kastrulis. Kollane kastrul, türkiissinine kardin, kuldkollaste juustega Veenus – see oli tema elu esimene kunsti-installatsioon.
Oli neil siis juba gaasipliit? Vist küll, kuigi ta mäletas kõige varasemast lapsepõlvest tule praksumist kuuma õhkava pliidi all, halgudeks nimetatud puutükke põrandal, ja seda, kuidas ta määrib käed nendest puutükkidest nõrguvate kleepuvate pisaratega kokku ning sasib siis kätega juustes ringi. Pärast seda tuli suur pahandus.
Hädapäraselt improviseeritud pesunurk oli eraldatud muust köögist vaid osaliselt, sest köögis puudus loomulik valgus, seal polnud akent, ning tegevus sõltus köögilaes rippunud elektrilambist, mille valgussõõr pani pesunurga ette tõmmatud Veenuse kuldjuukselise pahmaka ebamaiselt särama. Ent ettetõmmatud kardina taga valitses hämarus; seal oli küll üks seinalambike, kuid selle valgus oli väga puudulik.
Ema oli sunnitud jätma kardina irvakile, isegi enam kui irvakile, kohe poolavali, et saada veidi lisavalgust poseerimispäeva tähtsateks ettevalmistusteks.
Köögist läbi käies ei suutnud tema laps kunagi võita kiusatust visata kiire pilk kardinavahelisse lõhesse. Silmapilgu kestnud vilksatus pikkade ripsmete alt, kõigest üks viiv, kuid ometigi piisavalt pikk selleks, et talletada sirmi taga toimuv fotograafilise täpsusega.
Valjuhäälselt laulu kõõrutanud ema kraapis esmalt kaenlaalused žiletiga üle, seejärel tõmbas sama žiletiga mööda sääri, nii et ragin taga, ja lõpuks asus nabaaluse puhmastiku kallale.
Tihe, krussiskarvaline oranži värvi puhmas meenutas nende maja õues tiigrina ringi hiilivat kõuts Vaskat.
Oli aeg, kui laps arvas, et Vaska ja ema puhmas on mingil salapärasel moel suguluses. Välise sarnasuse põhjal oli tal täielik õigus niisuguseks oletuseks.
Aga ema nabaalune kolmnurk, nagu see on salapärastel asjadel kombeks, omandas aja jooksul aina uusi tähendusi.
Pärast ühte mälestusväärset nukuteatri etendust, kus saalitäis lapsi rõkkas kaasa Karupoeg Puhhi seiklustele, hakkas ta nimetama Vaska kodu uut moodi – see oli nüüd Saja Aakri Mets, kus elasid Puhh, Iiah, Jänes, Tiiger, Notsu ja teised loomad. Laps ei teadnud sõna „aaker” tähendust, talle piisas sellest, et arv „sada” seondus millegi sellisega, mida oli väga-väga palju.
„Väga palju” sobis selle kohaga ema kehal.
Ema mets muutus lapsefantaasias toreda seltskonna koduks, kusagil seal oranživärviliste puude ja põõsaste vahel – täpselt nagu nähtud nukuetenduses – askeldasid lahutamatu sõpradepaar Karupoeg Puhh ja Notsu koos kõigi ülejäänud tegelastega: Iiahi, Tiigri, Kängu ning Jänesega, keda ümbritsesid kõik tema sugulased ja sõbrad. Võib-olla luusisid seal metsas ringi isegi Pusad koos Susadega. Mets oli nii vägev, et sinna mahtus ära isegi üks kolevants. Puhhi kõige suurem sõber ja kaitsja elumurede eest Christopher Robin elas muidugi ka seal.
Kõigepealt käis ema Saja Aakri Metsast üle suurte kääridega – Solingenis tehtud väärt teradega „milletaolisi tänapäeval enam ei leia”. Need käärid esindasid nende majapidamises möödanikku, kunagist poolununenud maailma ehk Eesti aega.
Iga kord, kui ema võttis nahksesse vutlarisse peidetud käärid ja lõksutas neid parema käe näppude vahel, sasides samal ajal vasaku käe sõrmedega läbi jalgevahelise puhma justkui eelseisva töö mahtu hinnates, hüüdis tema laps mõttes valju häälega – hei!, pugege peitu!
Tänu tema hoiatusele ei juhtunud metsaelanikega õnnetust, nad jõudsid alati õigel ajal redusse minna.
Ema lõksutas veel paar korda kääridega niisama tühjalt – andes justkui viimastele venimustele aega varjuda – ning asus siis metoodiliselt oranživärviliste puude latvasid maha lõikama. Siis jõudis korrastustööde järg metsa piirideni.
Siin polnud kääridega midagi teha, need alad läksid sama žileti alla, mis aitas jagu saada kaenlaalustes ja säärtel levivast võsast. Ema riivis kraanikausi riiulilt võetud hõbedasse vahutopsi veidi seepi, lisas kuuma vett ja lõi topsi sisemuse väikse pintsliga vahtu (hiljem, kui tema poeg hakkas habet ajama, kasutas ta sama topsi ja samasuguseid võtteid seebi vahtulöömisel).
Siis tõstis ema enda ette tabureti ja asetas sellele peegli. Ajas jalad veidi harki, lükates alakeha peegli poole nii, et reite kokkupõrkekoht kummus veelgi enam üles. Ta pintseldas oranži metsa ääred jõuliste tõmmetega vahuseks. Seebitordid lendasid metsa keskel olevate puude latvadesse – see oli hetk, kui Saja Aakri Metsa elanikud, kes olid naasnud oma igapäevase elu juurde, vaatasid taevasse ja ütlesid kooris – oi, oi, näib, et talv on kätte jõudnud! Mis tähendas seda, et tuli jahtida Pusa ja Susa ning ehitada eesel Iiahile onni.
Aga hiiglaslikul emal polnud tillukeste loomakeste askeldustest midagi, tema kaapis metoodiliselt metsa servad puhtaks, kontrollis tulemust taburetile asetatud peeglist, heites laulu ümisedes sinna uurivaid pilke.
Kui ta oli lõpuks tulemusega rahul, jäi veel koht üle loputada. Nüüd saabus Saja Aakri Metsa elanikele katsumus uputuse näol. Neil tuli varjuda kõrgemate puude otsas, seigelda kummuli pööratud vihmavarjude ja improviseeritud parvedega üle vetevälja üksteisele külla.
Uputuse lõpetamiseks hõõrus ema jalgevahe käterätikuga kuivaks. Justkui heastades eelnevalt tekitatud ebamugavused, piserdas ta kataklüsmide koha üle lõhnaõliga. Puhh, Notsu, Iiah ja kõik teised olid selle üle väga tänulikud. Sest see oli tõesti väga peen lõhn, millega neid üleelatud vapustuste leevendamiseks piserdati.
„Chanel number 5 peaks olema minu mark, aga noh, meie tingimustes kõlbab ka Bulgaaria roosiõli,” ütles ema kohvikusõbrannadele iga kord, kui vaid selleks avanes võimalus.
Sellega oli see osa, mis tegi modellipäevast modellipäeva, õigupoolest läbi. Järgnenud lõputu juuste sättimine, näo värvimine ja hoolikas riidessepanek oli juba igapäevane rituaal.
Lapsele pandi sel päeval selga erilised kunstiinstituudi riided – mustast sametist püksid ja samast materjalist jakk valge pitskraelise pluusiga selle all. Lapse õlgadeni ulatuvad lokid muutsid ta Velazqueze maalitud Hispaania infandi sarnaseks.
Ema ja laps moodustasid imeilusa paari.
Professorid ei teinud ühe väikese lapse olemasolekust ateljees suuremat numbrit. Nad said olukorrast aru – poseerimisega raha teenival naisel pole last kusagile jätta. Professorid rääkisid tihti suure linna elurütmist ning meie ajastu painetest. Elati kahekümnenda sajandi teises pooles: New Yorgis märatsev popkunst oli jõudnud ka Eestisse, tehti kõiksugu avangardi ja muud hullumeelsust, heites kolorismi ning maalilisuse traditsioonid üle parda. Vanad tõed ei kehtinud enam, noored karvased kunstnikud kogunesid kõiksugu grupeeringutesse, võttes oma sümboliks supipurgi. Toimus õudseid asju, mõeldamatuid rüvetusi, suisa roppust.
Miks ei võinud selle Soodoma ja Komorra keskel olla üks väike laps, kes süütu inglina tuletab meelde vääramatuid tõdesid?! Las ta vaatab püha Kunsti solkimata allikatele. Võib-olla on tegemist tulevase lunastajaga, kelle suu läbi hakkab kord rääkima tõde? Ja kui see oligi liiga suur ootus, siis kindlasti ei teinud ühe süütu poisikese juuresolek joonistamise klassis asja halvemaks. Peaasi, et ta istub vaikselt ega jookse ringi.
Ta istus vaikselt. Ta ei jooksnud.
Aktimaali ateljee nurgas oli lahtilükatav sirm, mille taga modell lahti riietus. Ema kohmitses sirmi taga kümmekond minutit. Võttis riided seljast ja tänavakingad jalast, asendades need tagant lahtiste kuldset värvi kõrgekontsliste tuhvlitega.
Heitis siidist hommikumantli õlgadele – ema ütles selle riidetüki kohta „negližee” – ja hakkas kaasavõetud peeglisse vaadates huuli värvima ja nina puuderdama. See tehtud, tippis ta sirmi tagant välja ja astus nagu primadonna poodiumi suunas. Jäi siis seisma, oodates, millal professor talle käe ulatab, et aidata poodiumile astumisel.
Ema oli daam, ta teadis oma väärtust.
Poodiumile jõudnuna jäi ta jaheda näoilmega ootama edasisi korraldusi. Ei mingeid flirtiva tüdruku naeratusi enam – ta oli professionaal, läbinisti ja jäägitult. Professor nihutas poodiumil olevat tooli ja kušetti siia-sinna, ning vältimaks edasist ajakadu,