sepa juurde. Aga kui nad sisse läksid ja poiss ringi vaatas, pidi tema süda peaaegu löögi vahele jätma.
Nad olid relvatöökojas.
Relvasepp oli sepa peres üles kasvanud poisi meelest kõigi meistrimeeste kuningas. Silmitsedes ümberringi rippuvaid rõngassärke, kiivreid, kilpe ja mõõku, oli Alfred keeletu.
Meister, kes neile lähenes, oli pikakasvuline luise näoga küürus mees. Tema leebed sinised silmad vaatasid lahkelt, kuid kui ta märkas poisi kätel veidraid ujunahku, pöördus ta kahtlevalt Barnikeli poole: „Kas ta saab tööga hakkama?”
„Saab küll,” vastas taanlane kindlalt. Ja nii algaski Alfredi õpipoisiaeg.
Need olid vist tema elu kõige õnnelikumad päevad. Noorima õpipoisina pidi Alfred täitma teenrikohuseid – tooma ojast vett, kohendama tuld ja tõmbama lõõtsa. Ta tegi seda ilma vastu vaidlemata ja keegi ei pannudki teda suurt tähele.
Esimese päeva lõppedes läks ta koos teiste õpipoistega oma korterisse. Tavaliselt ei saanud õpipoisid palka ja elasid tasuta oma meistri majas, kuid relvasepp oli lesk, kellele selline korraldus ei meeldinud. Tema õel oli Cornhilli nõlval maja, mis oli jaotatud üürikorteriteks, ja selle taga asusid kõrvalhooned, kus elasid lärmakad õpipoisid.
Relvakoda oli suur ja seal oli kaheksa mitmes vanuses poissi ning kohustuste täitmise kõrval oli Alfredil võimalus neid jälgida. Üks lõi ebaühtlaselt vasaraga, teine pigistas tangidega liiga kõvasti, nii et töö edenes kramplikult. Kolmas käsitses kohmakalt meislit. Ta märkas seda kõike, kuid jättis enda teada.
Kolmandal päeval aga anti talle väike töö teha – midagi viilida ja ühel kiivril mõlgid välja taguda. Ta tegi mõlemad tööd hoolikalt ära ja ulatas meistrile, kes võttis need sõnagi lausumata vastu.
Järgmisel päeval kutsus meister ta ühele õpipoisile appi; too oli temast aasta vanem ja kinnitas kiivrile neete. Alfred hoidis kiivrit kinni ja teine poiss lõi needi sisse. Siis lausus meister: „Las uus poiss proovib.” Vanem õpipoiss vahetas vastumeelselt kohad. Kuid kui Alfred neetima hakkas, läks see tal täiesti untsu. Meister pöördus ärritunult vanema poisi poole. „Näita talle, kuidas seda teha,” lausus ta ja läks minema.
Aga kui Alfred arvas, et sellega on asi lõppenud, siis ta eksis. Õhtul, kui poisid lahkusid, kutsus meister ta enda juurde ja küsis talt sepaääsi ääres leebel toonil: „Miks sa nii tegid?”
„Kuidas, söör?”
„Ma olen sind jälginud. Sa hoiad haamrit, nagu oleks see sinu käe pikendus. Täna tegid sa meelega vigu. Miks?”
Alfred vaatas ettevaatlikult tema poole ja tunnistas siis: „Ma olen töötanud oma isa sepapajas sellest saadik, kui mäletan, söör. Aga siin olen ma uustulnuk ja ma pidin peaaegu nälga surema, enne kui Barnikel mu teie juurde tõi. Kui teised õpipoisid kadedaks lähevad, võivad nad mul elu põrguks teha. Võivad mu isegi välja süüa.” Ta naeratas virilalt. „Seepärast tahan ma, et nad arvaksid, et õpetavad mind, kuni me sõpradeks saame.”
Poiss punastas, kartes, et teda võidaks upsakaks pidada. „Ma olen ikkagi ainult sepp,” lisas ta kiiresti. „Tahan õppida relvasepaks.”
Meister noogutas mõtlikult. „Tee kõvasti tööd, Alfred,” lausus ta vaikselt. „Ja siis vaatame.”
Nädalate möödudes õpetas töö relvapajas noorele Alfredile ametioskuste kõrval veel midagi, millel oli anglosakside kuningriigis suur tähendus. Kui laevastik valmistus saart mere poolt kaitsma, oli maal ettevalmistustega sootuks teine lugu. „Me ootame juba talvest saadik kallaletungi, kuid keegi ei ole selleks valmis,” lausus poiss imestunult.
Inglise kuningriigil ei olnud alalist armeed ega ka palgasõduritest koosnevaid vägesid. Sealne armee oli fyrd – maaomanike ja talupoegade seast võetud sõdurid. Ei möödunud päevagi, kui töökotta ei ilmunud mõni erutatud saksi maaomanik sõjavarustusega, mis vajas hädasti tähelepanu – nüri mõõga või sõjakirvega, raske ümmarguse saksi kilbiga, mille rihmad tagaküljel tahtsid asendamist. Alfred ei suutnud kuidagi uskuda, et kõik on nii organiseerimata.
Kõige rohkem toodi soomusrüüsid.
Anglosaksi sõdalase soomusrüü oli seesama, mida kasutati kõikjal Euroopas – rõngassärk. Tõenäoliselt tuntud juba pronksiajast saadik, oli rõngassärgi põhimõte lihtne ja otstarbekohane. Väikesed metallrõngad, mille läbimõõt oli harilikult umbes pool tolli, olid omavahel ühendatud ja moodustasid pika särgi, mis ulatus üle põlvede. Kuna rõngassärk oli lahe ja painduv – mitte nagu hilisemad soomusrüüd –, sai seda sobitada erinevatele kandjatele. Paljud särgid, mida Alfred nägi, olid kuulunud nende omaniku isale. Nad olid väärtuslikud – harva juhtus, et tavaline jalaväesõdur võis endale rõngassärki lubada – ja neid hinnati sellele vastavalt.
Aga rõngassärgil oli kaks puudust. Nad venisid välja ning nende rõngad kippusid rooste minema. Kuna Alfred oli kõige noorem õpipoiss, anti need talle puhastada, nii et peagi, kui mõne sellise rõiva omanik nähtavale ilmus, hüüdsid teised õpipoisid rõõmsalt: „Alfred! Roostet toodi!”
Kuid ta oli ikkagi õnnelik. Teised poisid olid ta kiiresti omaks võtnud. Ka Barnikel ei unustanud teda. Iga nädal kutsuti Alfred taanlase kotta priskele lõunasöögile, ja kuigi ta oli ainult vaene õpipoiss rikka mehe majas, tundis ta end seal peaaegu nagu pereliikmena. Ta tutvus ka Leofricu tütrega, kes sageli seal viibis, ning imetles tolle leebet lihtsust sedavõrd, et kesksuveks oli juba pooleldi armunud.
Juuni lõpu poole hakkas tema elu relvakojas muutuma.
Neil kästi valmistada tosin uut rõngassärki. Alfredit see väljavaade erutas, kuid meister kirus lühikest tähtaega ja teised õpipoisid ägasid. Aga enne iga rõngassärgi alustamist tuli ära teha üks ebameeldiv töö, mis seisnes lülide jaoks traadi valmistamises.
Kuidas poiss seda vihkas! Pikk peenike raudvarras aeti ääsil kuumaks, et see pehmeks muutuks, ning siis torgati selle ots läbi terasest venitusplaadi keskel oleva augu. Kõige tugevam õpipoiss tõmbas esimesena varda läbi plaadi; seejärel korrati seda protsessi ikka ja jälle teiste plaatidega, millel olid väiksemad augud. Ja uuesti ja uuesti, nii et varb venis läbi plaadi tulles üha pikemaks. Kui see juba peenem oli, jäi edasine venitamine Alfredi teha. Hoides paksu traati kõvasti laia nahkvöö külge kinnitatud pihtide vahel, vedas ta seda selg ees üle töötoa põranda nagu mehed köieveol, kuni kogu keha valutas.
Ühe sellise tööpäeva lõpul hakkasid õpipoisid parajasti koos rüüpama minema, kui meister hõikas: „Mul on abi vaja. Alfred jääb siia.”
Teiste poolt kostis heatahtlikku naeru, kuid meister käsutas poisi lõõtsa tõmbama ning hoidis teda veel kaks tundi igasuguste alandavate ülesannetega kinni, enne kui koju saatis.
Mõne päeva pärast juhtus sama lugu, ainult et seekord käskis meister ka ühel teisel nooremal õpipoisil kohale jääda ning hoidis mõlemat kolm tundi tegevuses, enne kui minema lasi.
Rõngassärkide valmistamine võlus Alfredit. See oli nii lihtne, aga huvitav. Kõigepealt tehti traadist lahtiste otstega rõngad. Need valmistati nii, et traat keriti ümber metallvõlli ja lõigati siis piki võlli risti läbi. Vastselt valminud rõngad pressiti läbi terasplokis oleva koonuselise augu, nii et nende otsad ulatusid kenasti teineteisest üle. Siis pehmendati rõngaid söepannil ja pandi nad tulisena ühekaupa vajutusvormi ning löödi kahe haamrilöögiga nende vahelitiolevad otsad lamedaks. Nüüd tegi üks õpipoiss mulgutangidega rõngaste lamedatesse otstesse tillukesed augud. „Sinna tulevad needid,” seletas ta. Pärast seda kangutas teine otsad uuesti veidi lahti, et rõngaid saaks omavahel kokku liita, ning viskas nad siis õliämbrisse. „Kasutage alati õli,” manitses meister neid. „Kui panete tulise raua vette, jahtub see liiga kiiresti ja jääb rabedaks.”
Alfredit pani aga imestama, et see töö oli olnud nii täpne – ta ei suutnud rõngaste vahel mingeid erinevusi näha. Tegelikult erinesid lülid üksteisest kõige rohkem kaheteistkümne tuhandiku tolli võrra.
Kui meister kolmandal korral palus Alfredit kauemaks jääda, hakkasid