Šokolaadist prints. Andrei Hvostov

tööriistalt, nagu nad antiikajastu isandate kombel modellidesse suhtusid, polnud noored geeniused sellist avaldust oodanud.

      „Eee… mis sellega siis nüüd on…?” venitasid nad araks löönuna. Eriti need, kellel oli olnud ema jäigastunud rinnanibude tõttu keskendumisraskusi.

      „Kas see vana libu on tõesti ära tabanud, et mul hakkas tema tisside peale kõvaks minema?” mõtlesid nad vaikse kohkumisega.

      Nad tundsid, et on paljastatud – soovimatu erektsiooni mahasurumiseks kujutasid nad seda rõvedat, ent samas kuidagi ihaldusväärset naist grotesksemana kui ta vääris. Nad joonistasid neid tabanud ihulisest kiimast ülesaamiseks temast pigem karikatuure kui realistlikke pilte.

      Ema krimpsutas rahulolematult nägu. Löönud paanikasse sattunud üliõpilase ees negližee hõlmad valla, patsutas ta oma puusa või lükkas jala kunstnikuhakatise ette, mitte kunagi unustamata graatsilist pöiasirutust, ja hakkas tänitama: „No vaadake nüüd ise, kuidas see välja näeb, vaadake jala ning ülejäänud keha suhet, see on mul ideaalne, kuldlõikeline, aga mida teie siin olete kujutanud? Noormees, öelge mulle palun, miks te nii teete? Teil peab mingi tagamõte sellega olema, midagi ebapuhast, ma kahtlustan…”

      Nooremad meestudengid olid sellest kohutavalt puudutatud. Neil tõmbusid kõrvad punaseks ja kaelale tulid roosad plekid. See rõve hoor oli nende salamõtetesse tunginud.

      Ema peatus pikemalt meestudengite juures. Naistudengitele oli tal harva midagi öelda. Võib-olla neid isegi ei eksisteerinud tema jaoks. Mingid plikad. Aastaid hiljem neid ateljeestseene meenutades pidi tema poeg möönma, et ema juhendas, või tahtis juhendada vaid meestudengeid.

      Ja nagu juba öeldud, mitte kõigile polnud see meeltmööda.

      Modellidele antavate puhkepauside ajal käis ema ülikooli tualettruumis huuli värvimas, ripsmetušši uuendamas, ning tavaliselt lubas ta endale iga poseerimise vaheajal ka ühe sigareti.

      Tudengid lösutasid sel ajal ateljees, rebides jõhkraid tudenginalju. Mõnikord oli nende pila objektiks tema ema. Laps ei saanud naljadest hästi aru, ta ei saanud isegi sellest aru, kas need olid naljad. Aga sellest sai ta küll aru, et need käisid ema kohta.

      Ent oli ka selliseid juhtumeid, kus isegi tema – kuueaastane laps – sai öeldust aru.

      Kui üks blondide pikkade juustega tüüp vaatas teise karviku, see oli brünett habemik, molbertil olevat skitsi ja ühmas: „Oled teinud sihukese perse, et see on nagu trollibuss…”

      „Aga selline see ju ongi. Meil valitseb sotsialistlik realism, või kuidas?”

      „Sellega peab olema ettevaatlik, selle realismiga, olgu see sotsialistlik või hüper,” ühmas blond metslane, „kui sa meie Pöial-Liisit kujutaksid nagu ta on, siis heaga see ei lõpeks. Läheksid paragrahvi alla…”

      „Mismoodi siis?” tahtis tema sõber naeru kõkutades teada. „Mis on meie Pöial-Liisis siis nii kriminaalset?”

      „Tema täielik ja lootusetu pornograafilisus!” pahvatas blond. „Kui sa teda kujutaksid sellisena nagu ta meil siin õilmitseb, siis läheks see kriminaalkoodeksi paragrahvi alla. See, mis käsitleb pornograafilise teose valmistamist. Kuni viis aastat, kui ma ei eksi.”

      „Aaa… seda küll,” venitas tema sõber, kõhkles siis, nagu teadmata, kas rääkida edasi. Otsustas lõpuks.

      „Tead, ükskord, kui ta siin uurakil poodiumil ilutses ja ma läksin keset seanssi peldikusse suitsu tõmbama, siis ma vaatasin teda möödaminnes ahtri poolt. Raisk, ütle nüüd sina, kuidas on võimalik, et vitt tundub olevat persest suurem? Perse on tal nagu trollibuss, aga vitt… ma pole sihukest asja osanud ettegi kujutada.” Tudeng tõmbas õhku kopsudesse ja peaaegu pasundas: „No täiesti kolossaalne! Kolosseum pealtvaates, ütleks ma. Kogu areeni ja ümbritsevate müüridega. Sinna mahuks kõik seitse päkapikku ja ruumi jääks ülegi.”

      Tema blond sõber muigas mürgiselt. „Mis päkapikud? Need olid Lumivalgukesel, aga see on meil Pöial-Liisi. Üledimensionaalne ja üleküpsenud Pöial-Liisi.”

      Mõlemad jõllitasid nagu ilmutust otsides tühja poodiumi poole, kust oli just lahkunud see, keda nad taga rääkisid.

      „Ei, aga tõesti,” laskis blond tudeng oma räpased mõtted kuuldavale, „sellest on ikkagi kuradima kahju, et meil ei lasta teda ahtri poolt joonistada.”

      „Tead, tema isikupära avaldubki sealtpoolt vaadates. Mis see vana tola rääkiski suurest kunstiprobleemist – kuidas kujutada naise näos peegelduvat vaimsust, aga samas leida see ka tema kannikates. No aga põrri vahelt? Peaks kunagi vanalt tolalt küsima, et kas naised lähevad sealt ka aina huvitavamaks. Paralleelselt näo huvitavamaks minekuga. Ma ei imestaks!”