asendeid, kuid mitte ükski neist ei mananud jubedat elukat uuesti esile. Ka järgmisel seansil ei juhtunud midagi. Kuid ülejärgmisel korral ilmutas elukas end taas. Ema võttis selili lamades asendi, üks käsi kukalt toetamas, teine puhkamas paremal rinnal – külmas jäigastunud rinnanibu paistis harali sõmede vahelt (detail, mis takistas ühel meestudengil keskendumast kompositsioonile) – , sellal kui parem jalg oli põlvest kõverdatud ja vasak sirgelt üles tõstetud. Ema oli tasakaalu paremaks hoidmiseks jalad laiali ajanud. Mõõdukalt muidugi, uljaid spagaate ei lubanud ta endale ateljeedes kunagi. Aga jalad olid siiski nii palju laiali, et elajas sai end ilmutada. See oli täpselt lapse silmade kõrgusel. Tööd tegeva ema nägu oli pööratud tudengite poole. Tal jäi märkamata lapse pilk, mis oli ahnelt klammerdunud jalgevahesse.
Seekord oli elajas kuidagi nagu kõhnem, justkui endasse tõmbunud, kinnisem kui esimene kord, jah, tegelikult oli tema suu täitsa sulgunud, see ei irvitanud nii nagu esimene kord oma niisket võigast naeratust. Laps oli metamorfoosist isegi natuke pettunud.
Teda hakkas huvitama muudatuse põhjus. Ta sai aru, et elaja meeleolu oli seotud asendiga, mille ema võttis. Seda hüpoteesi oli vaja kontrollida. Ta otsustas pärast pikka kõhklust, et tegelikult ta ei ole kohustatud istuma kogu aeg nurgas, ta võib natuke ringi ka liikuda. Vaikselt ja märkamatult, justkui juhuslikult, ühe molberti juurest teise juurde, aga ikka nii, et tema liikumise keskpunktis oleks ema, õigemini see elajas tema jalge vahel, kes oleks nagu hoidnud pikka ohelikku, mille üks ots kadus ema jalge vahel haigutavasse lõhesse ja teine ots oli seotud ümber lapse kaela.
Nii ta hiiliski ruumis nähtamatuks jäädes ringi, hoides käes juhuslikult kaasas olnud mängulennukit, et sellele oma tähelepanu ümber lülitada niipea, kui ta märkab enda peal mõne täiskasvanu uurivat pilku.
Jah, ta oli piloot, kelle lennuk tiirutas ateljeeks nimetatud maailmas vaikse põrinaga ringi. Seda kuulis vaid tema, keegi teine ei märganudki seda lennukipõrinat, ja see lennuk, kuigi ta oli maailma kõige väiksem lennuk, tegi sellegipoolest õhus kõiksugu trikke, nii et teda juhtiv piloot pidi mõnikord laskuma kükakile ja teine kord jälle tõsuma kikivarvule, aga alati oli tema nägu pööratud ema poole. Kui mõni täiskasvanu märkaski korraks last, sai ta kohe aru, et laps tahab ema ees uhkustada – vaata, kui hästi ma mängin, ma ei igavle, ma ei jonni, ma saan iseendaga hästi hakkama, ma olen vapper lendur.
Ta oli salajase ülesandega piloot, ta jahtis seda nähtamatut elajat, kes oli end peitnud oranživärvilisse lõhestatud künka sisemusse. Oli vaja tabada hetk, kui haav on taas avali, selle servad kobrutavad ja rulluvad nagu see niiskusest riknenud värv, mis kattis nende Kalamaja elamus üldkasutatava WC seina. Kui see mulk on lahti, eritades roiskuvat-sillerdavat niiskust, siis tuli sinna sisse visata pomm. Aga võib-olla üldsegi mitte pomm, võib-olla hoopis suur unerohutablett, et koletis jääks magama, ja kui see on juhtunud, siis maanduda lennukiga oranžil künkal – planeerida kahe suure ümmarguse mäe vahelt läbi, orienteerudes tipus turritavate pruunide tornide nagu majakate järgi, langetada järsult kõrgust ja kiirust, nii et lennuki rattad puudutavad maapinda kohe peale väikest künkakest, mis tähistab maandumisraja algust. See on selline natuke tumedam triip (ema: „Näed, seda tegid sina, ma ei saa kunagi sellest rasedusarmist lahti, see on sinu süü!”), maandumisrada kaob otsapidi oranži puhmastiku sisse ja selle servas lennuk peatubki. Siis hüppab ta kabiinist välja ning läheb hetkekski valvsust kaotamata läbi oranži metsa. See on väga ohtlik ettevõtmine, see ei ole mingi tühise kolevantsi püüdmine, ja siis ta ongi lõpuks selle kohutava kuristiku juures, tal on käes lasso ja siis ta heidab selle sinna sisse ja tirib eluka välja. Koletis on vaja kinni püüda, sest kui emal on mõnikord kohutavalt halb tuju, kui ta väänab käest ja näpistab kõrvast, ja sisistab nii koleda häälega, siis tegelikult pole see ema, kes niimoodi teeb, vaid tema sees elav koletis. Tema sunnib ema niimoodi käituma.
Üliõpilaste suhtumine modellidesse sõltus asjaoludest.
Äsja ülikooli saanud noored üliõpilased kippusid olema ühelt poolt ninakad ja ülbedki – modell oli neile vaid üks töövahend, samasugune nagu pintsel või kriit. Sellise alavääristava suhtumisega ei olnud modellid ise muidugi nõus.
Mõned nendest, vanemad ja vilunumad – või nagu öeldi elupõlised modellid – , võisid saata korda sellise roima, et võtsid endale, omavoliliselt muidugi, õppejõu rolli – seda siis, kui kursuse juhendajat polnud mingil põhjusel ruumis.
Siis võis näha joonistamise klassis stseene, millest ei räägita üheski pallaslikus memuaaris: modell astus poodiumilt maha, ta lakkas olemast objekt, osutudes korraga jumalannaks, kes mingi kapriisi tõttu on otsustanud olla lihtsurelike askelduste vastu uudishimulik. Esimest korda sellise asjaga kokku puutunud üliõpilane oli ehmunud, lausa närvis, kui mitte isegi paanikas. Ta avastas, et modell polnudki pelgalt rääkiv töövahend. Ei, isegi mitte rääkiv – lihtsalt häälitsev! Korraga selgus, et modell on… ekspert!
Keegi polnud esimese kursuse üliõpilast selle eest hoiatanud. Et professori eemalviibimist kasutav modell võib kõndida molbertitel asuvate tööde juurde, eesmärgiga kontrollida üliõpilaste käsitöönduslikku võimekust. Vaadata, kuidas nad on saanud hakkama tema kujutamisega.
Millised on proportsioonid, milline on kompa. Inetu sõna „kompa” oli mugandus „kompositsioonist”. Igal tsunftil oma keelekasutus. Kui modell ütles kompa, siis andis see teada tema kuulumisest tsunfti.
Esmakursuslased ahmisid õhku: milline pöörane jultumus! Totukesed.
Vanad modellid olid poodiumil seistud sadade ja tuhandete tundide kestel kuulnud piisavalt palju, mida räägivad juhendajad oma tudengitele. Need jutud jäid meelde, kulusid pikapeale pähe.
Nutikamad modellid mitte ainult ei jätnud professorite analüüse meelde, vaid püüdsid neist ka aru saada. Kas polnud modellid nagu igavesed üliõpilased, kes on kuulnud teatud sorti loenguid kordades rohkem, kui need üliõpilased, kes saavad oma õpingutega õigeaegselt ühele poole?
Vanemate kursuste tudengid õppisid selliseid sekkumisi pühasse loomeprotsessi taluma ning lõpuks isegi natuke nagu hindama. Kõrvalpilk võib tähele panna midagi sellist, mida sa ise pole märganudki, arutlesid nad. Kogenud üliõpilased ütlesid selliseid tarkusi endast veelgi vanemate kunstihaide eeskujul. Vanad haid, hundid ja muud Elüüsiumi väljadel jahtivad kohkumatud loomad arutlesid meelsasti profaanse lapsepilgu ilmutuslikkusest.
Naivism mitte ainult kunstisuunana, vaid samamoodi ka kunstikriitikas: las tulla kunstikriitiline Pirosmani, las kõneleda Oad!
Pealegi, lisasid nad elutargalt, me peame õppima kriitikat taluma, karastuda tuleb võimalikult varakult. Viimane mõte oli muidugi puhas enesepettus. Kui mitte lauslollus.
Ei karastunud nad midagi. Mida enam nad kunstnikena välja kujunesid, seda hellemaks nad kriitika suhtes muutusid. Aga üliõpilasena ei tea seda veel keegi. Siis patsutatakse iseendale õlale ja öeldakse: aga ma olen üks vintske sell! I don’t give a shit, praalisid nende hulgas need, keda peeti keeleoskajateks.
Ka tema ema oli piisavalt vana modell, et käia üliõpilasi juhendamas.
Kuid ema ei kehastunud abiprofessoriks.
Kompositsioon, värviharmoonia, pindade tasakaalustatus, muu taoline peenem teadus jäid teisele poole ema huvidemaailma. Emal oli silma vaid selle hindamiseks, kui hästi on tudeng saanud hakkama tema kujutamisega. Kui realistlikult. Realismist oli emal oma arusaamine. Edeva naisena, kes oli peegli ees lõputult pooside võtmist harjutanud, oli tal väga täpne ettekujutus oma väljanägemisest. See oli lõplik, selles küsimuses polnud midagi vaielda ega tõlgendada. Siin polnud ruumi eksperimentideks.
Ema oli oma kehavõlude õige kujutamise nõudega vanemate tudengite hulgas kurikuulus.
„Ära sa selle vananeva Pöial-Liisiga vaidle,” hoiatasid aktiklasside veteranid nooremaid üliõpilasi, „see on hullem veel kui Goebbels või Hruštšov, see sõidab abstraktsionismist ja igasugu muust manduvast kunstist üle nagu emane ninasarvik.”
Mida noorem tudeng, seda vähem oskas ta varjata, kui väga ta ärritus oma keha õiget kujutamist nõudva modelli kriitikast. Pealegi arvasid need verinoored kunstnikuhakatised, eriti need, kes olid tulevased geeniused – või ei,