3000 marka (2012. a vääringus 2400 eurot), see on ka ainuke kord, kui ma oma vanematelt laenu olen võtnud. Peale selle olime pannud õppelaenust omaosaluse jaoks raha kõrvale. Eluasemeturul oli parasjagu nõudlus kasvamas, nii et võis loota korteri väärtuse kasvamist. Tahtsime igal juhul oma elamist. Olime Liisaga hulljulged nagu paljud teisedki. Uskusime, et saame hakkama. Pealegi tuli meile kasuks naftakriis: Soome majandus oli vajunud nii sügavale sohu, et tohutu inflatsioon tundus laenu meie eest kiiresti tagasi maksvat. Esimest korda elus oli majandusõpingutest kasu: võtsime laenu õigel ajal.
Õppisin jälle rahvamajandust. Põhiliselt istusin teaduskonna raamatukogus Porthanias ja kirjutasin lõputööd. Samal ajal higistas lõputöö kallal veel teinegi tudeng, kelle õpingud olid samuti poliitika pärast ootele jäänud. Erkki Liikanen oli sama vana nagu mina, aga jõudnud juba olla alates 1972. aastast parlamendisaadik. Parlamendisaadikuks saamise ajal oli Liikanen kahekümne ühe aastane riigiteaduste üliõpilane ja Õpilasliidu (Teiniliitto) esimees. Liikanenile kuulub seni Soome ajaloo noorima parlamendisaadiku au. Kirjutasime kumbki oma tööd eraldi ruumis, aga saime kohvipauside ajal kokku. Kohvilaua ääres tegelesime usinalt maailma parandamisega.
Lõputöö sain valmis 1976. aasta kevadel, minu juhendaja oli Pentti Vartia. Töö teema aga „Rahvusvahelise kaubanduse teooria ebakindluse tingimustes“. Sain oma lõputöö eest aasta parima majandusalase lõputöö auhinna. Loomulikult ei osanud ma aimata, et olen sunnitud tegelema lõputöö teemaga vägagi praktilisest küljest veel kümneid aastaid pärast lõpetamist. Võib vist liialdamata öelda, et ka Erkki Liikaneni praegune töö on seotud rahvamajandusega, on ju Erkki Soome Panga peadirektor ja Euroopa keskpanga nõukogu liige.
Veel olulisem sündmus kui ülikooli lõpetamine oli meie esimese lapse, Jaakko sünd. Tundsime Liisaga mõlemad, et oleme valmis lapsevanemateks saama ja et õige aeg on käes, kuigi tänapäevase mõõdupuu järgi olime veel väga noored. Isaks saamine oli võimas asi. viibisin sünnituse juures ja olin esimesed kümme päeva koos lapse ja Liisaga kodus ning vannitasin teda iga päev. Lapse sünd oli ka omamoodi murdepunkt. Elu hakkas joonde saama: mul olid korter ja haridus, olin abikaasa ja isa.
Õppe- ja eluasemelaenust meie perele siiski enam ei jätkunud. Varem olin töötanud mõne kuu rahvamajandusteaduse osakonnas assistendina ja oleksin tahtnud nüüdki ülikoolis tööd saada, aga seal polnud vabu kohti. Nii sattusin teisele ajutisele töökohale. Tsentristide erakond ja nende noorteorganisatsioon otsisid kedagi, kes tegeleks erakonna rahvusvaheliste asjadega. Läksin tööle Pursimiehenkatu parteikontorisse ja minust sai rahvusvaheliste suhete sekretär. Parteikontori esimene mees oli tollal Seppo Kääriäinen, kelle Johannes Virolainen oli tööle võtnud 1970ndate alguses. Mõne aasta pärast, 1980ndal, sai Kääriäinenist parteisekretär. Leppisime Kääriäineni ja tollase parteisekretäri Mikko Immoneniga kokku poole aasta pikkuses töösuhtes.
Tegelesin rahvusvahelise kirjavahetusega, korraldasin delegatsioonide reise ja kirjutasin kõnesid. Aeg-ajalt helistas esimees Johannes Virolainen ja andis mulle mõne ülesande. Töös tuli arvestada tsentristide välispoliitilise liiniga, mis oli üsna lihtne: sama, mis Soomel ja president Kekkonenil. Töö parteikontoris tagas siiski sissetuleku ja töökoha, mis lubas tegeleda ka õpingutega. Kui kontor õhtupoolikul suleti, läksin raamatukokku matemaatikat õppima. Olin otsustanud lõpetada ka Tehnikaülikooli, aga lõpuks lükkus see edasi 1981. aastasse.
Mul polnud endiselt aimugi, millises suunas edasi liikuda. Mõned pakkusid välja, et võiksin kodukandis Lõuna-Pohjanmaal parlamenti kandideerida. Ise polnud ma mõttest sugugi vaimustuses. Mul oli poliitikast villand ja ma ei tea, kas ma oleksin üldse piisavalt hääli kogunud. Ma pole kunagi olnud rahvamasside lemmik ega arvanud isegi toona, et olen suuteline pingutuseks, mida nõuaks lõputud valijatega kohtumised ja nende veenmine. Välisministeerium oleks võinud olla juba huvitavam alternatiiv, aga ka ametniku elu tundus pisut igav. Midagi tuli igal juhul välja mõelda. Olin kahekümne kuue aastane pereisa, kellel oli piisavalt haridust ja üksjagu kogemust, aga ei ühtegi töökohta silmapiiril. Pole siis ime, et vanemad minu tegemisi jälgides pead vangutasid. Nad ütlesid, et mitte selleks ei saatnud nad oma poega ülikooli.
13. Põgenemine uppuvalt laevalt
1977. aasta märtsiks