kõik jälle oma kohale. Liisa oli elevil oma uuest, ministeeriumi pearevidendi tööst. Praegu on ta sotsiaal- ja tervishoiuministeeriumi välissuhete juht ja ülemus samas osakonnas, kuhu ta 1979. aasta sügisel tööle läks. Ka muidu suhtusime elusse Soomes uue optimismiga, meeleolu oli hoopis teine kui paari aasta eest kriisivalitsuse ajal, mil me riigist lahkusime. Londonis olime elanud ühtse perena. Sõjaväeteenistuse tõttu tekkis senisesse rütmi nüüd lünki, mis polnud meeldivad kellegi jaoks. Käisin siiski mõne nädala tagant Herttoniemis puhkusel.
Esimese teenistuses oldud kuu jooksul kirjutasin avalduse, et mind viidaks üle eriohvitseride koolitusse. Mul oli kõrgharidus ja tahtsin seda kasutada ka sõjaväes. Mõne nädala pärast sain vastuse: minu palve on rahuldatud. Seega läksin pärast kahte Hyryläs oldud kuud üle Hamina Reservohvitseride kooli (Reserviupseerikoulu, RUK). 1960ndate kasarm jäi selja taha ja ma hakkasin elama RUKi 19. sajandi lõpus valminud peahoones. Seal valitses hoopis teistsugune õhkkond kui Tuusulas. Tulevased ohvitserid olid enamjaolt auahned ja motiveeritud mehed.
Mind valiti hääletusel õpilaskonna esimeheks. Vastaskandidaat oli Lauri Kontro. Lauriga olin kokku puutunud juba tudengipõlves ja hiljem tsentristide parteikontoris, kus ta töötas partei noorteorganisatsioonis. Hiljem sai Laurist ajakirjanik, diplomaat ja ajalehe Maaseudun Tulevaisuus peatoimetaja. Sõjavägi ja RUK tähendasid minu jaoks tagasipöördumist Soome argipäeva ja tavaliste Soome meeste sekka. Ühtlasi oli hea tunne tunda hääletusel ohvitseriõpilaste usaldust.
Kontro valiti lõpuks õpilaskonna peasekretäriks ja meie koostöö laabus hästi. Õpilaskond tegeles paljude RUKi kursuse praktiliste küsimustega ja jooksvate asjadega. Toimetasime näiteks kursuse lehte. Kursuse peo korraldamine oli samuti tähtis projekt ja paljude õpilaste jaoks kursuse kõrgpunkt. Eelnenud aastatel oli peo naelaks olnud mõne kuulsuse, tavaliselt estraadilaulja, esinemine. Meie juhtkonnale sai osaks kõvasti tunnustust, kui otsustasime sellest kulukast allhankest loobuda. Nüüd pidid eeskava eest hoolitsema õppurid ise ning paljudel neist oli laval esinemiseks tõepoolest eeldusi ja andeid. Panime alguse uuele traditsioonile.
Õpilaskonnas sain aimu, mida Soome armee kutselised ohvitserid mõtlevad riigikaitsest ja ühiskonnast üldse. Kohtusin kindralite ja teiste kõrgemate ohvitseridega, kes olid pärast külma sõda oma väljaütlemistes veel loomulikult ettevaatlikud, aga muidu tulevikule mõeldes avatud suhtumisega. RUK oli väärt kogemus.
Reaalne maailm omakorda oli kaootilisem paik kui kunagi varem. Iraanis olid võimu haaranud fundamentalistid. Iraanis olid Ühendriikide Teherani saatkonna töötajad pantvangi võetud ja maailm jälgis nende saatust hinge kinni pidades. President Jimmy Carter andis sõjaväele käsu korraldada pantvangide vabastamiseks rünnak, kuid see ebaõnnestus. Lõpuks vabanesid ameeriklased alles 1981. aasta alguses. Soome sõltus endiselt Nõukogude Liidust ja idakaubandusest. President Kekkoneni haigestumise märgid hakkasid juba välja paistma ja hakati arutama tema järeltulija küsimust. Ebakindlus süvenes ja paljud kõrgharidusega ajateenijad pidid olema valmis töötupõlveks. Soomes oli see midagi uut.
Sõjaväe viimased kuud olin kontoritööl Helsingis Kaitsemajanduse Planeerimiskeskuses ja koostasin uurimust Soome kriisiaja majanduse kohta. Õhtud veetsin raamatukogus ja jätkasin Tehnikaülikoolile diplomitöö kirjutamist. Olin otsustanud lõpuks saada ka inseneripaberid. Lõputöö teema oli „Majanduslik kasv kui normimajanduse probleem“. Lähenesin majanduslikule kasvule süsteemiteooria seisukohast. Lõpuks sain töö eest kõrgeima hinde. Arvan, et lõputööst oli kasu ka hiljem, kui pidin mõistma suure ettevõtte protsesse. Igatahes aitas see arendada kasulikke mõttemudeleid.
Mõlemad minu lõputööd olid mõttetreeningud, aga suurim Tehnikaülikoolist saadud kasu oli praktiline: õppisin koolis, kuidas mõtleb Soome insener. Ühtlasi muutusin nendesamade inseneride silmis usaldusväärsemaks, olin nüüd olnud üks nende seast, kuigi ei jõudnud Otaniemi kampuse lõbusat tudengielu eriti nautida. Aastaid hiljem Nokias läks mul hädasti vaja seda usaldusväärsust, mida võis anda ainult tehniline haridus.
Tänu sõjaväele läbisin kiirkursuse Soome ja soomlaste kohta. Senimaani olin elanud tavalist elitaarset elu. Üliõpilasorganisatsiooni juht pidas enamasti läbirääkimisi mugavas kabinetis teiste üliõpilastega. Enne seda oli Atlantic College viinud mind eemale Soome argireaalsusest ja asetanud inglise internaatkooli. Pärast üliõpilasorganisatsiooni olin töötanud viivu parteikontoris ja siis sõitsimegi juba Londonisse. Minu tööandja oli Ameerika kapitalile kuuluv rahvusvaheline pank, kellel puudus lähem ülevaade Soomest. Ilma sõjaväeta oleksin teadnud palju vähem sellest, mis ühiskonnas tegelikult toimub ja mida soomlased mõtlevad.
17. Luba finantseerida
1980ndad algasid minu jaoks pooleaastase hilinemisega, alles sügisel, kui sõjaväeteenistus lõppes ja ma sain Citibankis tööle asuda. Valitsevad meeleolud olid juba siis hoopis teised kui üliõpilaskesksetel 1970ndatel, ees ootasid uued suunad ja teretulnud muutused. Minust sai ettevõtete rahanduse spetsialist. Olin Citibanki Helsingi kontoris uus töötaja ja mulle anti, loomulikult, kõige raskemad kliendid.
Need kliendid olid Soome suurettevõtted, mis olid olnud väga tihedalt seotud suurte Soome pankadega. Metsatööstusest oli minu klientide nimekirjas Enso-Gutzeit. Peale selle üritasin müüa meie teenuseid Rauma-Repolale, Wärtsiläle ja Nokiale. Soomet peeti endiselt metsatööstusriigiks, aga metsatööstuses tuli tegelikult üsna harva ette investeeringuid, mille rahastamisele oleks Citibank võinud kaasa aidata. Riigiettevõtted olid samuti väljaspool ameeriklaste haardeulatust. Nokias polnud Citibank kunagi number üks. Rauma-Repolat omakorda valitses Bank of America. Seepärast käärisin käised üles ja asusin tööle.
Oli aeg Citibanki koolitusel kliendihalduse ja läbirääkimiste kohta õpitut praktikas rakendada. Klientide poolel kohtasin endavanuseid või endast natuke vanemaid finantsjuhte, kes said aru, et maailm muutub. Nad tahtsid kuulda uutest võimalustest. Sageli olid nende probleemiks 55aastased majandusjuhid, kes olid nende noorte lõvide ülemuseks.
Käisin ka usinalt kokteilipidudel ja lõin ajakirjanduse majandusanalüütikutega kontakte, millest oli hiljem palju kasu. Citibankile sai tavaliselt osaks heatahtlik uudishimulik tähelepanu, sest pangast oli jäänud Soome finantsmaailmas mulje kui asjatundlikust väikesest konkurendist. Citibankil oli pakkuda ka näpuotsatäis globaalset mõtteainet parasjagu avanevale Soome pangandusmaailmale. Kolm väikest välismaa panka olid hea näide sellest, millisesse suunda hakkavad arenema ka Soome pangad.
Elasime Liisaga üsna seltskondlikku elu. Olime alati armastanud külalisi kutsuda ning meie juures käiski palju vanu ja uusi sõpru. Hakkasin ka uuesti regulaarselt tennist mängima ja sestpeale olen kolmkümmend aastat aktiivselt mänginud. Suured Soome pangad andsid endast parima, et kaitsta koduturgu võistlejate eest. Ka Nõukogude Liit oli huvitatud sellest, et Ameerika pangad Soome pinnal kanda kinnitaksid. Nõukogude Liidul olid oma pangad, mis laiendasid tegevust ka välismaale. Idanaaber arvas ilmselt, et saab kompensatsiooniks oma pangale tegevusloa Helsingis. Ametivõimudel oli mitu head põhjust võimaldada rahvusvahelise panganduskonkurentsi teket. Rahvusvahelisel kapitaliturul oli Soome kuvand endiselt pisut ebamäärane. Soome maksis kapitaliturul Nõukogude Liidu naabruse eest kõrget hinda, sest teati, et viimane mõjutab Soome poliitikat. Soome puhul arvestati poliitilise riskiga, kuigi majanduslik risk oli peaaegu olematu. Aga turg ei ole üksikasjade suhtes kunagi eriti tähelepanelik. Pealegi oli Nõukogude Liidu osa Soome väliskaubanduses nii suur, et see kujutas riski ka Soome majandusele. Ühtlasi kuulus Soome kahtlust äratavate Põhja-Euroopa sotsiaaldemokraatlike riikide hulka, mille suhtumises turumajandusse polnud vähemalt Ameerika investorid kunagi päris kindlad. Poliitikud ja ametnikud mõtlesid ilmselt, et kui Soomes on Ameerika pankade kontorid, aitab see luua riigist ja selle ettevõtetest kui investeerimis- ja rahastamisobjektidest õiget pilti, ja nii ka läks.
Võimud tahtsid ühtlasi luua vaba konkurentsi tingimused ja sundida Soome panku oma tegevust arendama. Välismaa pangad suutsid vahendada Soome pankadele finantseeringuid väiksemate kuludega kui Soome suurpangad ja Soome pankade bilansist lihtsalt ei piisanud suurteks rahvusvahelisteks krediidisüsteemideks. Välismaa pangad olid efektiivsemad ka valuutaäris ja aktsiaturgudel. Citibank sai loa Soomes tegevust alustada 1981. aastal. Tegelik pangategevus algas järgmisel aastal. Tegutsemisloa tingimused olid ranged: pank ei tohtinud