ja lõikamist, otste üksteisest ülepainutamist, augustamist ja lahtitõmbamist –, parandades, kui vajalik, ja noogutades vaikides, kui poiss kõik õigesti tegi. Seejärel, viinud poisi keset töökoda seisva suure pukkjalgadega laua juurde, käskis ta: „Nüüd vaata.”
Meisterrelvasepa töö oli samasugune kui meisterrätsepa oma. Kõigepealt ladus ta lahtised rõngad ridadesse, nii et igaüht sai ühendada nelja teisega – kaks diagonaalselt ülevalt ja kaks alt. Soomussärk oli nagu pikk särk ikka, küünarnukkideni ulatuvate varrukatega. Alumisel osal oli ees ja taga lõhik, et oleks parem ratsutada. Ülemine ots moodustas kapuutsi, mille sai seljale lükata. Kaelus oli nagu tavalisel särgil ja seda hoidsid koos nöörid ning üle kapuutsi ulatus harilikult lapp, mis kinnitati rihmaga ja kaitses suud.
Kui rätsep sai oma kangast lõigata ja voltida, siis relvasepp pidi rõngad ümber paigutama ning see meenutas rohkem mustri kudumist. Siin tuli üks lüli ühendada mitte nelja, vaid viie teisega; seal pidi ühe lahtiselt lipendama jätma. Kuid kui meistritöö lõpuks valmis sai, oli see nii keeruline tervik, et erinevaid liitekohti oli peaaegu võimatu leida.
Alfred oli juba mitu tundi kütkestatult jälginud meistrit, kes näitas talle, kuidas seda kõike tuleb teha, demonstreerides rõngaste sümmeetriat ja pingejooni, mis tagasid liigutuste kerguse selles metallist särgis, mis oli kaitsnud võitlevaid mehi juba üle tuhande aasta. Töötades lambivalgel, seletas meister: „Needi alati niimoodi, väljastpoolt. Sa tunned ise, miks.” Kui Alfred käega üle särgi libistas, tundis ta, et selle välimine pool on kare, sisemine aga, kus needid olid lamedaks löödud ja mis puutus vastu nahast alussärki, oli sile nagu riie.
Mõnele needile stantsis meister oma isikliku märgi. Ja siis oli rõngassärk valmis.
Või peaaegu valmis. Üks asi jäi veel teha. Keskaegsetes soomusrüüdes kasutatud raud oli suhteliselt pehme. Et seda lahingu tarbeks tugevdada, tuli see karastada. Sellepärast rullis meister valmis rõiva purustatud süte sees kokku, pani rauast kasti ja asetas ääsile. Peagi hõõgus see tulipunaselt.
„Raud ja puusüsi mõjutavad teineteist,” seletas meister, „ning raud muutub teraseks. Aga sa ei tohi liiga kaua kuumutada,” hoiatas ta, „muidu läheb see rabedaks. Sul on vaja, et ta oleks väljastpoolt kõva nagu teemant, seest aga jääks painduvaks.”
Kui meister oli neid oma kunsti saladusi näidanud, lasi ta poisi koju.
Sellest ajast saadik kästi Alfredil vähemalt üks kord nädalas kauemaks jääda. Teised õpipoisid arvasid, et ta tõmbab lõõtsa või venitab traati, aga meister õpetas talle vaikselt töövõtteid, mida tavaliselt jagati vaid vanemate õpipoistega. Sageli töötasid nad koos kuni hilise öötunnini ning Alfredi vasar, pihid ja näpitsad lausa välkusid töö juures. Nad ei rääkinud neist töötundidest kellelegi, kuid poisil oli tunne, et meister hoiab Barnikelit asjaga kursis, kuigi ta ei olnud selles kindel.
Kriis puhkes septembris.
Sündmused, mis pidid muutma Inglismaa palet igaveseks, said võimalikuks ühe lihtsa ja kahetsusväärse asjaolu tõttu. Septembris, mis oli lõikuskuu, teatasid Inglise laevastikus teenivad mehed, et nad peavad koju minema. Kuningas Haroldil ei olnud öelda midagi, mis oleks neid takistanud. Ja niisiis seisid Alfred, Barnikel ja Leofric ühel hommikul Billingsgate’i sadamasillal ning vaatasid, kuidas viimane väike purjelaev otsad kinnitas. Sellest hetkest saadik oli anglosakside kuningriik, nagu nad kõik teadsid, sissetungijatele avatud.
Need ründasid peaaegu kohe.
Normandia Williami kavandatud sissetung läks üliedukalt. Tema valitud aeg oli suurepärane. Kaks nädalat pärast seda, kui Inglise laevastik sadamatesse purjetas, ründas Norra kuningas Põhja-Inglismaa randu ja võttis ära Yorki. Kuid tema sõjavägi oli lõunarannikust – kus William kähku maabus – kahesaja viiekümne miili kaugusel.
Williami vägi ei olnud suur, kuid hirmuäratavalt hästi välja õpetatud. Mõned eliitväeosad koosnesid rüütlitest, keda juhatasid selliste kuulsate nimedega suurnikud nagu de Montfort, kuid enamus olid palgasõdurid, maatud rüütlid Normandiast, Bretagne’ist, Prantsusmaalt, Flandriast ja isegi Lõuna-Itaaliast. Tänu kiriku kindlale toetusele ratsutasid nad paavsti lippude all. Saabunud väikese Hastingsi asula lähedal Pevensey lahte, ehitasid nad mullast ja puust kindluse ning asusid maad kuulama.
Alfredi mälus jäid järgmiste päevade sündmused igavesti segaseks. Kuningas pöördus Londonisse tagasi. Linn relvastus. Kaitsegildi juht staller ja tema kaptenid sundisid sõjaväeteenistusse iga vähegi kehaliselt kõlbliku mehe, keda nad suutsid leida. Iga päev tormas Barnikel relvakotta, kaasas uued tellimused, ning mehed töötasid ööpäev läbi.
Kuid üks väike stseen jäi poisile selgelt meelde. See leidis aset ühel õhtul Barnikeli kojas, pärast seda, kui taanlane ja Leofric olid tulnud nõukogu kohtumiselt kuningaga. Taanlane oli ärritunud, Leofric aga mõtlik.
„Kuidas ta võib lahingust hoiduda?” karjus Barnikel. „Rünnaku kohe!”
Leofric oli vähem optimistlik. „Sõjavägi on pärast marssi lõunasse kurnatud. Meie Londoni väeüksus on küll vapper, kuid ei maksa teeselda, et nad on väärilised vastased väljaõppinud palgasõduritele. Kui me aga põletame kõik viljapõllud siit kuni rannikuni ja hävitame nende laevad, võime nad surnuks näljutada. Siis,” lisas ta karmilt, „tapame nad kõik.”
Barnikel uratas põlglikult. „See pere siin hakkab sõdima.”
Ja nagu Alfred pärastpoole teada sai, oli Leofricu ettevaatlikum nõuanne täpselt seesama, mida kuningas Haroldi kõige targemad nõuandjad olid soovitanud.
Varsti pärast seda, 11. oktoobril, enne kui pooled täiendusüksused krahvkondadest pärale jõudsid, marssis Inglise kuningas Harold põhjustel, mis pole päris selged, umbes seitsme tuhande mehe eesotsas Londonist välja lõunaranniku poole. Aukohal kuninga standardi kõrval marssisid staller, Barnikel ja Londoni väeüksus. Barnikeli poeg läks koos temaga. Leofric ei saanud seljavigastuse tõttu minna. Taanlane kandis oma sõjakirvest.
Noor Alfred märkas, et hoolimata nende jõupingutustest polnud mitte kogu Londoni vägi hästi relvastatud. Ühel totaka naeratusega mehel oli korraliku kilbi asemel käes aknaluuk.
Leofric kõhkles. Kas ta peaks sisse minema?
Oli õhtu, tund pärast vesprit, ja ta oli tulnud siia tähtsasse kvartalisse, mis asus läänepoolsel künkal Saint Pauli kiriku läheduses. Sellest, kui kuningas ja sõjavägi lahkusid, oli möödunud mitu päeva. Neist polnud sõnagi kuulda. Linn oli vaikne ja ootas ärevusega teateid.
Tema selja taga paistis roogkatuste kohal ähmaselt sakside katedraali pikk puust katusehari. Vasakul asus Londoni rahapaja valvatud õu. Ees laskus kitsas kolletanud lehtedega kaetud tänav järsult jõe poole. Katedraali läheduses asuva pruulikoja nõrk lõhn segunes vaikses sombuses õhus meeldivalt suitsuhõnguga. Kirikukell lõi. Ja läänes oli taevas tumepunane nagu rikka mehe mantel.
Silversleevesi maja oli tagasihoidlikult suursugune. Leofricu ees seisev kivihäärber polnud suur, kuid oli hästi ehitatud ning välistrepp viis esimesele korrusele. Aeglaselt ja kartlikult läks mees sellest üles.
Silversleeves ja tema kaks poega tervitasid teda viisakalt. Kummaline, et oma kojas ei tundunudki nende puhtaksraseeritud näod ja pikad ninad nii kohatud. Kuigi ka tema enda põlvini ulatuv roheline rüü oli parimast kangast, pidi Leofric paratamatult märkama, et pererahva pikad Normandia mantlid olid kahtlemata peened.
Ruumi ühes otsas küdes suur kamin. Kõrge aken teises seinas polnud kaetud mitte õlitatud pärgamendiga nagu tema maja aknad, vaid rohelise Germaania klaasiga. Vaibad seintel olid hinnalised. Laual seisid suitsevate lampide asemel magusalt lõhnavad suured kallid vahaküünlad.
Seal viibisid veel mõned inimesed – üks flaami kaupmees, keegi kullassepp, keda Leofric pisut tundis, ja kaks Saint Pauli kiriku preestrit. Ta pani tähele, et eriti just viimased kohtlesid Silversleevesi sügava lugupidamisega. Ja oli veel üks rühm inimesi, kelle kohalviibimise põhjust ei osanud Leofric kohe aimata. Tulest kõige kaugemal asuvas nurgas istusid väikesel tammepuust pingil kolm kehva ja alatoidetud lihtmunka, kes jälgisid kõike