Võtsin Citibanki pakkumise vastu. Võib-olla on mul ärimaailmas rohkem võimalust rakendada seda, mida olin seni õppinud.
Alles palju hiljem mõistsin, mida see minu elus tähendas, ja kuidas see nagu kõik suured otsused nõudis ohvreid. Selle otsusega ohverdasin ühe unistuse, aga ma pole seda kahetsenud: ees oodanud aastad näitasid, et otsus oli õige. Need augustipäevad Londonis olid täidetud ebakindlusega, aga see käib suurte otsuste juurde. Elu ei ole võimalik täielikult ette planeerida, kui väga seda ka ei tahaks. Olen oma loomult ratsionalist, aga pean siiski tunnistama, et ilma mitme juhuse summata ei oleks minust saanud ärijuhti. Ka tookord Londonis oleksin võinud otsustada teisiti. Oleksin siis praegu kahtlemata rahvamajanduse professor, võib-olla mõnes tuntud ülikoolis. Igal juhul oleks minu elu teistsugune.
Kuigi olin sunnitud läbi kaaluma mitu põhimõttelist küsimust, kergendas otsuse langetamist üks praktiline seik. Ma polnud käinud sõjaväes ja pidin sinna minema enne kolmekümnendat sünnipäeva. Väitekirja kirjutamine oleks seega tõenäoliselt niikuinii sõjaväe tõttu pooleli jäänud ja Citibank oli nõus andma mulle ajateenistuse jaoks peaaegu terve aasta vabaks. Järgmisel päeval teatasin Citibanki Skandinaavia asjade eest vastutavale juhile, John Quitterile, et soovin septembri alguses alustada Londonis praktikandina. Ühtlasi torkasin London School of Economicsi pakkumise väitekirja kirjutada kiletaskusse ja ümbrikusse. Hoidsin seda alles veel mõne kuu, puhuks, kui peaksin hakkama oma valiku õigsuses kahtlema. Mul oli „akadeemiline elukindlustus“ juhuks, kui ärimaailm petab kõiki mu lootusi ja minu halvimad eelaimused osutuvad tõeks. LSE paber on minu isiklikus arhiivis siiani tallel, aga mul pole olnud vajadust seda kasutada.
15. Rahvusvaheline pankur
Citibank oli minu ärimajanduse ülikool, esimene korralik töökoht ja noore rahvamajandusteadlase jaoks stimuleeriv keskkond. Panga ajalugu oli mulle juba mõnevõrra tuttav. Citibank asutati 1812. aastal New Yorgis ja kandis alguses nime City Bank of New York. Panga asutamiskapital oli kaks miljonit Ameerika dollarit. 1894. aastal sai Citibank Ühendriikide suurimaks pangaks. Enne sajandivahetust oli Citibank alustanud ka rahvusvahelist tegevust: 1902. aastal avas pank kontoreid mitmel pool maailmas. Pank tegutses Aasias, Euroopas ja Indias ning avas kontoreid Shanghaist Manilani.
Citibank hakkas tegelema rahvusvaheliste valuutatehingutega varem ja laialdasemalt kui ükski teine pank maailmas. 1929. aasta suure börsikrahhi ajal sai sellest maailma suurim kommertspank ja Teise maailmasõja alguseks oli pank avanud sada kontorit kahekümne kolmes riigis. Citibank oli hiiglaslik rahvusvaheline finantsasutus. Võimalik, et just see pakkus mulle kõige rohkem huvi. Teadsin, et võiksin seal õppida kõike, mida rahvusvahelise panganduse kohta on võimalik õppida. Citibank oli globaalse ettevõtte musternäidis, organisatsioon, mis oli loodud efektiivset rahvusvahelist tegevust silmas pidades. Organisatsiooni efektiivsuses võis sellega võistelda ehk ainult IBM, mis oli samuti arenenud rahvusvaheliseks ammu enne teisi ettevõtteid. Tegelikult oli IBM loonud esimesena mitu organisatsioonimudelit, mida hiljem kopeerisid paljud teised rahvusvahelised ettevõtted.
Sel ajal, kui mina Citibanki ridadesse astusin, juhtis panka legendaarne Walter B. Wriston, kes oli panga eesotsas seitseteist aastat (peadirektorina 1967–1970 ja juhatuse esimehena 1970–1984). Wriston reformis pangandust, juhindudes oma selgest visioonist, mis sisaldas rahvusvahelisust ning usku uude tehnoloogiasse ja uutesse teenustesse. Wristonit peeti isegi liiga radikaalseks uuendajaks, sest ta kujutles tulevikku, kus inimesed hakkavad kasutama pangaautomaate ja tasuma arveid elektrooniliselt. Kõigile polnud antud näha, kui õigesti Wriston juba 1970ndatel tulevikku ette nägi. Mind poleks kunagi Citibanki kutsutud, kui pangal poleks olnud kindlat eesmärki rahvusvaheliselt laieneda. Pank ootas võimalust jõuda Soome turule ja avada seal oma kontor. Enne seda tegeleti Põhjamaade ja ka Soome asjadega Londonis, kuhu Citibank värbas paljutõotavaid noori spetsialiste. Värbamisega kaasnes üks tingimus: Citibank oli lubanud, et ei püüa üle meelitada inimesi Soome suurtest kommertspankadest, Kansallis-Osake-Pankkist ega Suomen Yhdyspankkist. Soome pangad ei tahtnud, et Ameerika hiigelpank hakkaks maksma noortele pankuritele liiga kõrgeid palku. Citibank pidas sellest lubadusest viisakalt kinni.
Ma ei tea täpselt, miks Citibank mulle tööd pakkus. Arvan, et keegi Soome suursaatkonnast võis minu nime neile välja pakkuda. Mind intervjueeris kogenud pankur John Quitter ja kohtumine läks hästi. Mulle jäi mulje, et mul võimaldataks osaleda koolitusprogrammis, kui ma seda tahaksin. Citibank oli väärikas Ameerika pangainstitutsioon, kus peeti lugu headest kommetest ja elegantsest riietusest, kuigi pangategevus oli dünaamiline ja agressiivsem kui Euroopa pankades.
Otsus astuda Citibanki ridadesse andis minu elule uue suuna. Veel olulisem oli siiski vahetu muutus: lõpuks oli meil Liisaga käes natuke vaba raha. Palk, mida maksis Citibank, oli ülikoolide stipendiumidega võrreldes kuninglik. Kolisime Akehurst Streeti korterist kuninglikult avarasse majja Larpent Avenue’l Putney’s. Tube oli palju, nii et võisime kutsuda külalisi. Osalesime ka linnaosa ühingu tegevuses. Maja jäi meie Londoni koduks 1979. aasta sügiseni. Me polnud sugugi kindlad, et saame ükskord Soome tagasi pöördudes sama hea kodu.
Mul polnud midagi regulaarse kuupalga vastu. See oli mu esimene korralik palk: üliõpilasorganisatsiooni juhtimise eest oli makstud väikest tasu ja parteikontoris olin saanud palka, millest piisas hädavaevu pere ülalpidamiseks. Mul polnud kombeks palju kulutada, aga tahtsin olla kindel meie väikese pere toimetulekus. Nautisime elu Londonis täiel rinnal: kohtusime inimestega, käisime kontsertidel, tegime pikki jalutuskäike. Majanduslik muutus oli teretulnud. Mulle kuulusid ainult laenuga ostetud korter Helsingis ja õppelaen. Mul polnud aktsiaid ning ma ei teadnud midagi investeerimisest, sest selleks polnud kunagi raha. Ma polnud saanud ka ühtegi pärandust. Kui läksin Citibanki, hakkasin saama korralikku palka. Tundsin, et esimest korda sõltub toimetulek minu enda oskustest ja töövõimest. See oli hea tunne, mis on jäänud püsima tänase päevani.
Tuleviku rajamine oma käte ja tööga oli mul veres: isa oli üles ehitanud oma elu ja majad, vanaisa oli loonud oma ettevõtte, emaisa oli raadanud põllud, mis kasvatasid üles terve hulga lapsi. Minu seljataga oli sajandite ja põlvkondade kaupa inimesi, kes olid kõvasti tööd rabanud.
Mul oli töö kohta Citibankis mitu eelarvamust. Kaalusin kaua, kas pangatöös võib olla midagi, mis pakuks vaimset väljakutset. Mõtisklesin ka panga positsiooni üle Soomes. Kui mõnelt Soome kommertspanga juhilt oleks 1970ndatel küsitud arvamust Citibanki kohta, oleks ta tõenäoliselt pidanud seal tööle asumist omapäraseks valikuks, lausa ebaisamaaliseks sammuks. Välismaa pangad ei saanud veel tollal häirida suurte Soome pankade rahu.
Alles 1980ndate alguses anti kolmele välismaa pangale Soomes tegevusluba. Need olid Prantsuse Indosuezil, Citibank ja Chase. Citibank sai oma tegevusloa 27. novembril 1981. aastal. Välismaa pangad olid siiski juba varem Soomes tasahaaval tegutsema hakanud. Pankadel oli Soomes esindusi, kus vahendati nende teenuseid, samal ajal kui tegelik äritegevus toimus näiteks Londonis.
Citibank oli minu ärimajanduse kõrgkool. Londonis pöörasin tähelepanu peamiselt kahe asja õppimisele: ärianalüüs ja see, kuidas rahvusvaheline pank töötab. Õppimine pakkus taas kord rahuldust minu auahnusele. Imesin iga rakuga endasse rahvusvahelist pangandust, nagu pangatoodete tagamaid, arveldust, ärianalüüsi ja kõike muud, mida arvasin tulevases töös vaja minevat. Peale formaalse, isegi kooli meenutava õppimise, tehti pangas ka reaalset tööd. Hiljemalt kaheksaks olid kõik kohal. Koju mindi vast seitsme või kaheksa paiku õhtul. Töökultuur oli hoopis teistsugune kui Soomes. Istusime avatud kontoris ja kuulsime pealt ka teiste töötajate telefonikõnesid. Seegi oli uus ja hariv kogemus.
Soomes olid suured pangad harjunud ootama kliente, kes tulid siis alandlikult oma ettevõtmiste jaoks laenu küsima. Pankade esindajad istusid ettevõtete juhatustes, kandes samal ajal hoolt oma huvide kaitsmise eest pankadevahelises konkurentsis. Pangad olid tööstusettevõtete suuromanikud ja kõik ettevõtted olid sunnitud elama krediidipiirangute järgi. Citibankis suhtuti asjadesse kainelt, ärianalüüsist lähtudes. Omandasin oskused, kuidas analüüsida tegevusvaldkonda, ettevõtte seisukorda ja tulevikuväljavaateid ning eeldatavaid rahavooge. Kui analüüsi põhjal oli otsustatud, et klient vastab panga kriteeriumitele, hakkasime mõtlema toodetele, näiteks sobivatele laenulahendustele, mida kliendile müüa. Soome turul oli mõte laenu või millegi muu sarnase müümisest äriklientidele