kilin ja Roaldi vaikne vandumine. Järgmiseks polnud Roaldil aimugi, kuidas revolvri trummel välja käib – vanades filmides oli see nii lihtne olnud, klõps ja valmis. Praegu, pimedas WC-s, ei tahtnud trummel sugugi tema tahtele alluda. Oli vaja valgust, samas polnud Roaldil aimugi, kuhu ta taskulambi oli pannud. Hetkelise meenutamise järel leidis ta selle siiski jaki vasakust taskust. Taskulamp hammaste vahel, õnnestus relva valgustada ja esimene selleks otstarbeks sobivana tundunud riiv võimaldas trumli ka välja lükata. Siis selgus, et kõik padrunid olid sees, aga kuna relvatoru oli pisut ülespoole, kukkusid kaks ülemist hülssi välja. Roald vaatas trumlis olevate padrunite põhju, et aru saada, milline neist on lastud, milline laskmata. Selgus, et kõik hülsid on ühesugused ning kui ta paremaks nägemiseks relvatoru täiesti üles keeras, kukkusid kõik kestad välja. Relv oli olnud tühjaks lastud. Põrandalt padruneid korjates laadis Roald uuesti trumli ja üritas seda kinni vajutada – edutult. Ta võttis trumli jälle lahti ja kontrollis padrunid üle. Üks neist oli halvasti rauas. Roald lükkas selle korralikult sisse ning relv läks kena klõpsuga kinni. Siis taipas Roald, et kogu selle sagina juures polnud ta hetkekski pööranud tähelepanu uksele. Ta tõstis pilgu ja märkas, et lingi all olev pöördriiv oli suletud olekus, mis tähendas seda, et uks polnud mitte väljastpoolt blokeeritud, vaid lukku keeratud. Seda sai teha ju jällegi vaid seestpoolt…
Kui Roald oli mõni aeg omaenda hirmust tingitud rumalust maapõhja vandunud, hakkas ta põrandalt padruneid kokku korjama ja karpi tagasi laduma. Kustutas siis tule, avas riivi ja lahkus tualetist.
Esimesel korrusel ta magada ei julgenud. Roald vedas oma kraami üles teisele korrusele, kus oli üks läänepoolse aknaga tuba ja seal väike kušett. Kuna endiselt oli üsna jahe ja maja polnud sisuliselt enam kellegi oma, otsustas Roald, et väike rüüstetöö ei tee kellelegi halba ning mõne kiire noaliigutusega sai allkorruse diivani katteriidest midagi tekilaadset. Vati kaapis Roald noaga riide küljest maha ja ootamatu mõtte ajel tõmbas ka ülejäänud polstri diivanilt põrandale, nii et nähtavale jäid alasti vedrud. Uuesti üleval, leidis ta, et oleks ka viisakamalt saanud – otse ukse kõrval oli kapp, vanu mantleid ja muid riideid täis. Huvi pärast kaapis Roald kapist kõik riided välja, lootes leida midagi kasulikku, aga tulutult. Ainult ühe vana mantli võttis ta jalgadele lisaks peale ja teise pani rullikeeratuna padjaks.
Roald viskas pikali, aga selja taha jäänud päeva pinged ei lasknud uinuda. Kõrvad olid kogu aeg kikkis ja ehkki maja oli täiesti vaikne, ei võimaldanud sisemine rahutus lõdvestuda. Roald mõtles vanaema peale ning meenutas oma isa. Aga kõige rohkem mõtles ta selle peale, kuidas ta edasi toimetab ning kuhu läheb. Koorem ta õlgadel oli liiga raske. Aga vähemalt oli lootus, et kui ta leiab mingi vastupanugrupi ja sellele ära seletab, mida on vaja esmajärjekorras teha, et rassivahest tulenev represseerimine kaoks, saaks ehk ise natuke hinge tõmmata. Võib-olla see mees seal Orchard Hillis tõepoolest aitab teda? Roald mõtles veel hiilijate metamantlile ja oma tehnikukoodile. Kui ta selles varustuses kusagil läbi otsitakse, lüüakse ta ilmselt kohe maha, kuna vastupanuliikujad tehnikuid ei sallinud. Aga ehk on tal siiski lootust kõigepealt midagi seletada? Ja kuidas vältida seda, et need tohmanid ta juttu mingiks lõksuks ei peaks? Probleemidele pisitasa erinevaid lahendusi sõeludes sai väsimus mehest võitu ning uni lõpetas edasised mõtisklused.
4. Elu nagu šokolaadikarp … …
Roald ärkas hommikupoole ööd. Keeras külge ja tahtis uuesti magama jääda, kuid siis koitis talle, et ta oli poikvel laugude vahelt vilkumist näinud. See lõi mehe hetkega ärkvele. Öine tuba oli täis kuma, mis kord aeglaselt tugevnes, siis taas vaibus ning vahepeal vilkus. Roald ajas end halba aimates istuli ja liikus pead ettevaatlikult madalal hoides akna juurde. Välja piiludes nägi ta suurt tuleleeki tõusmas sealt, kus oli tema kodu. Roald istus maha. Ahastus tungis hinge ja pisarad silmi. Vaene memm. Siis jõudis talle kohale, et tema on süüdi. Tema oli oma memmele hukatuse kaela vedanud. Hukatuse, mis jõlkus tema järel ega hoolinud eriti, kes elab ja kes mitte. Roald oli jõudnud just ennast süüdistama hakata, kui taipas, et varem või hiljem tullakse ka teda otsima.
Pea hakkas palavikuliselt tööle – majast oli vaja lahkuda! Roald vaatas sängi üle, pani seljakoti kinni ja vinnas turjale. Kiiresti võttis ta välja hiilija metamantli ja pani selga. Vaatas uuesti aknast välja. Maad mööda minek tundus halva mõttena. Aknast alla vaadates paistis teine korrus kole kõrge, aga ikkagi parem kui hiilijatele kätte jääda. Teadmine, mida ta oma peas kandis, tundus talle sel hetkel liiga väärtuslik, et riskida selle tagastamisega neile, kellelt see varastatud oli. Ta pidi riskima.
Madala kaldega katus langes teise korruse otsaaknast pisut allapoole, kuni räästani. Räästa vastu ulatus üks maja kõrval sirguva tamme oks, mis oli viimaste aastatega suureks kasvanud ja tuulte käes õõtsudes katusesse augu lõhkunud. Roald arvas, et ehk saab ta sealtkaudu kuidagi puu otsa nii, et hiilijad ei suuda talle otse järgi tulla. Ta avas akna ja astus väljapoole. Ninna lõi kirbe tulekahjulehk, õhus hõljus tahmakübemeid. Ta vaatas veel kord põleva kodumaja poole, ohkas ning toetus ettevaatlikult katusele. Tsementkiudplaadid pragisesid jala all, kuid pidasid vastu. Tasakaalu hoida püüdes sulges Roald akna oma selja taga ning hakkas vaikselt mööda kaldus katust allapoole minema. Vahetult enne katusesse hõõrdunud auku libises üks plaat jala alt ning kukkus kolinal auku sisse. Samal ajal kukkus sisse ka eemal põleva maja katus, paisates üles paksu sädemepilve. Roald kaotas tasakaalu, aga suutis hullemast pääseda, istudes katusele.
August tema all paistis üks tala ja Roald suutis oma allalibisemist nii palju juhtida, et sellele toetuma jääda. Nüüd, kui oks oli piisavalt ligidal, tekkis küsimus, kuidas seda mööda tammeni jõuda. Oks oli küll jäme ja tugev ning toetus otsapidi maja katusele, aga eriline tasakaalukunstnik polnud Roald iial olnud. Õnneks paistis paari meetri kaugusel üks väiksem oks, mille abil sai tasakaalu hoida. Samas tuli need meetrid siiski kuidagi läbida.
Alla vaadata oli jube. Roaldil oli tükk tegemist, et maapinnalt pilku lahti rebida. Siis kinnitas ta pilgu puule, kuhu ta jõudma pidi, ning pani jala oksale. Ja võttis kohe jälle ära. Esiteks sellepärast, et pagana kõhe oli. Teiseks sellepärast, et ta ei näinud oma jalga. Avanud mantli eestpoolt, proovis ta uuesti. Järgmist sammu oli siiski väga raske teha. Roald lasi põlved konksu, et tasakaalukese oleks võimalikult madalal, ajas käed laiali ja tegi neli kiiret sammu. Ta oli juba kukkumas, kui sai teisest oksast kinni ning vajus kahe oksa vahele looka. Jalgadest käis kuum jutt läbi. Mõlemale oksale toetudes jõudis ta tüvele sammhaaval nii palju lähemale, et edasine liikumine oli lihtne. Tüveni jõudes tuli otsustada, kas põgeneda mööda maad või peituda puu otsa. Roald otsustas viimase kasuks ning ronis nii kõrgele latva, kui sai. Head istekohta seal ei olnud – tuli seista okste vahel, üsna ebamugavas asendis – kuid peaasi oli, et teda maa pealt näha ei oleks.
Puu otsast alla piiludes ei näinud ta esialgu midagi. Umbes tunni aja möödudes kuulis ta, kuidas keegi tegi lahti ilmselt sama akna, kust temagi sisse oli läinud. Hingamine peatus, ihu tõmbus pingule ja iga südamelöök tundus kajavat üle õue, hüüdes: „SIIN MA OLEN!” Majast kostis kolinat – ilmselt oli hiilija koperdanud diivanivedrude otsa. Mõningase vaikuse järel oli kobinat kuulda juba teisel korrusel. Seekord jäi usutavasti jalgu riidekuhil ukse taga. Roald ootas, vaevu hingates. Vaatamata jahedale ilmale oli ta üleni higine. Veidi aja pärast avati aken. Seesama, kustkaudu Roald väljunud oli. Akna avamine võis tegelikkuses võtta sekundi. Aga peiduurkast vaadata, kuidas sinu surm akent avab ja sind pilguga otsib – see tundus kestvat terve igaviku. Ja sellele järgnes vaikus. Kõige piinarikkam vaikus, mis üldse olla sai. Puu otsas olles hakkasid käed ja jalad teravalt valutama, aga Roald ei julgenud ennast liigutada. Higi voolas mööda selga alla ja süda kloppis. Ta teadis, et ka ainus krõps oleks tema lõpp. Ja nii ta seisis seal, tund tunni järel, kannatades valu ja julgemata ennast liigutada. See oli tohutu, üliinimlik pingutus. Tegevusetus tõi igasuguseid mõtteid pähe. Kui kaua ta sedasi vastu peab? Kui kaua need hiilijad siin passivad. Äkki tuleb juba keegi mööda maad tema poole? Roald vaatas alla ja kuulis justkui lehtede sahinat maas. Ta üritas olla nii liikumatu kui sai. Tuul tõi jälle suitsuhõngu ninna ja see tuletas talle vanaema meelde. Valus oli ja halb ja süda leinas memme. Roald kartis enda pärast – ja lootis memme pärast, lootis, et nad ei olnud teda elusalt sisse põletanud, vaid temalt enne elu võtnud.
Taas tuli meelde lapsepõlv,