Normandia moe kohaselt ringikujuliselt ülaltpoolt kõrvu. Kuid üks iseärasus oli veel eriti tähelepanuväärne. Mehe kahvatust ovaalsest näost ulatus välja tähelepandavate mõõtmetega nina. Mitte eriti lai, vaid pikk; mitte terava, vaid ümara otsaga; mitte punane, vaid pisut läikiv. See oli nii silmatorkav, et kui mees pea alla kallutas, tundus nina ulatuvat tema mantli voltidesse nagu mingi kurjakuulutava ronga nokk.
Kui kirikulised hakkasid välja tulema, jäi mees oma kohale ja nüüd nägid kaks sõpra teda. Ta kummardas.
Leofric kummardas kergelt vastu.
Anglosaks on ettevaatlik, ütles ta endale. Nii on parem. Kuid heameelest õhetav taanlane pöördus mehe poole põlgliku mõminaga.
„Meil on nüüd tänu Jumalale inglasest kuningas. Nii et ära oma suurt prantsuse nina enam meie ärisse topi.” Ta marssis edasi, kuid Leofricul paistis olevat piinlik.
Veider kogu ei öelnud midagi. Talle ei meeldinud, kui inimesed tema ninale vihjasid.
Leofric vahtis tüdrukut. Siis tegi ta grimassi. Pärast päev otsa väljas külma käes seismist valutas tema selg jäledalt. Aga see polnud valu, mis pani teda kulmu kortsutama.
Tüdruk paistis nii süütu. Leofric oli end alati korralikuks meheks pidanud. Meheks, kes peab sõna. Kes on hea isa. Kuidas ta võis siis nüüd tütre sedamoodi reeta?
Ta istus toekal tammepuust pingil. Tema ees pukkjalgadel seisval laual suitses vahetpidamata rasvalamp. Koda oli ruumikas. Palkidest seinad olid rohmakalt krohvitud ja ühel neist rippus seinavaip, mis kujutas hirvejahti. Ruumil oli kolm väikest vahariidega kaetud akent. Puust põrandat katsid kõrkjad. Keset tuba seisis suur söepann, täis hõõguvaid süsi, ning sellelt kerkiv suits imbus õlgkatuse sisse. Toa all asus suur kelder kaupade hoidmiseks; õue ümbritsesid kõrvalhooned ja väike viljapuuaed. Kõik see sarnanes esivanem Cerdicu vana taluga Aldwychis.
Leofric mõtles uuesti teate üle, mille oli saanud eelmisel päeval. Ta ei teadnud kindlalt, mida see tähendas, kuid aimas. Ja kui tal õigus on? Võib-olla leidub mõni väljapääs. Kuid ta ei näinud seda. Tal tuleb see kohutav asi teoks teha.
„Hilda,” lausus ta viibates. Kui sõnakuulelikult tüdruk tema juurde tuli!
Lumesadu väljas oli lõppenud. Ainult pilvkate oli jäänud ja London lebas selle all vaiksena.
Kuigi saksi kuningatroon asus ikka veel läänepoolses Winchesteris, oli
London, kus elas kaupmees Leofric, vilgas paik. Seal elas nüüd üle kümne tuhande inimese – kaupmehed, käsitöölised ja kirikumehed. Iidne linn, mis oli nagu tohutu suur müüriga ümbritsetud aed, asustati aegamööda uuesti. Kuningas Alfred oli Rooma-aegsed müürid taastanud. Kahele künkale oli tekkinud paar saksi küla, igaühel oma turuplats, sakside keeles cheap, ning algeline tänavavõrk. Tekkisid sadamakaid ja uus puust sild. Linnas vermiti münte. Kuid oma roogkatustega palkmajade, küünide, puukirikute ja poriste tänavatega meenutas sakside London ikka veel suurt kaubaalevit.
Mälestised Rooma ajast olid aga alles jäänud. Linna läbiva alumise suure peatänava kulgemisjoon oli ikka veel eristatav. See algas läänepoolses väravas, mida nüüd nimetati Ludgate’iks, ületas Saint Pauli kiriku juures läänepoolse künka ning lõppes idapoolse künka jõepoolsel nõlval sakside East Cheapi turul. Ülemise Rooma-aegse tänava piirjooned ei paistnud nii selgelt välja. Läbinud Newgate’i kaudu linna läänemüüri ning möödunud Saint Paulist ülaltpoolt, jäi ta seejärel pika West Cheapi turuplatsi alla ning, suundunud siis idapoolse künka poole, kadus häbiväärselt paari lehmakarja sisse ning vaid sakside teerada viis künkale, mida selle nõlvadel kasvava vilja tõttu nimetati Cornhilliks.
Suurejoonelisest foorumist ei olnud jälgegi järel. Amfiteatrist oli alles ainult vundament, millele olid kerkinud mõned sakside hooned ja kus kasvasid saarepuud. Kuid siin-seal võis veel mõne vitstest punutud tara tagant või töökoja roogkatuse alt leida murdunud võlvi või marmorsamba jäänuse.
Linna ainus silmapaistev hoone oli sakside pikk küünisarnane kõrge puust katusega Saint Pauli kirik. Kõige värvikam paik, pikk West Cheap, asus katedraali kõrval ja oli alati kaubalette täis.
West Cheapi lõunaservast viis tillukese Maarja kiriku kõrvalt kitsas tänav alla vana kaevu juurde, kus seisis kena talumaja, millel rippus mingil juba unustatud põhjusel raske härga kujutav peremärk. Ja sellest ajast peale, kui see oli tema koda, kutsusid inimesed seal elavat rikast saksi kaupmeest sageli Leofricuks, kes elab härja all.
Tütar seisis alandlikult isa ees, seljas lihtne villane pikksärk. Milline tubli tüdruk oli Hilda! Mees naeratas. Kui vana ta nüüd ongi? Kolmteist? Tema rinnad olid just äsja välja kujunenud. Nahkpaeltega kinniseotud säärekaitsmetest paistsid ilusa kujuga sääremarjad. Pahkluud olid isa arust veidi jämedad, kuid see oli väike viga. Tüdrukul oli lai sile laup, ja kuigi tema juuksed võisid olla veidi hõredad, oli helesiniste silmade tasane süütus võluv. Kas ta on ka sisemiselt tuline? Isa ei olnud selles kindel. Aga see ei olegi ehk tähtis.
Neid mõlemat puudutav probleem asus Leofricu ees laual. Seal lebas lühike üheksa tolli pikkune tahvlike, millesse olid lõigatud mitmes laiuses ja sügavuses sälgud. See oli pügalpulk. Sälgud tähistasid võlgasid ja näitasid, et Leofricut ootab laostumine.
Kuidas see juhtus, et ta nii plindrisse sattus? Nagu teistel Londoni suurkaupmeestel, oli temagi äril kaks haru. Ta vedas Normandia linna Caeni kaudu sisse Prantsuse veine ja teisi kaupu ning müüs Madalmaades Flandria kuulsatele kangrutele Inglise villa. Häda oli aga selles, et hiljuti olid tema tehingud paisunud liiga suureks. Veini või villa hinna väike kõikumine võis saada tema varandusele kriitiliseks. Siis läks merel üks villalast kaduma. Barnikelilt saadud laen aitas tal hädast üle saada. „Kuid sellest hoolimata,” tunnistas ta oma naisele, „olen ma Becketile Caenis viimase veinisaadetise eest võlgu ja tal tuleb oma raha veel kaua oodata.”
Perekond oli kogu aeg pidanud Kentis asuvat Boctoni mõisat. Paljudel Londoni edukatel kaupmeestel olid sellised mõisad; ka Barnikelil oli Essexis suur maavaldus. Käesoleval ajal sai Leofricu äri edasi kesta ainult tänu maast saadavale sissetulekule.
Ja siin peituski oht.
„Sest kui Inglismaad rünnatakse,” arutles ta, „ja Harold kaotab, siis võtab võitja tõenäoliselt paljud mõisad ära, kaasa arvatud minu oma.” Vähemalt saak läheb kaduma. Kuna tema rahaasjad püsisid noateral, oleks see tähendanud laostumist.
Leofric mõtles selle asja üle. Ta pööras pilgu nurga poole, kus istusid hämaras tema poeg ja naine. Kui väike Edward ei oleks enam kümnene, vaid juba kahekümnene, küllalt vana, et kasulikult abielluda ja enese eest ise hoolitseda. Kui ei oleks vaja tütrele kaasavara anda. Kui tal endal ei oleks nii palju võlgu. Kui sarnane poiss juba temaga on! Mida peaks tegema, et mõisa tema jaoks alles hoida?
Ja nüüd see veider ja rahutuks tegev sõnum. Kui palju teab too pikaninaline normann tema äriasjadest? Ja miks ta peaks tahtma teda aidata? Sest mis puutub tema pakkumisse …
Leofric ei olnud moraalsete dilemmadega harjunud. Tema saksi esivanematele oli iga asi kas õige või väär ja sellega kõik piirdus. Kuid see siin polnud nii lihtne. Ta silmitses Hildat ja ohkas. Tema elu peaks olema lihtne ja rahulik. Kas ta tõesti kavatseb tüdruku ohverdada, et poja maavaldused alles jääksid? Paljud mehed muidugi teeksid seda. Anglosakside maailmas nagu ka mujal kogu Euroopas olid tütred kõigis ühiskonnakihtides kauplemisel peenrahaks.
„Mul võib sinu abi vaja minna,” alustas ta.
Siis rääkis ta mõne aja tasase häälega ning tüdruk kuulas vaikides. Mida ta tahtis tütrelt kuulda? Kas ta tahtis, et too protesti avaldaks? Selge oli ainult see, et kui ta oli lõpetanud, kuulis ta, kuidas tütar langetatud peaga vastab:
„Ma teen, mida sa soovid, isa, kui sul abi vaja on.”
Leofric tänas teda süngelt ja saatis ta minema.
Ei, ma ei tee seda, otsustas mees. Peab olema mingi teine tee. Aga ta imestas, miks mingi neetud väike hääleke teda sisimas hoiatab: sa ei tea kunagi, mis võib juhtuda.
Just siis katkestas tema mõtteid