telekaamerate ees maatasa teinud „kriisivalitsusena“ tuntud Martti Miettuneni valitsuse, kus jäme ots oli kommunistide käes. Kommunistid ei tahtnud siiski valitsuses vastutust kanda ja kriisivalitsus lagunes kiiresti vähemusvalitsuseks. Majanduselu oli üks segapuder. Inflatsioon kõikus mitme aasta vältel viieteistkümne protsendi piirimail. Eluasemelaenu tagasimaksjana oli laenusumma sulamine mulle muidugi kasulik, aga samas andis suur inflatsioon märku jätkusuutmatust majanduspoliitikast. 1977. aasta veebruaris seisis Soome taas silmitsi devalvatsiooniga. Samal ajal tundus kommunistliku süsteemi tulevik paljutõotav. Kultuurielu, ülikoolid ja vaimne atmosfäär olid suures osas vasakpoolsete kontrolli all. Meeleavaldustega toetati Nõukogude Liitu, Kuubat ja Ida-Saksamaad ning oldi vastu kapitalismile, läänele lähenemisele ja NATOle. Pidevalt korraldati streike ja näiteks ühes 1977. aasta streigis osales peaaegu 750 000 palgasaajat.
Nõukogude Liidu kritiseerijad 1970ndate Soomes karjääri ei teinud. Samal ajal ajasid ettevõtted Nõukogude Liiduga kasumlikku äri. Idaturule kõlbasid needki tooted, mis mujal kaubaks ei läinud. Ehitusfirmad kasvasid tänu Nõukogude ekspordile, tekstiili- ja jalatsitehaste edu oli garanteeritud. Nõukogude turust sõltuvad ettevõtjad ja poliitikud moodustasid enamusrühma, kes ei tülitanud idanaabri poliitikuid ebameeldivate küsimustega. Muidu oleks võinud äri kokku kuivada.
Suhtusin Kekkoneni saavutustesse lugupidamisega ja toetasin tema poliitikat. Ometi mõjus 1970ndate lõpu õhkkond rusuvalt. Vaimne ebasiirus, muutuste seiskumine ja poliitikute saamatus masendasid mind. Soome tulevik valmistas muret nii mulle kui paljudele teistele. Adusin, et Soome peaks võtma suuna läände. Sain aru, et Soome majandusel ei ole teist võimalust kui siduda end senisest tugevamini Lääne-Euroopaga. Uskusin läänelikku demokraatiasse ja turumajanduse eelistesse sotsialistliku majanduse ja kommunistliku poliitika ees. Tahtsin majandusest rohkem teada saada, tahtsin õppida, et võiksin oma mõtteid paremini põhjendada.
Helsingi oli sel ajal igav ja hall linn. Restoranid olid armetud, näiteks rahvuslikke söögikohti peaaegu polnud, kui paar hiina restorani välja arvata. Pudeli hea veini muretsemine Alkost oli sama keeruline nagu lõunapohjanmaalase puuduste leidmine. Rõivaid üritati otsida Pukeva- või Kuusineni-taolistest poodidest, aga valik oli kesine, kangad ja lõiked vanamoodsad. Hotellid olid maksimaalselt kolme tärniga. Valitsevas õhkkonnas polnud optimismi kübetki. Ja kõik oli reguleeritud, riik või omavalitsus oleks nagu tahtnud otsused inimese eest ära teha.
1976. aasta sügisest olin hakanud kaaluma uusi võimalusi. Kui algas 1977. aasta, märkasin ajalehes kuulutust, et Briti Nõukogu (British Council) jagab Inglismaal õppimiseks stipendiumi. Arutasime seda asja Liisaga ühel 1977. aasta märtsiõhtul meie Herttoniemi väikese korteri köögilaua taga. Kaalusin, kas poleks mitte targem Soomest ära sõita. Mõtlesime ka, kuidas Liisa saaks oma õpinguid Londonis jätkata. Pärast mõnesekundilist kaalumist otsustasin, et minu uus kool võiks olla London School of Economics (LSE). See oli tuntud ja hinnatud ülikool, mis õpetas välja majandusteadlasi, sotsiaalteadlasi ja filosoofe. Mõtlesin, et see võiks sobida ka mulle. Taotlesin õpingute jätkamiseks ja doktoritöö kirjutamiseks stipendiumi. Mind kutsuti vestlusele ja ma saingi stipendiumi. Aprillis oli mul olemas raha uueks põgenemiseks.
Minu otsus äratas imestust või pani lausa muigama. Sel ajal jätsid paljud õpingud pooleli ja hakkasid tegelema ajakirjanduse, poliitika või organisatsioonitööga. Otsust pärast ülikooli lõpetamist veel edasi õppida peeti absurdseks. Välismaal õppimine polnud sugugi tavaline ja enamasti mindi õppima naaberriiki Rootsisse või Ühendriikidesse. Paljud vasakpoolsed tahtsid kinnitada oma usku kommunistliku teaduse saavutustesse ning siirdusid õppima Moskvasse, Ida-Saksamaale või näiteks Varssavisse.
Rääkisin ärasõidust tsentristide parteikontori rahvale. Istusin parasjagu Pursimiehenkatu kohvikus, kui minuga liitusid kolleegid Seppo Kääriäinen ja Erja Tikka. Hiljem said mõlemad tsentristide parteisekretäriks. Tellisime lõunaks hernesuppi. „Nõndaks, nagu me enne rääkisime, on see minu jaoks ajutine töökoht,“ tegin ma algust. „Sõidan suve lõpus Londonisse õppima. Sain väitekirja jaoks stipendiumi.“ Kääriäinenil ja Tikkal jäi supp söömata. Ühel pudenes vist lusikaski käest. „Sa lähed siis tõepoolest pikemaks ajaks ära? Ja loobud üldse poliitikast?“ küsis ta. „Jah, seda ma teen. Ma pole veel päris kindel, mis tööd ma hiljem tegema hakkan, aga ilmselt sobib mulle ikkagi akadeemiline karjäär,“ vastasin.
1977. aasta augustis olime juba Inglismaal. London oli osalt juhus ja osalt hoolikalt läbimõeldud otsus. Atlantic College’i endise õpilasena armastasin ma briti kultuuri, mõttelaadi ja eluviisi. Olin inglise koolisüsteemi tundma õppinud ja arvasin, et kohanen hästi ka inglise ülikooliga. Teine võimalus oleks olnud Ühendriigid, sest peale soome keele oskasin ma ainult inglise keelt. Ameerika ülikoolis õppimine oleks olnud aga palju kallim. Pealegi tundus mulle, et London School of Economics sobib mulle paremini. Tahtsin õppida ülikoolis, kus nõudmised oleksid kaheldamatult piisavad ja latt küllalt kõrgel. Ka pereelu seisukohast oli London märksa sobivam. Meie aastane poeg saaks osaleda varajases keelekümbluses.
Londonis oli mul taas võimalus jälgida maailmapoliitikat ja rahvusvahelist majandust esireast. Käisime läbi diplomaatide ja ülikoolirahvaga. Meie väike poeg veetis päevad LSE lasteaias ja Liisa õppis sotsiaalteadust. Mõne aasta pärast sai temast esimene Soome naine, kes lõpetas LSE Graduate Schooli. Toetasin Liisa õpinguid ja mõtlesin, et välismaal omandatud kraad avab talle hiljem Soomes rohkem võimalusi. Kuigi oli võimalik, et me ei pöördugi tagasi, vaid ehitame oma akadeemilise karjääri üles kusagil mujal maailmas.
LSE oli tõeline naasmine koolipinki. Lahkusin kodust hommikul kell kaheksa ja olin ülikoolis hiljemalt üheksaks. Istusin tundide kaupa loengutes. Aeg-ajalt vaatasime assistendi juhendamisel väiksemas rühmas läbi matemaatikaülesandeid. Loomulikult tegin ka iseseisvat tööd raamatukogus. Õppetöö valmistas ette akadeemiliseks doktoriõppeks ning oli äärmiselt kõrgetasemeline ja vaimset pingutust pakkuv. Õppisin LSE magistriõppes (M. Sc.), mille edukas sooritamine pidi andma võimaluse jätkata doktorantuuris. Kitsamaks erialaks valisin rahvusvahelise finantsmajanduse teooria. Neil aegadel juhinduti akadeemilises mõtlemises suuresti ideedest, mis Soomes hiljem, 1980ndatel, ellu viidi, nagu valuuta vaba liikumine ja muutuvad valuutakursid. Veel 1977. aastal pidin ma täitma blanketi ja saatma selle Soome Panka, et saada luba enne Londonisse sõitu naelu välja võtta.
LSE oli ühtlasi väljaspool Ühendriike tähtsaim Chicago koolkonna esindaja. Selle suuna kuulsaim esindaja on teadagi Milton Friedman, kes kritiseeris majanduses seni valitsenud kensistlikku mõtlemist. Friedman ja tema järgijad leidsid, et raha hulga lisamine võib majandust lühikeseks ajaks elavdada, aga pikemas perspektiivis avaldub selle mõju järsu inflatsioonina. Rahanduspoliitikal ehk riigi ja omavalitsuste tekitatud nõudlusel ei olnud majandusliku edu seisukohast tähtsust. Leiti, et poliitilise valitsuse rolli majanduspoliitikas tuleks pigem selgelt piirata ja kesksel kohal on keskpanga meetmed käibel oleva raha suhtes. Need ideed olid täielikus vastuolus Soome valdava enamuse arvamustega. Olin Chicago koolkonna uurimistööde tulemustest huvitatud, aga eelkõige kui akadeemilise mõtlemise vahendist. Nende sidumisele tegeliku majanduspoliitikaga mõtlesin tollal ülatavalt vähe.
Elu Londonis oli inspireeriv. Elasime Akehurst Streetil ja meie käsutuses olid mõned möbleeritud toad ühe eramu teisel korrusel. Soomest võtsime kaasa ainult stipendiumi ja eluasemelaenu. Luksuseks meil raha polnud ja enamasti sõime lõunat ülikooli sööklates. Kohtusime ka minu kümne aasta taguste sõpradega Atlantic College’i päevilt.
Kes on õppinud 1960ndate Suurbritannias, selle jaoks on biitlid möödapääsmatult tähtsad, nii ka minu jaoks. Nüüd, 1970ndatel tõi brittidele eelkõige kuulsust raske rokk, nagu Led Zeppelin ja Deep Purple, kelle muusika polnud aga üldse minu maitse. Londoni aastail said meist Liisaga klassikalise muusika sõbrad ja ka ses suhtes olime vägagi inspireerivas keskkonnas.
Olin õpingutes innukas ja auahne ning mul õnnestus lõputöö aastaga valmis kirjutada. 1978. aasta augustis saatis ülikool kirja, kus teatati, et lõputöö on tehtud nii hästi, et ma võin astuda doktoriõppesse ning saada kahe aastaga PhD ehk doktori kraadi. Minu unistus akadeemilisest karjäärist hakkas täituma. Kujutlesin end professorina Helsingi ülikoolis või mõnes tunnustatud rahvusvahelises ülikoolis. Mõtlesin Atlantic College’i päevilt pärit sõpradele.