pimedad aastaajad langevad suuresti kokku akadeemilise aastaga.
Talvel olid maaliklasside ruumid külmad. Hädalahendusena kasutati elektrilisi küttekehasid, mis hoidsid poodiumile asetatud alasti modellide ihu elava ning roosana. Et see ei läheks siniseks nagu lahjal supikanal, mida vahel oli poest saada.
Tema ema, seda pidi ausalt tunnistama, polnud lahja supikana. Emas oli volüümi ja elujõudu, tema oleks insta poolkeldrid üle elanud ka küttekehadeta.
Aga üliõpilased hingasid äralõigatud sõrmeotstega kinnastest könkavatele näppudele sooja õhku, luristasid nina ja tammusid jalgu elustades molbertite ees nagu külamehed, kes on võtnud rahvamaja simmanil oma eide tantsima.
Kunsti sünd ei pakkunud kõrvaltvaataja silmale ülevat pilti. Kunsti tehti kannatades. Ent kunstnike endi piinasid leevendas protsessis osalemine – nad olid süvenenud töösse, nad lõid, pööramata tähelepanu ümbritsevale räpasusele. Seda polnud neile, õnnelikele, justkui olemas. Olla nendes urgastes kõrvaltvaatajaks oli seevastu katsumus.
Viie-kuueaastasele lapsele lihtsalt põrgupiin.
Kannatuste alguspunkt – modellide ootetuba, oli keskmisest suurem ruum, viisteist korda kümme sammu. Sisustuse moodustasid kümmekond tooli ning madal kohvilaud. Laual kuhjusid nädalalehe Sirp ja Vasar näruseks loetud numbrid. Nende peamiseks ülesandeks näis olevat, vähemalt nii võinuks arvata mõni kõrvaline isik, varjata laua lakitud pinnal reetlikke rõngaid, mille olid jätnud üleajavad likööri- ja veiniklaasid. Hilistel õhtutundidel elati nendes ruumides mingit salajast, võib-olla isegi kõlvatut elu.
Nagu kunstnikele kohane.
Korraga kogunes sellesse ruumi kõige enam kümmekond inimest. Enamasti naised. Maaliprofessoreid oodates lõhverdati tühjast-tähjast, oldi rõhutatult kollegiaalsed, andes üksteisele mõista, et neil on ühine asi ajada.
Aga tsunftivaim oli petlik: ruumi täitis konkurentsipinge, sest keegi ei teadnud, milline on professorite meeleolu just sellel päeval, keegi ei võinud kindel olla selles, et tema teeneid täna vajatakse. Kas kaunite kunstide käskijanna naeratab talle või hoopis mõnele tema naabritest. Siin ei tuntud kindlaid kokkuleppeid.
Õppeprotsessiks vajati suurtes kogustes erineva kvaliteediga ihu. Soovitavalt mingi omapäraga, lausa defektiga, mis muutis keha veidi koomiliseks, groteskseks, natuke ebaesteetiliseks, või miks ka mitte suisa ebardlikuks. Igavat ilu, pretensioonitut keskpära ega harmoonilist tasakaalu selles ruumis ei tahetud: antiiksete proportsioonidega kehad jäid näitusesaalide jaoks, nendega tegelemine oli kuulsate kunstnike eesõigus.
Insta ateljeedes võis näha rabavaid kõrvalekaldeid klassikalisest ideaalist. Väikesed õunakujulised rinnad peene torso küljes, mis toetus ootamatult tugevale alakehale, laiade kandilisevõitu puusadega, nagu riiulitega või kaminasimsiga, millele võinuks asetada kruusi, lauakella ja seitse õnnetoovat elevanti.
Suured täidlased pirnikujulised rinnad pandud looduse kapriisina lapsekeha külge.
Jämedate reite üleminekut peenikesteks säärteks, mistõttu jalad omandasid koonilise kuju. Pesulauana sirge keha, millest kummub ootamatult priske hotentotlik tagumik. Ebasümmeetrilised rinnad, pudeljalt längus õlad, pikk väljaveninud pelikanikael, igerikud kurejalad lihaselise torso all, seljast väljaturritav reptiili selgroog, ahvilikult pikad käed leivalabida-taoliste käelabadega, kolmnurkne nirginägu trullaka keha kohal või siis vastupidi – hernekeppidel trooniv pajasuurune pea.
Muhklikud põlved ja küünarliigesed, podagrast konksus näpud ja varbad, tünjas rindkere tillukeste käte ja jalgadega, healoomuliste kasvajatena vohavad sünnimärgid, rahhiitilised jalad, põllena rippuvad vatsad… oh jumal küll, mida kõike siin näha võis!
Olnuks õppejõudude teha, seisnuks üliõpilaste ees iga päev kõige eriskummalisemad tüübid, kujutlusvõimet rabavad ebardid nagu Pariisi Imede õues Hugo’l või Malaparte kirjeldatud Napoli vanalinna elukad, kelle kohta ta kirjutab „salapärne leemurite ja soerdite mass, kes elutseb Pallonetto labürindiks nimetatava linnajao grottides”, kõik need ahvinäolised käpuli roomavad lapsed ja metsseaharjastega naised, kes tulid Teise maailmasõja lõpus Napolit tabanud õhurünnakute ajal salaurgastest välja.
Saanuks professorid piiramatult oma tujusid järgida, ehmatanuks nad tudengeid laguneva kehaga pidalitõbiste või mõne poolinimese-poollooma taolise olendiga nii nagu neid renessansiajastu kunstnike fantaasiamaalidel näha võib. Või keskaegsete reisikirjelduste illustratsioonidelt maha astunud soerditega – ühejalgsete, kahepäiste ja kolmekäeliste ei-tea-mis-asjadega oikumeeni äärealadelt.
Jah, inimkeha veidruste kujutamine oli tudengite saatus.
Tõesti-tõesti, Milose Venuse kehaga naised ja Michelangelo Taaveti-taolised noorukid tohtisid rõõmustada vaid vanameistrite silma.
Kas modellid teadsid seda? Nad pidid seda aimama. Vähemalt läbinägelikumad nende hulgast, need vähesed, kes suutsid end kriitilise kõrvalpilguga vaadata. Nad pidid asjadest õigesti aru saama, hoomama seda, et kunstiprofessorid hindavad modellide keha väärastunud maitse mõõdupuuga, et nende perversses maailmas on ebardlikkus kõrgemas hinnas kui miski muu.
Enamus eelistas mõelda, et neid on valitud huvitava välimuse ja sisemise ilu pärast. Sisemine ilu oli modellide seas kõrgelt koteeritud, see oli nende enesekuvandi alusmüüdiks.
Mis ei tähendanud välimise ilu hooletusse jätmist.
Vastupidi! Välimist ilu kaldusid rõhutama eriti need, kelle tööks oli ka muidu oma keha näitamine, või pigem oli olnud – lavalaudadelt lahkunud varieteetantsija sobis selleks tööks hästi.
Selliste modellide tunnuseks oli tugev meik ja keerulised soengud, kuhu torgati juuksekuhilaid kooshoidvad jaapanipärased juuksenõelad või tohutud kammid. Ja muidugi pandi rõhku riietusele. Veidi karnevalilikud elemendid pidid märku andma sellest, et nende kandja on samuti läbi ja lõhki kunstiinimene, ka tema kõnnib Arkaadia teedel.
Sellest polnud lugu, et aktiklassis tuli hoole ja armastusega kokku otsitud ja lõputute peeglitundidega kokku sobitatud riided kohe maha koorida. Olulised olid instasse sisenemise ja väljumise hetked. Siis tuli olla tasemel.
Ihu pakkumist kunsti altarile ei peetud väärituks. Boheemid isegi uhkustasid sellega – palju aastaid hiljem kirjutasid punkbändi staarid oma elukäigu kokkuvõttesse fantaasialendu õhutava lause „töötasin kunstiinstituudis modellina.”
See õilistas neid.
Mõistagi vajas ka modellikeha hooldamist, see tahtis trimmimist teatud esteetiliste standardite järgi. Kehakarvade eemaldamine oli aktiklassis levinud juba sel ajal, kui ülejäänud naissoo esindajad polnud epileerimise idee peale tulnudki. Hoolitsetud, või nagu tema ema ütles – kultiveeritud ihu tähendas raseeritud kaenlaaluseid ning sääri, ja kindlasti ka pealtpoolt pügatud ning servadest piiratud Veenuse kinku.
Neid päevi, kui ema läks instasse poseerima, iseloomustasid peaaegu rituaalseteks muutunud, kindlakskujunenud järjekorras teostatavad rutiinsed tegevused.
Nad elasid sajand tagasi ehitatud vanas puumajas; korteris, mis koosnes elutoast ja köögist. Sellel urkal puudus vannituba või eraldi pesuruum. Pesema pidi köögis, pliidilähedases nurgas, mis oli eraldatud kardinaga.
Ah, milline kardin see oli! Lihtsalt ime! Muinasjutuline riidetükk: türkiissinine kangas elusuuruse naisefiguuriga. Naise lõdvalt kuklas kokku seotud kuldsed juuksed olid nii pikad, et vabalt rippudes pidanuks need ulatuma põlvedeni. Kuid ei, kuldse juuksekose vaatamise rõõmu naine ihalevatele silmadele ei pakkunud – tema vasak käsi surus selja tagant kaarduva kuldse hobusesaba vastu reisi, varjates sellega diskreetselt kolmnurkse kingu. Parem käsi peitis rindasid, aga tehtud oli see niisuguse hooletusega, mis andis mõista, et naisel polnud varjamistegevusega üldsegi tõsi taga. Tema poosist õhkus lõputut, ei, pigem lõplikku ükskõiksust nende suhtes, kes võiks teda vaadata ning temast midagi mõelda.
Iludus seisis mingi sellise asja peal, mis meenutas suurt pesukaussi, ja see omakorda hõljus veekogu peal.
Esimene tähistus, mille laps naisefiguurile andis, oli lihtne ja kõikehõlmav „tädi pesukausis”. Kuni ema ütles,