Vist ongi, sest naist pole tal kunagi kaasas, või ei saanud minia ämmaga läbi, vihkavad teineteist võib-olla, seda juhtub sagedasti, oh seda elukest küll…
Aga tema ei teinud seda märkama, kuigi ta teadis, väga hästi teadis, et on võitnud sanitaride südamed. Pidasid teda ema surivoodi ääres kannatavaks pühameheks. Naiste hingekeeltel mängijana polnud talle vastast, see tuli tal välja nagu muuseas, eriliselt pingutamata, ning praegusel juhul ka otsese kavatsuseta.
Ta istus romantilises kurbuses, näol sügav melanoolia, kriimuline logisevate jalgadega taburet vaikselt nagisemas rinnust vallanduvate ohete saatel. Kurbus sobis talle ning sobis olukorraga.
Ema palged olid kuhtunud, sisselangenud põsed rõhutasid niigi teravat profiili veelgi enam. Ta oli äravahetamiseni sarnane Cosima Wagneriga, see tema kallis ema, vahemereliste näojoontega matroon – sellise näo vormimisel on olnud materjalideks oliivid, austrid ja kerge valge vein, mitte kartul ega hapukapsas, mille tohutud ärasöödud kogused vaatavad vastu keskmise eestlase lõustast.
Ema vahemerelist nina ei suutnud rikkuda isegi sellest väljakaarduv toitmisvoolik.
Ta vääris erilisi matuseid. Daam nagu ta kogu oma elu kestel püüdis olla. Püüdis? Ei, ta oli, daamiks olemine kujunes ema elukestvaks missiooniks, ja nüüd, elu viimastel päevadel, sai seda pingutust vaid tunnustada, sellele tuli aplodeerida.
Ta kujutles emale pühendatud personaalnäitust Tallinna Kunstihoone galeriis. Kahtlemata, pärast matuseid tuleb selle korraldamisega kohe tegelema hakata. Ema oli olnud noorpõlves tuntud modell, kellest ammutasid inspiratsiooni kultuuriloos väljapaistvad kunstnikud. Vaieldamatud korüfeed.
Ta jäi mõtisklema praktiliste küsimuse üle: kellega peaks näituse asjus rääkima, millised sammud tuleb kõigepealt astuda, keda meelitada, kellele mett moka peale määrida?
Selliseid valus-magusaid mõtteid veeretades möödusid külaskäigud ema juurde.
Ja siis korraga, järjekordsel külastuskäigul märkas ta, et ema ninast on toitmisvoolik kadunud. Ta pöördus segadusse aetuna sanitari poole, või kes see riigikeelt vaevaliselt tönkav inimene oligi, võis olla ka koristaja, soovides saada selgitust.
Sanitar ütles julgustava naeratusega, et ema suudab lusikast toitu vastu võtta. Tegi hommikul silmad lahti, tema pilgus olnud arusaamise säde, haige küsinud, et kus ta on ja kas keegi teab midagi tema kallist pojast. Ühesõnaga, ime! Mõne päeva pärast, kui jumal tahab, suudab ta juba ise lusikat peos hoida.
Ta nõudis kokkusaamist arstiga, kes, järjekordse imena, juhtus parasjagu haiglas viibima.
„Jääb elama! Vähemalt esialgu,” oli arst napisõnaline.
Jääb elama. Vaikse häälega öeldud piksekärgatus.
Ta vaatas arstile nõutult otsa.
See ei olnud enam too esimene arst, pehmest poorsest poroloonist kokku õmmeldud naine, selle uue naise nägu oli justkui kadakajuurest nikerdatud, tema hoolikalt kinninööbitud valge kitli kaelusest paistis tükike ihu, mis oli pruun ning muumialikult kalk. Sellisele rinnale juba nutma ei lähe. Lootusetute haigete arst.
„Ah nii, ah et jääb elama,” pomises ta ehmunult. Valget kitlit kandnud Nyxi sigidiku ebaloomulikult sile poorideta nägu jäi liikumatuks.
„Jääb elama…” venitas ta kasvava ebakindlusega. „Aga kas ta paraneb, kas paraneb lõplikult?”
„Oleneb inimtüübist,” teatas Nyxi tütar jahedalt. „Need, kes on loomult võitlejad, tõusevad jalgadele. Kes väga tahab, see… kuidas nüüd öeldagi, tõmbab end jälle käima. On vaja muidugi abi, suurt toetust. Lähedastelt ennekõike.”
Või nii, suurt toetust, mõtles ta. Lähedastelt. Naisel, kellest siin räägitakse, on ainult üks lähedane inimene – tema poeg.
Ta vaatas arsti anuva pilguga, köhatas ja küsis vaikse häälega, justkui püüdes välja võluda soodsat vastust: „Kui kaua see võib kesta? Ma mõtlen juhul, kui ta ikkagi ei parane, kui ta jääbki voodisse lamama? Kaua ta siis…?”
„Kaua ta elab?” lõpetas arst tema eest. „Võib-olla kaks kuud, aga võib-olla ka mitu aastat. Süda on tal tugev, siseorganid korras.”
Ütles napilt, ükskõikselt, justkui kohtuotsust, mis ei kuulu edasikaebamisele.
Ta vaatas jahmunult naise tumepruunidesse silmadesse.
„Teate, see kõik oleneb,” jätkas arst halastamatu ükskõiksusega, „ kas tuleb uus insult. Millal see tuleb, kui raske see saab olema, aga võib olla ka palju järjestikuseid mikroinsulte, teate, puha niisugused asjad, mida praegu ei saa ennustada.”
Juut, sähvatas tema peas mõte, aktsendistki tunda, juba sellest, kuidas ta eesti keelt räägib. Kuradi juudinäru. Sellise sita keeras kokku.
„Aga paljud, nii umbes seitsekümmend protsenti, tulevad sellest välja,” jätkas arst nüüd juba natuke nagu ärritunult – oskas ta mõtteid lugeda? – „see tähendab mõningast taastumist, teatud määral, mitte lõplikult.”
„Taastuvad mingil määral…” venitas ta nutuse häälega. Tulevik, mis tundus veel eile määratuna, kindlalt kavandatavana – matused, hauakõned, peielaud, näitus, oli korraga kildudeks purunenud.
„Mis tähendab „mingil määral”?” tahtis ta teada.
„Ta võib isegi uuesti käima hakata, oleneb rehabilitatsiooniprogrammi edukusest,” tuli vastuseks. Juut puuris teda ebaloomulikult suurte pruunide silmadega. Kas natuke pilklikult, veidi justkui kahjurõõmsalt?
„Ja kui ta ei taastu?!” sosistas ta paluvalt, üha enam aru saades, mida see kõik tähendab.
„Siis…” arst kehitas õlgu, „siis te peate kuidagi hakkama saama. On hooldekodud, või otsite hooldaja, kuidas keegi suudab asja lahendada.”
Iga sõna nagu giljotiinitera. Valges kitlis timukas, tapmas inimeste lootusi. Arsti näost ei paistnud vähimatki soovi teda kuidagi aidata. Just sel hetkel jõudis talle pärale, ühemõtteliselt ja lõplikult, et arstil on tema meeleheitest ükskõik ning kogu maailmal samuti – meditsiinisüsteem, sotsiaalministeerium, sugulased, nii palju kui neid üldse oli olemas – kellelgi, absoluutselt kellelgi polnud tema õnnetusest sooja ega külma.
Ema jäigi elama. Ta klammerdus elu külge verd imeva puugina.
Ent voodist, nagu arst oli ennustanud, ta enam ei tõusnudki.
Algas uus elu. Nagu oleks talle tonn asfalti peale valatud ja teerulliga kinni tambitud, nii et ükski lootuse rohulible ei suutnud sealt läbi tungida.
Tuli õppida palju uut, sellist, millest tal polnud varem aimugi olnud. Kuidas vahetada täiskasvanud inimesel mähkmeid. See pole võrreldav hällilapse ümbermähkimisega, sest see „laps” on viisteist korda, ei, kolmkümmend korda suurem, ja samapalju raskem kui mõnekuune titt, voodikeses lällutav vanemate silmarõõm.
Ta mõtles öösiti väherdes: kui kaua see veel kestab? Millal ta hulluks läheb? Või kas ta juba ongi seda?
Ta ei küsinud, mida võiks tunda ema? Ja kas ta üldse midagi tunneb. Piinlikkust või ebamugavust? Ta oli ikkagi kogu elu etendanud daami, ja nüüd siis korraga selline rollist väljalangemine. Milline ebaväärikus – mädanevad lamatised, nahka hauduma ajavad mähkmed, sitaga määrdunud lina ja tekk, mõnikord, kurat küll!, isegi padi… nii ebaväärikas ja ebaesteetiline eksistents. Mis ema ajus toimus, kes seda teab. Daam hävis koos limbilise süsteemiga. Haamrit saanud Kreeka pähkel.
Ei, see pole võrreldav lapse hooldamisega. Erinevalt lapsest, kes annab iga päevaga lootust, et pole kaugel hetk, kui ta hakkab kõndima, tegema kõige lihtsamaid asju, siis juba aina keerulisemaid, läheb ajapikku muudkui targemaks ja tragimaks, siis voodihaige vanuriga pole mingit lootust. Ainsatki valgusekiirt selles kuradima tunnelis.
Ema eluküünla kustutamine peaks kirja minema heateona. Viimsepäeva hingedekaalumisel.
Miks see juuditar seal haiglas poleks võinud seda teha?
Võinuks