see ikka kindlasti õige number?“ küsisin veel õhtu lõpus. „Ma ei annaks ju numbrit, kui see poleks õige,“ vastas tüdruk. Tema hääles kõlas otsustavust ja võib-olla pisut trotsi. Helistasin talle kohe, kui sain. Arvan, et olin tüdruku meelest kohati liiga jutukas ja innukas. Telefoniterror kandis siiski vilja ja me kohtusime peagi uuesti.
See tüdruk oli Liisa Metsola, meditsiiniõde, kes käis juba tööl, kui mina alles õppisin. Tollest 1970. aasta kevadest saadik kurameerisime aktiivselt. Käisime kinos, teatris, kontsertidel ja üliõpilaste üritustel. Teisisõnu, elasime täiesti tavalist noorte armunute elu. Liisa perekonna juured ulatusid Ida-Soome ja piiri taha jäänud Karjalasse. Idasoomlased oskavad oma tundeid paremini väljendada kui meie, läänesoomlased. Liisa oli iseseisev ja sirgjooneline inimene, kes julges ka mulle vastu vaielda, kui vaja.
1970. aasta suvel sõitsin veel kord Pohjanmaale ja Vaasasse ning seega veetsime oma esimese ühise suve lahus. TKKs kuulus õpingute juurde kohustuslik praktikum mehaanikatöökojas. Sain praktikandikoha tehases, kus töötas isa. Töötasin seal hoolduses ja tegin torutöid. Tehase kollektiiv erines üsnagi palju sellest, kus olin viibinud Atlantic College’is või TKKs. Sain tehase meestega siiski hästi jutule. Rääkisime asjadest, millest mehed omavahel enamasti räägivad: tööst, naistest ja kohaliku jalgpallimeeskonna mängudest. Vaasan Palloseura (VPS) mängis siis kõrgliigas, nagu ta minu heameeleks praegugi mängib. Vaasa tehases veedetud aeg oli hilisemat karjääri silmas pidades kasulik õppetund. Halb või hea juhtimine ja kollektiivisisene dünaamika: esimeste töökohtade tähtsus nende asjade õppimisel on väga suur.
Kihlusime Liisaga 1971. aasta maipühade ajal. Kohtusin Liisa isaga ja rääkisin oma kavatsustest tema tütrega abielu sõlmida. Ta vastas minu viisakale palvele jaatavalt, kuigi peaaegu kõiges muus läksid minu arvamused tulevase äia omadest lahku. Vaidlesime poliitika üle nii ägedalt, et mõnikord paistis see ilmselt pigem peretülina. Ta oli evakueeritud Karjalast Salmist, kus venelased põletasid maha nende pere maja ja seda rohkem kui üks kord. Viha venelaste vastu polnud mitte maailmavaade, vaid midagi veel sügavamat. Soome tollane välispoliitika ja Kekkoneni aktiivne idasuhete hoidmine ei leidnud tema silmis mingit heakskiitu. Samasuguseid vaidlusi peeti pärast sõda paljudes Soome peredes.
Abiellusime Liisaga 25. märtsil 1972. aastal. Pulmad peeti Otakappelis, see on väike kirik keset Otaniemit. Ehitist ümbritseb mets ja see asub kõigest mõnesaja meetri kaugusel minu toonasest ühiselamust. Külalisi oli umbes nelikümmend: suure klassiruumi jagu sugulasi, õpingukaaslasi ja sõpru. Kiriku teeb eriliseks altarimaal, mida pole – selle aset täidab Soome loodus. Altaritagune sein on tervenisti klaasist, nii et laulatus oleks nagu toimunud keset talvist metsa. Pidu peeti samuti tuttavas kohas, Dipolis, kus olime Liisaga tuttavaks saanud. Lõuna-Pohjanmaa pulm peaks vist olema lõbus ja lustakas, aga meie pidu oli pigem rahulik ja vaoshoitud. Õhtu jooksul peeti palju südamlikke ja meeldejäävaid kõnesid. Pidu oli meie endi ja meie tutvusringkonna nägu.
Seitsmekümnendatel ei muretsenud me tuleviku pärast. Hoog oli nii meeletu, et kõik ei püsinud ree peal. Minu vanemate arvates poleks me tohtinud abielluda, sest ma ei olnud veel ülikooli lõpetanud ega käinud pruuti õigel ajal emale näitamas. Abielu oli kiire üliõpilasabielu ilma korraliku majandusliku põhja ja kindlate plaanideta. Olin aga siiski juba oma Pohjanmaa perest eraldunud ja tahtsin elada iseseisvalt.
Liisa märkas peagi, et on abiellunud mehega, kelle kalendris pole palju tühja ruumi. Niisiis võttis ta välja oma kalendri. Liisa teatas, et ei kavatse lihtsalt kohaneda oma värske abikaasa päevaplaaniga, vaid ka temal on oma tegemised, millega tuleb arvestada. „Vaatame siis, millal meil mõlemal on vaba aega,“ ütles ta tarmukalt. Neljakümne abieluaasta jooksul ei ole tema suhtumine muutunud ning see on üks põhjus, mis on meid koos hoidnud. Olen omalt poolt üritanud oma ajakavaga paindlikult ümber käia, aga selles on mind saatnud vahelduv edu.
Oleme mõlemad iseseisvad ja sihiteadlikud inimesed. Olin pere vanim laps ja harjunud oma asjade eest hoolitsema, Liisa oli pere noorim, aga tema ema tõsine haigus sundis kõiki lapsi ise enda eest muretsema. Oleme küll erinevad, aga mõistame teineteist suurepäraselt ning sellele teineteisemõistmisele oli kerge abielu üles ehitada. Või ausalt öeldes, ma ei tea, kas see oli alati kerge, aga vähemalt oli see võimalik, sest me mõistsime teineteist.
Kolisime Liisaga kahetoalisse üürikorterisse Kivenlahti linnaosasse. Seal oli meil kaks tuba ja köök. Sellega lõppes ühtlasi minu jaoks pruun ajastu, sest meie uue korteri seinad olid säravvalged. Hiljemgi oleme Liisaga alati tahtnud elada kodus, mille seinad on kas valged või elevandiluukarva. Ikeast polnud keegi tollal veel midagi kuulnud, nii et meie mööbel oli kas sugulastelt saadud või vanakraamipoest ostetud. Kivenlahti oli uus elamurajoon, kuhu oli kiiresti kerkinud ridamisi korrusmaju. Ümberringi käis vilgas töö: ehitati kortereid, koole ja kauplusi. Meie tagasihoidlike sissetulekute juures polnud mõtetki unistada Helsingi kesklinnas elamisest. Paljud noorpaarid alustasid sel ajal oma ühist elu samasugustesse uutesse elurajoonidesse kiiruga ehitatud korrusmajade kahetoalistes korterites.
Vana Jorvaksentie oli 1960ndatel ümber ehitatud kaasaegseks autoteeks, mis kandis nime Länsiväylä ja möödus ka Kivenlahtist. Hüppasime hommikuti Liisaga bussi, mis viis minu kooli ja Liisa tööle. Tänu Länsiväyläle olime kohal paarikümne minutiga, aga peagi ootas mind õpingutes ees paus ning ma suundusin Helsingi kesklinna tööle.
10. Töö üliõpilasjuhina
1972. aasta novembris sõitsin Kiljava ametiühingute rahvaülikooli. Algamas oli Soome Üliõpilaskondade Liidu (Suomen Ylioppilaskuntien liitto, SYL) aastakoosolek, kus pidi valitama SYLi juhatus ja esimees. Nurmijärvisse saabus üliõpilaskondade esindajaid kogu Soomest. Sõit Espoost Nurmijärvisse ei olnud pikk, erinevalt 1970. aasta sügisesest reisist Keuruselkä SYLi kongressile.
Kohale jõudsime reedel, koosolek toimus laupäeval ja pühapäeval mõtlesime järele, millised otsused me olime lõpuks vastu võtnud. Ametlikult viibisime seal üliõpilaskondade esindajatena ja mina esindasin Tehnikaülikooli üliõpilaskonda. Valimised olid siiski varjamatult poliitilised nagu tollal kõik. Koridorides oli otsustatud, et esimeheks valitakse tsentristide kandidaat. Koonderakonna ega vasakpoolsete kandidaat poleks lihtsalt üldise poliitika taustal läbi läinud.
Taistolased olid üliõpilasmaailmas vaieldamatult ja kaua vasakpoolsete sisemise häälteheitluse esirinnas. Vasakpoolsed ei saavutanud üliõpilasvalimistel siiski kunagi enamuse toetust. Sellest hoolimata oli nende seljatagune kindel. Näiteks 1972. aastal Helsingi ülikooli üliõpilaskonna esindajate valimistel valiti vasakpoolsete nimekirja 60 kandidaadi hulgast 25 esindajat. Otsustav oli öö enne esimehe valimist, sest äge lobitöö käis hommikuni. Siis valiti välja see poliitilise tsentri esindaja, kes kõigile sobiks. Valiku tegemisel oli seega võtmepositsioonil minu taust tsentristide rühmades. Ühtlasi pandi samal ööl paika algava hooaja üldjooneline plaan. Peale sobiva inimese valimise vaieldi ka tuleva aasta rõhuasetuste üle. Olukorda võib võrrelda situatsiooniga, kus ühe ööga pannakse paika valitsuse programm.
Pühapäeval asusin pikale tagasiteele Espoosse, teades, et edaspidi saab minu elu olema hoopis teistsugune. Olin kahekümne kahe aastaselt SYLi esimees. Olin juhtinud Tehnikaüliõpilaste liitu, nii et mingisugune juhtimiskogemus oli mul olemas. Näiteks olin osalenud loengustreikide korraldamisel, mida peeti ülikoolide halduskorralduse reformimise toetuseks. Meie, üliõpilased, nõudsime, et administratsioonis peavad olema esindatud ka üliõpilased. Nüüd avanes mul võimalus täiskohaga üliõpilaste asja ajada.
Üliõpilasjuhi töö oli suuresti rahvusvaheline, nii et välismaal õppimine ja keeleoskus tulid mulle kasuks. Pärast valimisi sai mulle esimest korda elus osaks avalikkuse tähelepanu: uue üliõpilasjuhi valimisi kajastasid suuremad ajalehed ja televisioon. Korraga olin avaliku elu tegelane. Minu vanemad olid imestunud ega pidanud väljavaadet poliitikas karjääri teha oma pojale sobivaks ega soovitavaks. Kõigest pool aastat pärast abiellumist oli Liisa sunnitud tõdema, et tema abikaasa polegi enam üliõpilane. Esimehe töö eest maksti väikest palka, mis kulus suures osas Kivenlahti korteri üüriks. SYLi kontor asus tollal Uues üliõpilasmajas (Uusi ylioppilastalo) B-korpuse viiendal korrusel. Esimest korda elus oli mul oma kabinet. Väikese toa aknast avanes vaade Mannerheimintiele.
Läksin