jälle. Kas ta on vaba mees? Jah. Millal ta viimati sõi? Kas ta on juba midagi varastanud? Ei. Ainult ühe odrakaku, mis oli maha kukkunud. Küsimused jätkusid nagu katekismuses, kuni tohutu punase habemega mees lõpuks turtsatas, kuigi Alfred ei teadnud, mida see tähendada võiks.
„Aja end püsti.”
Poiss tõusis. Siis aga kukkus seletamatul kombel maha. Ta vangutas pead ja proovis uuesti, kuid jalad ei kuulanud sõna. Samal hetkel tundis ta rohkem jahmatuse kui hirmuga, et taanlase massiivsed käed tõstavad ta üles ja heidavad õlale, nagu oleks ta väike jahukott, ning suur mees hakkas endamisi ümisedes mööda tänavat East Cheapi poole sammuma.
Veidi aja pärast leidis Alfred end ühest idapoolsel künkal asuvast suurest järsuviilulise puukatusega talumajast. Ja mis veelgi parem, peretoas tema ees seisis suur söepann, millel vaikne hallipäine ümara näoga naine kuumutas suurt leemekaussi, mis lõhnas nagu kõik kunagi söödud head lõunad kokku.
Kuni naine leent soojendas, vaatas Alfred toas ringi. Kõik tundus siin tohutu suur, alates suurest tammepuust toolist ja lõpetades toekate tammiste ustega, ning seinal rippus vägev kahekäe sõjakirves. Taanlane seisis teisel pool söepanni, nii et Alfred ei näinud teda eriti hästi. Peagi lausus mees: „Me anname sulle süüa, mu noor sõber, siis aga pead minema tagasi koju, kust sa tulid. Kas saad aru?”
Poiss oleks tahtnud vastamata jätta, kuid kuna taanlane kordas oma küsimust ja valetamine tundus olevat väär, leidis ta endas jõudu ja raputas pead.
„Mis? Kas sa hakkad mulle vastu?”
Seda öeldi röögatades. Alfred hakkas kartma, et tohutu taanlane muudab äkki meelt ega annagi talle süüa. Sellest hoolimata leidis ta endas julgust, et vastata: „Ei hakka vastu, söör. Aga tagasi ka ei lähe.”
„Siis jääd sa nälga. Sured. Kas sa tead seda?”
„Ma saan hakkama.” Ta teadis, et see oli absurdne, aga midagi ei olnud parata. „Ma ei anna alla, söör.”
Sellele vastati nii valju röögatusega, et poiss kartis, et kerekas viiking kargab talle kohe kallale, kuid midagi ei juhtunud.
Nüüd tõstis naine leeme kulbiga väiksemasse kaussi ja andis poisile märku, et ta laua taha läheks. Seda tehes märkas poiss, et suur mees tuleb tema poole.
„Noh,” küsis jäme hääl naiselt, „mis sa temast arvad?”
„Ta on üks viletsa väljanägemisega olevus,” vastas naine leebelt.
„Jah. Aga siiski,” – Alfred kuulis, et mees kihistab naerda – „sellel poisil on kangelase süda. Kas kuuled? Vägeva sõdalase süda.” Valju naerulaginaga andis ta Alfredile seljale sellise laksu, mis oleks poisi peaaegu ninapidi leemekaussi paisanud. „Ja kas tead, miks? Sellepärast, et ta ei anna alla. Ta just ütles mulle. Ta mõtleb seda tõsiselt. See väike vennike ei alistu!”
Naine ohkas. „Kas see tähendab seda, et ma pean ta enda juurde jätma?”
„Aga muidugi,” karjus mees. „Sellepärast, noor Alfred, et mul on sulle tööd,” kuulutas ta.
Kogu tolle suve ristles sakside laevastik mööda Inglise kanalit. Toimus ainult üks rünnak – Sandwichi sadamale Kentis –, mis löödi kiiresti tagasi. Pärast seda ei olnud enam midagi. Normandia William ootas silmapiiri taga parajat aega.
Noorele Alfredile olid need kuud aga ähvardavast ohust hoolimata elu kõige õnnelikum aeg.
Ta õppis peagi tundma taanlase perekonda. Barnikeli naine oli küll nõudlik, aga lahke; neil oli mitu abielus last ja kaheksateistkümneaastane poeg, kes pidi abielluma Leofricu tütrega ja elas alles kodus. Ta oli tüse nagu isagi, ainult vaiksem, ja õpetas noorele Alfredile meremehesõlmede tegemist.
Paistis, et taanlasele pakub lõbu maapoissi endaga kõikjale kaasa võtta. Tema idapoolsel künkal asuvast majast paistsid rohtukasvanud nõlvad, kus elasid rongad, ning seal lähedal oli saksi Kõigi Pühakute kirik. Igal hommikul sammus mees mööda tänavat Billingsgate’i, et vaadata üle väikesed laevad ja nende villa-, vilja- ja kalalast. Alfredile meeldis kalast, tõrvast ja adrust lõhnav sadamasild. Veelgi huvitavamad olid aga külaskäigud läänepoolsele künkale, kus elas Leofric. Milline rõõm oli nüüd, kui ta enam hulgus polnud, uidata Saint Pauli juurest mööda West Cheapi, kus iga väike põiktänav kandis mingi kauba nime – Kalatänav ja Leivatänav, Puutänav ja Piimatänav, kuni Kodulindude tänavani välja –, ja kuulda mitte ainult nende toodete müüjate hõikeid, vaid ka vürtsikaupmeeste, kingseppade, kullasseppade, köösnerite, vaibameistrite, kammitegijate ja kümnete teiste kisa. Ainult üks asi pani teda imestama, ja need olid arvukad sigalad kaubalettide kõrval. Sellist asja poleks ta linnaelult oodanud, kuid Barnikel seletas talle: „Sead söövad jäätmed ära ja hoiavad platsi puhta.”
Tänu Barnikelile hakkas Alfred Londoni omapära rohkem mõistma. Mõnes mõttes oli linn alles nagu maakoht. Sakside asundus ei täitnud kogu tohutu suurt müüriga piiratud maa-ala; seal olid ka viljapuuaiad ja põllud. Ümber linna asusid suured kuningale kuuluvad maavaldused, kuid tähtsate kirikutegelaste ja maaomanike mõisaid oli ka seespool linnamüüri. „Linn on jagatud kvartaliteks,” ütles taanlane. „Neid on mõlemal künkal umbes kümme. Mõned kvartalid on aga eravalduses. Me nimetame neid sokes.” Ta vuristas aadlike ja kirikumeeste nimesid, kes Londonis selliseid mõisaid pidasid.
Jah, London oli terve omaette maailm. Alfred jälgis seda iga päev ja kuulas Barnikelit ning oli pidevalt hämmastunud. „Linn on nii rikas,” seletas Barnikel, „et maksab sama palju makse nagu terve krahvkond.” Ta loendas uhkusega vabadusi, mida linn oli endale võitnud – kaubandussoodustused, kalapüügiõigused mitme miili ulatuses Thamesil, jahipidamisõigus kogu põhjapoolses Middlesexi krahvkonnas ja palju teisi.
Kuid tõeliselt ei võlunud teravapilgulist poissi mitte need asjad, vaid sootuks midagi muud – midagi, mis oli õhus, kuid ka täiesti käegakatsutav. Mõne aja ei suutnud ta leida sõnu, mis selle tunde kokku võtaksid, kuid siis ühel päeval andis üks taanlase juhuslik märkus need talle kätte.
„Londoni müürid puutuvad kokku merega,” ütles too.
Jah, mõtles poiss. Selles ongi asi.
Asudes Thamesi pika jõesuudme lõpus ja puutudes iga päev merega kokku, oli see suur müüriga ümbritsetud asundus põlvkondade jooksul olnud koduks kogu põhjapoolsest maailmast tulnud meresõitjatele ja kaupmeestele. Ja kuigi nad allusid saare Saksi või Taani kuningate võimule, ei lasknud need merelt tulnud mehed oma asjadesse suurt vahele segada. Nad organiseerisid omaenda gildid, mis tegelesid kaubanduse ja kaitseküsimustega. Nad teadsid, mida nad kuninga silmis väärt on, ja seda tunnustati. Üks Barnikeli vanaisa sugune kuulus kaubalaevnik, kes oli teinud kolm reisi Vahemerele, oli saanud aadlikuks. Kolm põlvkonda Barnikeleid olid teeninud kaptenitena linna Kaitsegildis, mis võis välja panna märkimisväärsed jõud. Linna müürid olid nii vägevad, et isegi kuningas Knud oli neist lugu pidanud. „Londonit ei saa ükski sissetungija ära võtta,” meeldis anglo-taani suurkaupmeestele hoobelda. „Ja ükski kuningas pole kuningas, kui meie seda ei ütle.”
See oli Londoni uhkus, mida Alfred tajus. „Sest Londoni kodanikud on vabad,” seletas taanlane.
Vana inglise kombe järgi oli nii, et kui pärisori jooksis ära linna ja elas seal puutumatuna aasta ja ühe päeva, oli ta vaba. Tõsi, ka mõnede linna maaomanike ja rikaste kaupmeeste majapidamistes oli pärisorje ja isegi orje, kuid enamik õpipoisse olid nagu Alfredki vabad. Kuid poiss avastas, et Londonis tähendab sõna „vaba” midagi rohkemat. Kaupmees, kes maksis oma sisseastumislõivu, või meistrimees, kes oli õpipoisiaja läbi teinud, sai linna vabakodanikuks. Neil oli õigus kaubelda, oma kaubalett üles panna ja hääletada Rahvakogus. Nad maksid kuningale makse, ning kõik teised, tulid nad siis naaberkrahvkonnast või mere tagant, olid „välismaalased” ega tohtinud linnas kaubelda, kuni neile kodakondsus anti. Pole siis ime, et londonlased pidasid oma vabadust kalliks. Kui poiss tundis küljel oma pistoda, punastas ta heameelest, et temagi on osake sellest linnast.
Nädala pärast, kui Alfred oli oma jõu täielikult tagasi saanud, pöördus Barnikel ühel hommikul tema poole